Asjade tekkimist eristas Aristoteles kahte moodi: Loomulikud on asjad, milles endis on liikumise allikas Kunstlikud on need asjad, milles ei peitu liikumise allikat. ARISTOTELESE ÕPETUSED Küsimusele miks? vastamiseks oli tema arvates neli võimalust: Mateeria iseärasusega, olemusest lähtudes, välise toimega, seatud eesmärgiga. Õnneliku elu eeldusteks nimetas Aristotelese loomutäiusi. Ta eristas dianoeetilisi (mõistuslikke) ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäisused on tarkus ja arukus Eetiline loomutäius on oskus valid kuldne kesktee asjades, mis pole head ega halvad. Kuna neid asju on palju, siis on ka eetilisi loomutäiusi palju. ARISTOTELESE ÕPETUSED Aristoteles uskus, et hing elusolenditel lihtsalt keha vorm ja peale surma see enam sellisena ei säili. Aktiivne intellekt on ainus hinge osa, mis on kehalisusest vaba ja see on igavene. Ilma selleta pole mõtlemine võimalik. Aristoteles jagas hinge kaheks:
Aju on inimesele ebavajalik. Südames toimub mõtlemine, vere keetmine ja rikastamine. Looduses valitseb sooline paljunemine. Eetika ja moraali õp. Kõik inimesed on head. Headuse idee on valitsev. Õnn on kõigi jaoks erinev. Õnne nimel peab vaeva nägema. Tuleb elada vooruslikult. Voorused on vajalikud ühiseks eluks. Peale Platoni kardinaalvooruste on veel: eetilised voorused mitmesugused hoiakud, et taltsutada oma tundeid; dianoeetilised voorused intellektuaalsed hoiakud. Kokku moodustavad need inimliku tarkuse. Vooruseid on inimestel erinevalt. Riigi ja ühiskonna õp Inimesed peavad tegelema poliitikaga. "Need kaes pol vastu huvi ei tunne riskivad sellega, et neid juhivad hullud". Ühiskonna alggrupiks on perekond, seejärel hõimud ja riigid. Kokku eksisteerib ajaloos 158 riigisüsteemi, mis jagunevad 6-ks suuremaks grupiks head: kuningriiklus, aristokraatsus ja vabariiksus; 3 halba: oligarhia, demokraatia ja türannia
Parim riigikord oli tema meelest midagi aristokraatia ja demokraatia vahepealset. pooldas riigivormi, mis ei ole omakasupüüdlikku eesmärgiga, vaid milles riigivõim teenib kogu ühiskonda. Ta uuris ka ilmastikku ja taevakehade liikumist. Seejuures uskus ta ka, et Maa on kerakujuline. Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused - loomutäiused. Ta eristas dianoeetilisi ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Näiteks hirm ei ole iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg. Asjad moodustuvad vormist ja mateeriast - need on olemas igal füüsilisel asjal.
õrnusega). 2. Olemusest lähtudes (nt saab kellegi heategusid seletada tema olemusega: ta ongi loomult hea). 3. Välise toimega (nt saab kellegi ninakirtsutamist seletada halva lõhnaga). 4. Seatud eesmärgiga (nt saab vihmavarju kaasavõtmist seletada sooviga vihma käes kuivaks jääda). Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused, mida Aristoteles nimetas loomutäiusteks. Ta eristas dianoeetilisi (mõistuslikke) ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee neis asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Kuna neid asju, mis iseenesest pole ei head ega halvad, on palju, siis on palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg. Kuldne kesktee on mehisus.
Inimese tegevuse tulemusel realiseerub ainult üks olemus paljudest võimalikest. Millegi seletamiseks ehk küsimusele "Miks?" vastamiseks on Aristotelese arvates neli võimalust. Seletada saab: 1. Mateeria iseärasusega 2. Olemusest lähtudes 3. Välise toimega 4. Seatud eesmärgiga Õnneliku elu eelduseks on inimese enda teatud omadused, mida Aristoteles nimetas loomutäiusteks. Ta eristas dianoeetilisi ja eetilisi loomutäiusi. Dianoeetilised loomutäiused on tarkus ja arukus. Eetiline loomutäius on oskus valida kuldne kesktee neis asjus, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Kuna neid asju, mis iseenesest pole ei head ega halvad, on palju, siis on palju ka eetilisi loomutäiusi. Näiteks pole hirm iseenesest ei hea ega halb. Kui inimene üldse hirmu ei tunne, siis ta on hulljulge, mis Aristotelese arvates õnne küll ei soodusta. Kui aga inimene liiga palju kardab, siis ta on arg.
