Klassikaline väjendusviis valimistest usaldussuhte puhul on leitav Edmund Burke´i kõnes Bristoli valijatele 1774 aastal. Burke´i jaoks oli valimiste tuum teha küpseid otsuseid ja kergendada südametunnistust. Ehk siis leidis Burke et valimistel osalemine on moraalne kohustus kõigile. On vähe tõendeid, et toetada Burke`i arvamust, et valmistel osalemine on moraalne kohustus ja et haridus sigitab alturismi. Viimaks on hirm traditsiooniliselt väljendatud radikaalist demokraadi nagu Thomas Paine`i poolt, et poliitikutele on antud õigus omi enda soove korda viia, poliitikud kasutavad võimalust egoistlikke soovide korda viimiseks ja ei arvestada rahva vajadustega. Valimised on demokraatia süda. Sellist vaadet edendas Joseph Schumpeter oma teoses ,,Kapitalism, Sotsialism ja Demokraatia" 1942 aastal. Joseph Schumpeter`i teos pööras tähele panu hoopiski uutele küsimustele seoses valimistega. Esiteks: millised asutused ja kohad on vajalik valimistega täita
Juht peab ennast rohkem kohtunikuks otsustamisõigusi omavate alluvate vahel. Ta on rohkem konsulteerija rollis, aitab lahendada tekkivaid lahkarvamusi ja algatab diskussioone. Ise pidas Rensis Likert kõige optimaalsemaks viimast juhtimisstiili so osavõtlikku demokraati. Esimene neist (ekspluateeriv autokraat) vastab meie situatsioonile ning Marguse käitumisele. Sellest teooriast järeldades peaks aga juht usaldama oma alluvaid ning osavõtliku demokraadi juhtimises on see usaldus vastastikune. Lisaks võib tuua R. Blake ja J. Mouton nn juhtimisvõrgustiku, millest on kujunenud kõige enam levinud eestvedamismudel. Mudelit on kujutatud skeemil Selle mudeli järgi eristatakse viit eestvedamise tüüpi: 1. juht ei tunne piisavalt huvi ei tootmistulemuste ega inimeste vastu, hoiab tegelikust juhtimisest kõrvale; 2. juht on orienteeritud tööle, inimesi ei arvesta; 3
volitused ning tihtilugu mäletatakse mingeid kindlaid sündmusi just presidentide järgi. Nii juhtus ka Kuuba raketikriisis, kus peatähelepanu võttis ja oma diplomaatilisi oskuseid näitas John F. Kennedy. Millised olid Kennedy plaanid diplomaatilises võitluses Nõukogude Liiduga ja kuivõrd provotseeris just see Kuuba kriisi? Kennedy valmisolekut tegelemaks otsustavalt välispoliitikaga toetab juba 1958.aastal ajakirjas Foreign Affairs ilmunud artikkel „Välispoliitikast demokraadi pilguga“. Selles artiklis pöörab ta tähelepanu sellele, et USA diplomaatia Nõukogude Liidu suhtes vajab muutmist – liigne venelaste alahindamine ja enda võimete liialdamine toob kaasa ainult kahju.13 Lisaks arvab ta, et 1950-ndate lõpus on USA diplomaatiline positsioon ka mõningase tagasilöögi saanud, kuna pole päris oma retoorikale vastavalt käitunud. 14 Ilmselt mõtles tulevane president selle alla 1956. aasta Ungari sündmusi. Igatahes, kui Kennedy sai
võimu järk-järgult enda kätte Näiteks oli 1978. aastal NLKP koondas ja ohtlikud võimupre- Keskkomitee sekretäriks ja 1980. tendendid neutraliseeris. aastal Poliitbüroo liikmeks saanud Nii nagu 1956. aasta Ungari Mihhail Gorbatšovi lähimaks liitlaseks mässu järel, nii tekkis ka pärast veendunud stalinist Ustinov; hiljem tšehhide-slovakkide re- demokraadi maine omandanud formipüüdluste jõhkrat lämmatamist Eduard Ševardnadze ei hoidnud aga 1968. aastal paradoksaalne olukord, 1980. aastal sõnu kokku, et kiita et NSVL maine ja positsioon otsust tungida Afganistani. maailmas mitte ei nõrgenenud, vaid Oluliselt tugevnes tollal tugevnes. Sissetungi julgeolekuorganite positsioon Tšehhoslovakkias- se oli krooninud
