Esimesena: koopula, apositsioon. Terminid: eestipärased käändenimetused, ainsus, mitmus, kääne, pööre, asesõna, määrsõna, täisminevik, enneminevik jne. 1936 J. AAVIK "Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika" põhjalik käsiraamat. 1925 "Valik eestikeelseid grammatilisi oskussõnu" (Akadeemilise Emakeele Seltsi oskussõnade toimkond): lauseliige, alus, öeldis, sihitis, määrus, täiend, lisand, ühilduma, lauserind, lausepõim jne. Paljud neist Hermannilt. 1950ndail kavandati deskriptiivset grammatikat: TRÜ hääliku- ja vormiõpetus, KKI süntaks: 1974 "Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I. Lihtlause" (autorid A. ADMANN, K. MIHKLA, L. RANNUT, E. RIIKOJA). 1978 H. RÄTSEP "Eesti keele lihtlausete tüübid" 1980 V. TAULI "Eesti grammatika II" (Uppsala). Sõnaühendisüntaks, põhjalik ja lakooniline. 1995 M. ERELT jt. "Eesti keele grammatika II. Süntaks, lisa: kiri" (EKI). Moodustajasüntaks. 1997, 2000, 2007 M. ERELT jt. "Eesti keele käsiraamat". Süntaksiosa lähtub EKG-st
väärtuslikud või mitteväärtuslikud on. Hindamise aluseks võetav teos valitakse sageli anonüümse kultuurieliidi hinnangu järgi, kes kujundavad välja kaanonit. 3. Väärtusmagnetism on fenomen, mille järgi on suurel kunstil suurem kriitikute tähelepanu kui teostel, millele on ajaloo jooksul vähem väärtust omistatud. 4. Väärtusmaksimalism on teooria, mille järgi tõlgendatakse kunsti nii, et see lubab langetada teose kohta võimalikult kõrge hinnangu. Eristatakse deskriptiivset ja normatiivset väärtusmaksimalismi. Deskriptiivne väärtusmaksimalism seisneb tõlgendustegevuses, mille järgi eelistatakse tõlgendust, mis annab teosele võimalikult suure väärtuse. Normatiivne väärtusmaksimalism on tees selle kohta, kuidas kunsti peaks hindama. Eelistada tuleb tõlgendust, mis näitab teost kõige paremas valguses. Kahe võrdselt hea tõlgenduse puhul tuleb paremaks pidada seda, mis annab teosele kõrgema hinnangu
Mida peetakse moraalselt õigeks/vääraks, varieerub ühiskonniti/inimeseti. (mitmekesisuse tees) Metaeetiline tees - kõigile kultuuridele (inimestele) kehtivat moraalistandardit ei ole olemas. Moraal on kultuuri produkt. (sõltuvuse tees) Normatiivne tees kultuuriline mitmekesisus on hea, teiste kultuuride tavasid tuleb austada. Taunitakse etnotsentrismi teiste kultuuride tõlgendamist ja hindamist oma uskumuste ja väärtuste seisukohalt. 21. Palun võrrelge deskriptiivset ja normatiivset eetilist relativismi! Deskriptiivne eetiline relativism kirjeldab eetika sõltuvust kultuurist, ühiskonnast või indiviidist. Normatiivne eetiline relativism annab keelab etnotsentrismi, teiste kultuuride kritiseerimise ja soosib sallivust teistsuguste süsteemide vastu. Selle kohaselt on kultuuriline mitmekesisus hea. Deskriptiivne relativism on sellega võrreldes neutraalne. 22. Mis räägib eetilise relativismi kasuks? Mis on argumendid eetilise relativismi vastu?
Mida peetakse moraalselt õigeks/vääraks, varieerub ühiskonniti/inimeseti. (mitmekesisuse tees) Metaeetiline tees - kõigile kultuuridele (inimestele) kehtivat moraalistandardit ei ole olemas. Moraal on kultuuri produkt. (sõltuvuse tees) Normatiivne tees – kultuuriline mitmekesisus on hea, teiste kultuuride tavasid tuleb austada. Taunitakse etnotsentrismi – teiste kultuuride tõlgendamist ja hindamist oma uskumuste ja väärtuste seisukohalt. 21. Palun võrrelge deskriptiivset ja normatiivset eetilist relativismi! Deskriptiivne eetiline relativism kirjeldab eetika sõltuvust kultuurist, ühiskonnast või indiviidist. Normatiivne eetiline relativism annab keelab etnotsentrismi, teiste kultuuride kritiseerimise ja soosib sallivust teistsuguste süsteemide vastu. Selle kohaselt on kultuuriline mitmekesisus hea. Deskriptiivne relativism on sellega võrreldes neutraalne. 22. Mis räägib eetilise relativismi kasuks? Mis on argumendid eetilise relativismi vastu?