on Aristotelese esimene filosoofia põhiliselt idealistlik. Oma vormi- ja mateeriakujutlust püüdis Aristoteles rakendada kõigil teadusaladel. Inimeseõpetuses käsitles ta hinge keha vormina ja mõistust hinge vormina. Sellest lähtus ka tema eetikaõpetus. Õnne, püüdluste ülima eesmärgi, saavutab inimene oma loomusesse kätketud võimalusi, eelkõige mõistust arendades. Eetilised voorused tugi- nevad seejuures mõistuspärasele tegevusele, dianoeetilised voorused arukale mõtlemisele. Vooruslik elu eeldab tahtekasvatust. Riigi peaülesandeks pidas Aristoteles kodanike kõlbelist kasvatamist. Ainult omasugustega kokkupuutes võib inimene kui zoon politikon saavutada kõlbelise täiuslikkuse. Aristoteles oli orjapidajate ideoloog, ta õigustas sõnaselgelt klassierinevusi, kurnamist ning rõhumist. Ta kirjutas ka mitu olulist loodusteaduslikku uurimust. Hellenismiaja filosoofia (epikuurlased, stoikud, skeptikud) - Aristotelese
Kuivõrd erinevalt Platonist ei tunnista Aristoteles indiviidi hinge surematust, siis üksikisiku õnnelikkus on võimalik vaid siinpoolses elus. Kas inimene on tegelikult elanud õnnelikuna, saab selgeks alles elu lõpus, isegi järeltulijate käekäik on selles hinnangus oluline. Kõige täiuslikum õnnelikkus on autarkiline, iseenda loodud, maailmast maksimaalselt sõltumatu, õnnelikkus. Aristoteles eristab dianoeetilisi (dianoia aru) ja eetilisi voorusi. Dianoeetilised voorused on teoreetilise tegevuse voorused ja neid saab kujundada üksnes õpetamisega. Eetilised (ethos tavade ja kommete kaudu kujundatud eluviis) voorused kujunevad inimese sotsialiseerimise protsessis kooseluliste tavade ja kommetega harjudes; need, erinevatel rahvastel erinedes, peavad andma inimeste loomupärastele püüdlustele (vaadeldavas olukorras Aristotelese käsituses - mateeriale) kohase vormi. Eetiline voorus kujutab endast vastavalt tema eetika
Aristotelese teaduste (teadmiste) klassifikatsioon: 1) teoreetilised teadused (teadmised) [filosoofia, matemaatika, füüsika] 2) praktilised teadused(teadmised) [eetika, poliitika] ja 3) loomingulised teadused (teadmised) [kunstid, käsitöö harud] Rääkides õnnest ja vooruslikust elust, eristas Aristoteles dianoeetilisi ja eetilisi voorusi või loomutäiusi. Mõlemad peab inimene endas ise välja arendama sündides on meil need voorused vaid võimalikkusena olemas. Dianoeetilised voorused on seotud mõtlemistegevusega need on intellektuaalsed voorused. Sellisteks voorusteks on arukus ja tarkus. Arukust võiks seejuures nimetada praktiliseks elutarkuseks. Tarkus kitsamas tähenduses on aga võime mõtelda elukaugetest asjadest, teoretiseerida. Eetilised voorused on seotud hingelaadiga ning seisnevad sobiliku keskmise (omamoodi kuldse kesktee) leidmises. Kuldset keskteed võib leida vaid neis
Kombetäiuse puhul ei teki meil midagi looduse mõjul. Pole ju looduses midagi, mis harjumuse kujundamisega teistsuguseks läheks: näiteks ei saa harjutada kivi ülespoole liikuma, mis loomuomaselt liigub allapoole, kui sa tal ka tuhandeid kordi üles visates harjumust kujundaksid. Niisiis ei teki loomutäiused looduse mõjul ega ka vastupidi loodusele, vaid me saame neid vastavalt loomusele omandada ning kombeharjumuse abil lõpuni arendada. Intellekti voorused (dianoeetilised voorused) näitavad mõistusetäiust. Mõistusetäius tekib ja suureneb enamasti õpetamise tulemusena, seetõttu vajab ta kogemust ja aega. Kombetäius kujuneb aga välja kombeharjumuste alusel. Aristotelese teooria keskne mõte on, et inimesel on olemuslik loomus ja tema eksistentsil on olemuslik eesmärk või mõte (telos). Inimese ülesanne, tema elu mõte on nii mõistuse kui moraalsete vooruste harjutamisega teostada iseend, aktualiseerida oma potentsiaalid.
annaabi.ee 