omapärasena ja ajastut ennetavana mõjub ka Simmeli käsitlus grupi ja võõra vahelisest interaktsioonist, kus võõra olemust kirjeldatakse ostsilleeriva membraanina grupi sise- ja väliskihi vahel ning lahatakse võõra võtmerolli inimgrupi enese-identifitseerimise protsessis. Umbes sel ajal tegeles mitte küll niivõrd semiootiliste, kuid vähemalt sama universaalsete küsimustega itaallane Vilfredo Pareto. Tema poliitiliste vaadete arengus põimusid liberaali, sotsialisti ja anti-demokraadi vahelised vastuolud. Viimastel eluaastatel vaimustus tema 5 "Raha kalkulatiivne iseloom on põhjustanud uudse täpsuse, omaduste ja erinevuste defineerimise ühtsuse, lepingute ja korralduste sõlmimise selge mõõdetavuse esile kerkimise eluelementide omavahelistes suhetes just nagu väliselt on see täpsus väljenduse leidnud üleüldises taskukellade laialipaiskumises.". Georg Simmel. Suurlinn ja vaimsus. (http://condor.depaul.edu/~dweinste/intro/simmel_M&ML.htm)
põhiseadus, mille järgi oli uus riigikord parlamentaarne vabariik. Uus põhiseadus aga ei võimaldanud poliitikal Prantsusmaal stabiliseeruda. Sellele aitas kaasa ka koloniaalimpeeriumi algav lagunemine ning keskvalitsuse püüd seda takistada. Saksamaal algatasid liidumaade esindusorganid uue, kolme läänepoolset okupatsioonitsooni hõlmava põhiseaduse väljatöötamist. Põhiseadus jõustus 1949. Järgnenud Liidupäeva valimistel saavutasid võid parempoolsed kristlikud demokraadi ja kantsleriks sai Konrad Adenauer. Ludwig Erhardi juhtimisel alustati radikaalseid majandusreforme sotsiaalse turumajanduse nime all. Valitsus vabastas kontrolli alt hinnad ning toetas ettevõtjate vaba konkurentsi. 1948 aastal toimus rahareform, uueks rahaühikuks sai Saksa mark. Peagi sai Saksamaast kiireima majandusliku arenguga riik Euroopas, seda hakati nimetama Saksa majandusimeks. Kommunistlik maailm:
1) USA, Prantsusmaa ja Inglismaa väed otsustasid ühineda ja Lääne-Saksa aladel tekkis Saksamaa Liitvabariik. 2) Ida-Saksa aladel moodustas NSVL Saksa Demokraatliku Vabariigi. · 1949 sõlmisid 10 Euroopa riiki + Kanada ja USA sõjavastase ühenduse ehk NATO. Vastukaaluks teeb NSVL Varssavi Lepingumaade Organisatsiooni. · Tekkis uus konflikt Külm sõda Ajapikku moodustus kaks leeri: lääneriigid (Sb, Pr, USA), kelle eesmärgiks oli demokraadi taastamine ja NSVL, kelle eesmärgiks oli sotsialistliku maailmavaate levitamine. (Termin 1947) 7. Kodanikuõiguste liikumine USA-s. a) kes võitlesid enda õiguste eest? USA kodanikuõiguste liikumises (Civil Rights Movement) võitlesid mustad ameerika kodanikud rassilise eraldatuse ja diskriminatsiooni vastu. Liikumise etteotsa tõusis baptistist jutlustaja Martin Luther King (1929-1968). Enamasti toimus vägivallatu vastuhakk. Võitluse
aasta sügi- sest hakkas Gorbatšov katastroofiliselt kiiresti võimu kaotama. Jakovlev tunnis- tab, et nii tema kui Gorbatšov eksisid, kui lootsid demokraatlikule parlamendile, mille valimine oli kohtadel tegelikult parteilise nomenklatuuri käes. Partei kanti maha liiga hilja ja selle juhid korraldasid riigipöördekatse. Pärast putši ei tegutse- nud Gorbatšov küllalt otsustavalt.26 Rahvuslike vabadusliikumiste rolli käsitlemisel on Jakovlev demokraadi kohta hillitsetud, vastuoluline ja ebajärjekindel, neid hindab ta positiivselt üksnes teatava piirini. Ta kirjutab, et oli veendunud Nõukogude Liidu kardinaalse uuendamise vajaduses ja kõige ratsionaalsem tundus talle riigi vabatahtlik rahumeelne evo- lutsioon sõltumatute riikide vabatahtlikuks konföderatsiooniks. Seega siis umbes midagi samalaadset, kuhu Gorbatšov lõpuks välja jõudis. Kuid läks teisiti. “Valla pääses natsionalistlik võimuiha
annaabi.ee 