inimeste loodud. Nad pole absoluutsed, loomulikud, neid võib muuta. Moraal on kultuuri osa. Kasvatuse käigus omandatakse kultuuri peamised väärtused. Last keelatakse nii palju, et lõpuks saab see tema südametunnistuseks. Relativismist tuleneb, et meie enda ühiskonna moraalikoodeksil pole mingit erilist staatust, see pole parem ega halvem vaid üks paljudest. Moraalne skeptitsism on vaatekoht, mille järgi pole üldse olemas kehtivaid moraaliprintsiipe 25. Võrdle deskriptiivset ja normatiivset eetilist relativismi. 26.Mis räägib eetilise relativismi kasuks? Mis on argumendid eetilise relativismi vastu ? Problemaatiline relativismis puhul: See, kas mingit tegu pidada moraalselt õigeks või valeks, sõltub ühiskonnast/ kultuurist. Eri rahvaste kultuurid on erinevad, seepärast pole ka universaalset moraali. Kui pole universaalseid standardeid, ei saa mingit tegu ega praktikat kritiseerida. Me ei saa enam öelda, et teise ühiskonna moraalireeglid on valed
mentaliteedi minetamise. Efektiivsed juhid ja liidrid hoiduvad 3. ja 4. grupi tegevustest, sest need pole olulised. Samuti nad vähendavad esimese grupi toiminguid ja pühenduvad teise grupi tegevustele. Kuna uuenduste ja muudatuste tulemusi pole võimalik täpselt ette näha, nõuab otsustamine liidrilt suurt kompetentsust, ettenägemisvõimet ja julgust. Otsustusteoorias eristatakse kahte peamist lähenemist: kirjeldavat (deskriptiivset) ja normatiivset (preskriptiivset). Kirjeldav otsustusteooria on suunatud eelkõige inimeste käitumise uurimisele ning otsustajate vastastikusele koostoimele. Juhi isiksus ja juhtimisstiil on otsustamisel määrava tähtsusega. Normatiivne otsustusteooria tähelepanu keskmes on organisatsiooni puudutavate andmete analüüs, mis tagab majanduslikult põhjendatud otsuste vastuvõtmise. Otsustusprotsess koosneb mitmest etapist, millede sisu ja seoste analüüs eeldab
seadustena; Riigikogu poolt vastuvõetavad ühiskonnaelu reguleerivad seadused; valitsussektori toimimist tagavad seadused; ministrite määrused konkreetsete küsimuste reguleerimiseks nendele seadusega antud volituste piires; riigi keskpika eelarvestrateegiana. 23. Mis aspektist käsitletakse otsuse kirjeldavat (deskriptiivset) funktsiooni? - Kirjeldav funktsioon kerkib esiplaanile, kui uuritakse empiiriliselt üksikute inimeste ja inimgruppide käitumist otsustusprotsessis. Eesmärgiks on leida otsuste kujunemise seaduspärasused juhtimisprotsessis lahendatavat probleemi iseloomustavate parameetrite ja otsust vastuvõtva individuaalse või kollektiivse subjekti iseloomujoonte vastastikuses toimes. Selliste uuringute
Seni on ilmnenud ühelt poolt üldtendents õigusharu sisese diferentseerumise suunas - reguleerimiseks nö "võetakse arvele" järjest uusi eluvaldkondi - see on eelduseks uute õiguse instituutide formeerumiseks. Teiselt poolt ilmneb haldusõiguse normide iseloomu osas selge seos käesoleva sajandi teisel poolel ilmnenud tendentsiga - riik vähendab imperatiivset ning detailset regulatsiooni ning õigusnormides kasutatakse järjest enam deskriptiivset keelt (kõneviisi), levib ka soft law tüüpi regulatsioon. Haldusõiguse normistikus on olulisel kohal veel need, milledega reguleeritakse riigi- ning omavalitsusteenistujate õiguslik seisund, avaliku teenistuse alused, tingimused ning kord, aga samuti pädevus otsustusprotsessis ja eriti: diskretsiooni ehk suva maht oma ülesannete teostamisel ning suhtlemisel rahvaga. Iga haldusõiguse normi puhul on kohustatud või
Seadusi rakendatakse, seadmeid ja tarkvara kasutatakse, inimesi ravitakse ning kuskil ei tee vastuolu klassikalise teooriaga oskuskeele toimimist võimatuks. Raskendab, aga ei tee võimatuks, ja klassikaline teooria ei oska seletada, miks ei tee võimatuks. 9.2 Uuemad terminoloogiateooriad Sotsioterminoloogia Alates 1970-ndate aastate lõpust on Viini koolkonna normeeriva suunitluse vastu sõna võtnud Alain Rey, Yves Gambier, François Gaudin jt, pidades reaalsusega paremini seotuks deskriptiivset ja sotsiolingvistikast lähtuvat terminoloogiatööd. Gaudinilt, kes on rajanud nn Roueni sotsioterminoloogia koolkonna (vt ülevaade Gaudin 2003), pärinebki lõigu pealkiri. Sotsiolingvistika võimaldab oskussõnavara objektiivset normi kirjeldada ja analüüsida ilma subjektiivseid hinnanguid andmata. Palju tähelepanu spetsialistide tegeliku kasutuse uurimisele sotsiolingvistika meetoditega pöörab ka Quebeci terminoloogiakoolkonna seisukohti järgiv organisatsioon
annaabi.ee 
