Ma arvan seda, et kuna erinevad inimesed kujutasid maalidel inimesi kõiki ühes poosis, muudabki selle nii omapäraseks ja tähtsaks Egiptuse ajaloost. Ka kirjakunst oli egiptlastele tähtis, sest need inimesed kes kirjutada oskasid pääsesid kas kirjutajaseisusesse või preesterkonda. Egiptuses olid kirjamärkideks hieroglüüfid, mis tähistasid mõistet või siis olid hoopis kaashäälikute sümboliteks. Hieroglüüfide hulka kuulusid ka seletavad märgid ehk determinatiivid. Kirjutati papüürusetaimest tehtud paberitaolisele materialile - papüürusele. Hieroglüüfid maaliti sellele pintsliga. Hieroglüüf kiri on keerukas ja ka selle õppiminie oli raske, sest kasutusel oli ligi 1000 tähemärki. Egiptlased kirjutasid ka novelle ja lühijutte üks kuulsaim neist on "Sinuhe jutustus", mis on hauakambri tekst võtmaks kokku lahkunu eluteed. Vähesed egiptlased küll oskasid kirjutada, aga ma arvan, et need kes sellest
Vana Egiptus. KIRI Tekkis: IV ja III aastatuhande vahetused eKr, ehk tsivilisatsiooni tekkega u samal ajal. Kirjamärgid: Egiptuse kirjamärkideks olid hieroglüüfid (kreeka k.,,pühad märgid") väliselt piltkirja meenutavad märgid. Enamik neist tähendas mõistet, kuid oli ka mõningate konsonantide sümbol. DETERMINATIIVID: hieroglüüfide hulka kuuluvad seletavad märgid, mis osutasid, kummal viisil, mõiste või häälikut ähisena, tuleks eelnevat hieroglüüfi lugeda. Materjal: Egiptuses oli levinuimaks kirjutusmaterjaliks papüürus, millele kirjutati pintsliga. Pikemate tekstide jaoks kinnitati papüürused pikaks jadaks. Kirja põhimõte oli keeruline ning seda raskendas ka märkide suur hulk ligi 1000. HARIDUS Koolid: Peamiselt asusid koolid templite kõrval.
foneetilist täiendit ehk sõnade mõistmist hõlbustavaid lõpukaashäälikuid. Sumeri kirja teine iseloomulik joon on determinatiiv. Kui foneetiline täiend annab otseseid juhiseid hääldamiseks, siis determinatiivi funktsioon on tähenduslik. Determinatiiv on logograafiline märk, mis kirjutatakse kas teise märgi ette või järele, et näidata, mis klassi antud sõna kuulub. Nagu foneetilised täiendid, võivad ka determinatiivid eristada kahemõttelisi logogramme. Sumeri kirjutajad kasutasid roost krihvlit ehk tahvliroogu, nagu nad seda ise nimetasid. Kõige vanemal perioodil oli krihvel arvatavasti ühest otsast teritatud, et sellega piktograafilisi märke joonistada. Krihvli teise, nüri otsaga tehti ringikujulisi vajutusjälgi. Pikapeale terava otsa kuju muutus, et oleks võimalik kiiremini kirjutada lihtsalt krihvliotsaga niiskele savipinnale vajutusjälgi jättes. Ühtlasi muutusid ka
Osirise juures toimub ülekuulamine, surnu pidi üles lugema keelatud ning halvad teod, mida ta elus ei olnud teinud. Need olid kirjas "surnuteraamatus". Seal ja juhised, kuidas surnute riigis hakkama saada. Kiri, haridus, teadus, kirjandus ja kunst Kiri Egiptuse kiri kujunes tsivilisatsiooni tekkega. Hieroglüüfid meenutavad piltkirja. Need tähistasid mõnda mõistet, aga ka konsonantide sümboleid. Hieroglüüfide hulka kuulusid seletavad märgid determinatiivid. Hieroglüüfid olid keerulised ja nende joonistamine võttis kaua aega. Igapäevases asjaajamises kasutati hieraatilist kirja. Kirjutati papüürusele ja seda tehti pintsliga. Haridus Kiri oli raske ja selle õppimiseks ja omandamiseks õpiti templite juures asuvates koolides preestritest õpetajate range järelvalve all. Aastapikkune vaevarikas tuupimine tasus aga ära. Haridus tähendas kirjutaja seisusesse või koguni preesterkonda pääsemist ja tagas kindlustatud elujärje kui
kodud, hiiglaslikud mõõtmed, nelinurkne ehitis, ümbritses kõrge müür. Templi õues toimus loomade ohverdamine;pidustused. Surmajärgsus-inimene jätkab oma elu ka pärast surma, surnukeha mumifitseeriti, toimus matusetseremoonia, palsameerimine-muumia valmistamine, toimus rongkäik hauakambrisse, muumia asetati sarkofaagi ja suleti hauakambrisse. Kiri, haridus, teadus ja kunst: Kirjamärgid-hieroglüüfid, meenutavad väliselt piltkirja ongi tõeonäoliselt sellest arenenud, determinatiivid e. seletavad märgid. Igapäevaelus kasutatav lihtsam kiri oli hieraatiline kiri. Levinum kirjutusmaterjal oli papüürus. Koolis käisid ainult poisid ja nendest võisid saada kirjutajad või koguni preestrid. Teadused-geomeetria(vajalik ehitusteg), aritmeetika, meditsiin, astronoomia, astroloogia, arstiteadus(surnute palsameerimine,osavad kirurgid, oskasid valmist. häid ravimeid); päikesekalender. Kirjandus-
