Mis on bioeetika? (0)

Mis on bioeetika ?
Bioeetika mõiste võeti kasutusele Ameerika Ühendriikides 1970. aastatel tähistamaks
uut valdkonda, mis toob välja bioloogias ja elusteadustes esile kerkivad moraalsed,
sotsiaalsed ning poliitilised probleemid.
Bioeetika terminit on võimalik mõista mitmel erineval moel. Seda võib näha kui
valdkonda, mis käsitleb kitsalt bioloogia ning biotehnoloogia eetilisi küsimusi. Samas
võib see mõiste hõlmata lisaks ka meditsiinieetika probleeme ning teatud osa
keskkonnaeetika probleemidest.
Meditsiinieetika kui bioeetika osa
Meditsiinieetika klassikaliseks tekstiks ja väärtuste kandjaks peetakse antiikajast pärit
Hippokratese vannet . Selles tõotatakse patsientidele head teha, hoiduda neid
kahjustamast ning hoida arstile usaldatud saladusi. Samad põhimõtted on juhtinud arste
antiikajast tänapäevani.
Oluliselt muutusid ja täienesid meditsiinieetika põhimõtted läinud sajandi teisel poolel
ning nende muutustega on seotud ka bioeetika teke ja areng.
Miks muutusid meditsiinieetika
põhimõtted ?
Esiteks, Teise maailmasõja tulemusena muutusid põhjalikult
tõekspidamised üksikisiku ja ühiskonna vahelistest suhetest.
Esile on kerkinud arusaam isikuvabaduste ja inimõiguste
erilisest tähtsusest.
Teiseks olid möödunud sajandi teise poole bioloogia ja
meditsiin väga oluliste avastuste ja rakenduste tunnistajad.
Loodi ja võeti kasutusele seadmed, mis asendavad mitme
elutähtsa elundi ja elundkonna talitlust. Tänapäeval
suudetakse siirata vaata et kõiki elundeid ja kudesid peale
kesknärvisüsteemi.
Kolmandaks kipuvad meditsiin ja biotehnoloogia neelama üha enam raha. Ühes
meditsiini võimaluste avardumisega kerkib ka selle hind. Seetõttu võtab ühiskond
meditsiini järjest rangema sotsiaalse kontrolli alla.
Inimelu algus
Eri ühiskondades suhtutakse õige erinevalt abordisse. Katoliiklaste arvates saab
inimelu alguse viljastumise hetkest, mis seletabki nende suurt vastuseisu abordile. Kui
aga arvata inimelu algavat hiljem, pole abort mõrv ja seda saab teatud tähtajani lubada.
Emakavälist viljastamist on harrastatud juba mitukümmend aastat ning esimene
katseklaasilaps Louise Brown sai just tänavu 25. juulil kolmekümneaastaseks.
Click to edit Master text styles
Second level
Third level
Fourth level
Fifth level
Surm
Väga tähtis muutus toimus 1960. aastate lõpus, kui lepiti kokku ajusurma kontseptsioon
ja selle diagnoosimise kriteeriumid. Kuni tolle ajani peeti inimelu lõppenuks vereringe
või hingamise lakates, kuid ajusurma puhul on otsustav peaaju talitluse pöördumatu
lakkamine.
Intensiivmeditsiin oli tolleks ajaks saanud enda käsutusse tehisvahendid nii vereringe,
hingamise kui ka neerutalitluse asendamiseks. Nii tuli üha enam ette juhtumeid, kus
inimese keha suudeti pikka aega elus hoida, kuid paraku ilma teadvuse ja teiste
psüühika osadeta ning võimaluseta iseseisvalt elus püsida.
Terri Schiavo (F)
Click to edit Master text styles Click to edit Master text styles
Second level Second level
Third level
Third level
Fourth level
Fourth level
Fifth level
Fifth level
Ajusurma põhimõte on oluliselt aidanud tõhustada hukkunute elundite siirdamist, sest
võimaldab küll pidada isikut surnuks, kuid samas hoida siiratavaid elundeid või
kudesid märksa paremates tingimustes kui vereringe või hingamise lakates.
Bioeetika vaated elule
Milline on teiste elusolendite ja eluvormide väärtus
inimelu kõrval?
Läinud sajandi keskpaiku esitas Albert Schweitzer oma idee "aukartusest elu ees":
üleskutse austada ja aidata kõike elavat, mitte üksnes kaasinimesi.
Schweitzeri ideed toetab tänapäeva tuntumaid bioeetikuid Peter Singer, rõhutades
vajadust loomi koheldes põhjustada neile võimalikult vähe kannatusi.
Omapärane ja paljude arvates eetiliselt üsna küsitav tegevus on jaht, mida peetakse
tänapäeval sageli algsest toidu hankimise eesmärgist suuresti erinevate
meelelahustuslike ja turistlike kavatsustega.
Inimese osad
Kuigi talitlev rakk on elusa elementaarne üksus, ei ole hulkraksete olendite rakkudel
enamiku inimeste silmis mingit moraalset staatust ning küllap seetõttu võivad teadlased
rakkudega üsna vabalt ümber käia.
Elundite ja kudede siirdamise korral siirdatavad bioloogilised struktuurid moraalse
staatuseta ning eetikaküsimused puudutavad eeskätt doonori ja retsipiendi isikut.
Geeniuuringud on üks peamisi moodsa bioloogia tegevussuundi, avades põhimõtteliselt
täiesti uudseid võimalusi mõista bioloogiliste koosluste talitlust ning mõjutada nende
arengut. Et inimühiskonna käsutuses on niivõrd võimsad vahendid looduse tegevusse
sekkuda, siis loomulikult lasub meil ka vastutus võimalike tagajärgede eest. Taas kerkib
väga teravalt keskkonnaeetikas oluline inimkeskesuse probleem: teavet kogutakse küll
kogu elusloodusest, kuid seda rakendatakse eelkõige vaid inimühiskonna kasuks.
Mis on loomulik ?
Üks olulisi teemasid on geneetiliselt muundatud organismide ja kloonimise teema.
Ühelt poolt kardetakse ennustamatuid mõjusid ja kuritarvitusi, teiselt poolt ahvatlevad
paljude probleemide lahendused meditsiinis, toiduainete hankimisel jm.
Eestis tegeldakse bioeetikaga Tartu ülikooli arstiteaduskonnas ning eetikakeskuses,
samuti on Eestis mitu spetsiifilisemat eetikakomiteed: ühed hindavad teaduslike
inimuuringute eetilist külge , teised otsivad vastuseid arstitöös ilmnevatele
eetikaküsimustele.
The end