Bioeetika (0)

Bioeetika
Bioeetika mõiste on küllaltki uus. See võeti kasutusele Ameerikas aastal 1970. Kirjasõnas kasutas seda esimesena Wisconsini ülikooli bioloogiaprofessor Van Rensselaer Potter, sidumaks teadmised bioloogiast ja inimeste väärtussüsteemid.
Alates sellest ajast on seda mõistet käsitatud mitmel moel. Ühed mõistavad bioeetika all kitsalt bioloogiasse ja biotehnikasse kuuluvat eetika valdkonda, teised lisavad sinna veel meditsiinitehnika ning kolmandad ka teatud keskkonnaeetika teemad.
Tänapäeval on selgesti ülekaalus bioeetika mõiste lai tõlgendus. Sellisena on bioeetikast kujunenud akadeemiline ja avaliku kultuuri oluline osa, kiiresti on kasvanud sellealaste ühingute ja elukutseliste bioeetikute hulk ning asjaomaase kirjasõna maht ja mõju.
Meditsiinieetika klassikaliseks tekstiks ja väärtuste kandjaks peetakse antiikajast pärit Hippokratese vannet. Sellel tõotatakse patsientidele head teha, hoiduda neid kahjustamast ning hoida arstile usaldatud saladusi. Samad põhimõtted on juhtinud arste antiikajast tänapäevani.
Oluliselt muutusid ja täienesid meditsiinitehnika põhimõtted läinud sajandi teisel poolel ning nende muutustega on seotud ka bioeetika teke ja areng. Mõndade asjatundjate arvates tekkiski bioeetika just vajadusest uute väärtuste järele. See vajadus ilmneb, kui vaatleme lähemalt mõningaid viimaste aasstakümnete arengusuundi .
Esiteks, Teiste maailmasõja tulemusena muutusid põhjalikult tõekspidamised üksikisiku ja ühiskonna vaheliste suhete kohta. Esile on kerkinud arusaam isikuvabaduste ja inimõiguste erilisest tähtsusest. Teedrajav dokument on 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon, mis postuleerib muu hulgas iga inimese võõrandamatu õiguse elule, vabadusele, isikupuutumatusele ja väärikale ning võrdsele kohtlemisele.
Kindlasti on selle dokumendi põhimõtteid kujundanud Nürnbergi protsessil rahvusvahelise üldsuse ette jõudnudteave natsidoktorite metsikute inimkatsete kohta koonduslaagrites. Sealtpeale on järk-järgult meditsiini- ja bioeetika alusteks muutunud isikuautonoomia, mida soovitataksee austada nii arstitöös kui ka teadusuuringutes. Üsna pea leiutati seda tagama informeeritud nõusoleku põhimõte, mis tänapäeval on ülitähtis teoreetilise ja praktilise bioeetika teema.
Teiseks olid möödunud sajandi teise poole bioloogia ja meditsiin väga oluliste avastuste ja rakenduste tunnistajad. Loodi ja võeti kasutusele seadmed , mis asendavad mitme elutähtsa elundi ja elundkonna talitlust. Peale selle, tänapäeval suudetakse siirata vaata et kõiki elundeid ja kudesi peale kesknärvisüsteemi. Väga kiiresti areneb tehislike organite ja kudede loomine, neist paljusid kasutatakse juba edukalt igapäevases kliinilises meditsiinis. Arvukalt on loodud uusi ravimeid, mõjutamaks inimkeha nii haiguslikke kui ka normaalseid protsesse.
Väga suurt rolli meditsiini tormilises arengus on mänginud just bioloogia adusammud. Rakubioloogia, geneetika ja naurobioloogia viimaste aastakümnete saavutused võimaldavad ühelt poolt mõista haigustega seotud biloogilise protsesse ning teiselt poolt neid sihipäraselt mõjutada. Nii aitavad uus teave ja oskused ellu viia sääraseid iidseid meditsiinieetika põhimõtteid nagu heategemine ja mittekahjustamine.
Kolmandaks kipuvad meditsiin ja biotehnoloogia neelama üha enam raha. Ühes meditsiini võimaluste avardumisega kerkib ka selle hind. Seetõttu võtab ühiskond meditsiini järjest rangema sotsiaalse kontrolli alla. Kõigis riikides on keskne tervishoiusüsteem, mille struktuuri, toitmist ja kättesaadavust riik seaduste ja raha abil juhib. Tervishoiu kasvav rahamahukus on paraku tunduvalt muutunud arsti ja patsiendi suhete loomust. Eestiski korraldab seda suhet õiguslikult hoopis võlaõigusseadus: patsiend on üha enam muutumas tavaliseks lepinguliseks teenindatavaks kliendiks. Kõik maailma riigid on praegusajal silmitsi olukorraga, kus ei ole võimalik anda meditsiinile sedavõrd palju raha, et kõik abivajajad saaksid kohe parimat võimalikku arstiabi. Sestap tekivadki ravijärjekorrad ning väga tähtsaks ühiskondlikuks küsimuseks saab tervishoiu piiratud rahaliste vahendite õiglane jaotus.
Kõkkuvõtteks võib öelda, et bioeetika mõistet ei peaks kindlasti käsitama meditsiinieetika sünonüümina, vaid pigem laiema erialadevahelise valdkonnana, millega üritatakse kirjeldada elu kui bioloogilise nähtusega seotud väärtusprobleeme ning sobitada neid moodsa inimesekäsitluse ja ühiskondlike oludega. Kõigele elusale ei paista olevat võimalik kohaldada samu eetikapõhimõtteid, paratamatu on inimese valikulisus teiste elusolendite suhtes. Kahtluseta on tänapäeva bioeetika suur ülesanne säärasaid valikuid hoolikalt ja vastutustundlikult kaalutleda, õigustada ja leida sobivaid viise nende elluviimiseks. Nii igal inimesel kui ka inimkonnal on, mille üle järele mõelda.