samaks neljandast dünastiast kuni oma hääbumiseni 4.sajandil m.a.j. Vana-Egiptuse kiri on nn. sõnalis-silbiline kiri. On kahte sorti kirjamärke: foneetilisi, mis tähistavad häälikuid, ja ideograafilisi, mis tähistavad mõisteid. Foneetilised kirjamärgid jagunevad omakorda kaheks, alfabeetilisteks ja süllaabilisteks (silbilisteks). Ideograafilised kirjamärgid kujutavad kõnesolevat objekti pildi abil ning järgnevad foneetiliselt ülestähendatud sõnadele kui "determinatiivid" või objekti esindavad sümbolid. Ka neid on kahte tüüpi: üldised, mis määratlevad liiki, ja spetsiifilised, mis määratlevad konkreetset objekti. Teksti paigutuses ei ole mingeid kindlaid reegleid. Seda loetakse kas paremalt vasakule, vasakult paremale või tulpade kaupa, alustades sellest küljest, mille poole on suunatud linnu- või loomakujuliste kirjamärkide pead. Õigupoolest peaks tekst kulgema horisontaalselt ning paremalt vasakule
Enamus hieroglüüfe tähistas ühteaegu nii mõisteid kui ka teatavat häälikute kombinatsiooni: ta märkis teatava sõna konsonantide järjestust ja oli sellisena kasutatav kõigi samas järjestuses samu konsonante sisaldavate sõnade tähistamiseks. Pikemaid sõnu kirjutati mitme hieroglüüfiga. Lisaks mõisteid ja hääldusi tähistatavatele märkidele kuulusid hieroglüüfide hulka veel ka seletavad märgid ehk niinimetatud determinatiivid, mis osutasid kummal viisil eelnevat hieroglüüfi lugeda tuleks. Hieroglüüfid olid oma kujult küllalt keerulised ja nende väljajoonistamine aeganõudev. Seetõttu kirjutati nendega enamasti ainult poliitilise ja religioosse sisuga raidkirju ja muid esinduslikumaid tekste. Igapäevases asjaajamises kasutati lihtsamat, nn. hieraatilist kirja. See erines hieroglüüfkirjast küll oma märkide kujult, kuid mitte üldistelt põhimõtetelt.
ja 3. aastatuhande vahetusel eKr, kirjamärgid, meenutavad piltkirja, arvatavasti on sellest arenenud; enamik hieroglüüfe tähistas mingit mõistet, aga oli ka ühtede või teiste konsonantide sümbol; hieroglüüf sobis kõigi samu konsonante samas järjestuses sisaldavate sõnade tähistamiseks; keerulise kujuga, nende joonistamine aeganõudev, kasutati enamasti poliitilise ja religioosse sisuga raidkirjades; desifreeriti Rosetta kivi pealt 1822 Jean Champollion Determinatiivid seletatavad märgid, kuulusid hieroglüüfide hulka, osutasid, kummal viisil, kas mõiste- või häälikutähisena, tuleks hieroglüüfi lugeda Hieraatiline kiri kasutati igapäevases asjaajamises, lihtsam, erines märkide kujult, kuid mitte põhimõtetelt, märke loeti mõistete või häälikute tähistusena, kasutati determinatiive Papüürus levinuim kirjutusmaterjal, Niiluse kaldail kasvava papüürustaime säsist valmistatud; maaliti
jäi põhimõtteliselt samaks neljandast dünastiast kuni oma hääbumiseni 4.sajandil m.a.j. Vana-Egiptuse kiri on nn. sõnalis-silbiline kiri. On kahte sorti kirjamärke: foneetilisi, mis tähistavad häälikuid, ja ideograafilisi, mis tähistavad mõisteid. Foneetilised kirjamärgid jagunevad omakorda kaheks, alfabeetilisteks ja süllaabilisteks (silbilisteks). Ideograafilised kirjamärgid kujutavad kõnesolevat objekti pildi abil ning järgnevad foneetiliselt ülestähendatud sõnadele kui "determinatiivid" või objekti esindavad sümbolid. Ka neid on kahte tüüpi: üldised, mis määratlevad liiki, ja spetsiifilised, mis määratlevad konkreetset objekti. Teksti paigutuses ei ole mingeid kindlaid reegleid. Seda loetakse kas paremalt vasakule, vasakult paremale või tulpade kaupa, alustades sellest küljest, mille poole on suunatud linnu- või loomakujuliste kirjamärkide pead. Õigupoolest peaks tekst kulgema horisontaalselt ning paremalt vasakule. Raidkirjades lähevad
annaabi.ee 
