Biheivioristlik e. käitumuslik paradigma Käitumuslik paradgma keskendub nähtavale käiumisele. Uuritakse kuidas erinevad keskkonna stiimulid mõjutavad nende käitumist.Sotsioloogia, psühhooogia, kasvatusteaduse ja filosoofia suund, mis seletab inimeste ja loomade käitumist reaktsioonidena välismaailmalt saadud stiimulitele, ignoreerides teadvust. Biheiviorismi erinevad liigid: · Klassikaline: Watsoni versioon. Objektiivne-vaimne elu puudub; seespidist staadiumit pole; mõtted on varjatud kõne. · Metodoloogiline: kolmanda isiku objektiivne uurimine. Sellesse liiki on süvenetud ka kognitiivses ja psühhoanalüütilises paradigmas. · Radikaalne: Skinneri versioon. · Loogiline: rajatud Oxfordi filosoofi Gilbert Rylei poolt tema raamatus "Vaimu konseptsioon" · Teleoloogiline: Skinneri järgne, lähedane mikroökonoomikale · Teoreetiline: aktsepteerib vaadeldavad...
ehk märguandele uuel viisil, mis kindlustas tasustuse, vaadeldaval juhul ihaldatud toidu kättesaamise. Psühholoogid nimetavad operantse tingituse puhul tasustamist ka käitumise kinnitamiseks ehk sarrustamiseks. Thorndike'i tööde mõju õppimise uurimisele. Biheivioristliku koolkonna, eriti Thorndike'i fundamentaaluurimused õppimise seaduspärasustest andsid tõuke väga erinevate õppimisega seostuvate probleemide sügavamaks uurimiseks. Osa järgnenud uurimustest lähtus rangelt biheivioristlikust stiimul- reaktsioon-mudelist, teised aga ei pidanud biheivioristlikku ortodokssust esmatähtsaks ning on püüdnud integreerida nii biheiviorismi kui ka kognitiivse psühholoogia positiivseid momente. Tüüpiliseks näiteks viimati mainitule on A. Bandura neobi-heivioristlik õppimisteooria. Paljude teiste õppimisega seotud probleemide seas uuriti üleõppimise, õppimise ajalise jaotuse ja tagasiside mõju õppimisele. B. F. Skinner, toetudes põhiliselt efektiseadusele,
(kehalised protsessid mõjutavad mentaalseid) Keha ja vaimu monistlikud 1 teooriad Nimetus, lühiiseloomutus Kes pooldas seda teooriat? Materialism J. J. C. Smart Biheiviorism John Watson Identsusteooria (teaduslik Herbert Feigl, David Armstrong, J. J. C. Smart materialism) Idealism (immaterialism) George Berkeley 4.Nimetage vähemalt kaks probleemi, mis tekivad, kui lähtuda keha ja vaimu biheivioristlikust käsitlusest. Kui inimene räägib, et tema südametunnistus piinab teda, aga mina ei näe väliselt mingeid muutusi, mis seda tõestaks, siis võin arvata, et ta valetab. On võimalikud mentaalsed protsessid, mis ei avaldu käitumises. Mõtted ja tunded ei tarvitse mõnikord üldse meie käitumises väljendust leida: nt uitmõtted tulevad ja lähevad. On võimalik imiteerida teatud käitumisviisi, ilma et leiaksid aset vastavad mentaalsed protsessid ja seisundid. 5
Õpitulemusena nähtakse eelkõige muutusi käitumises, omandatud teadmiste täpsust Õpetaja tegevuse keskmeks on teadmiste vahendamine ja omandatu kontrollimine Refleksiooni ei toimu KINDLASTI TULEB KÕIGILE MEELDE, KUIDAS TRIINU JA NASTJA MEILE KOMMI LOOPISID, KUI ÕIGEID VASTUSEID TEADSIME :D KOGNITIIVNE JA KONSTRUKTIVISTLIK ÕPITEOORIA · Biheivioristlikust õpiteooriast edasiarendatud õpiteooria · Hakati otsima vastuseid küsimustele: Miks 5aastane mõtleb teisiti kui 55aastane? Kuidas jõuda faktide meeldejätmiselt ja seostamiselt uute ideede loomise ja põhjendamiseni? Konstruktivism · Nende lähenemine keskendus sellele, kuidas me informatsiooni salvestame, meelde
MONTESSORI METOODIKA KRIITIKA Üheks põhiliseks Maria Montessori ja tema õpetamise meetodi kritiseeriaks oli Ameerika haridusteoreetik John Dewy, kelle arvates oli liiga varajane laste intelligentsuse arendamine ohuks nende üldisele arengule. Dewy õpilane William Heard Kilpatrick'u arvates põhinesid Maria Montessori materjalid laste sensoorseks arendamiseks, vananenud teooriatele inimese meelte arengust (seda põhjusel, et Kilpatrick oli suuresti mõjutatud biheivioristlikust liikumisest). Nagu Dewy'gi märkis ka tema, et nii varane laste intelligentsuse arendamine ei ole laste üldisele arengule kasulik ning kritiseeris Montessori õppematerjale, kuna need olid tema arvates liiga lapse kujutlusvõimet ja loomingulisust piiravad. Samuti ei meeldinud Kilpatrick'ule Montessori ilmselgelt liiga individualistlik vaade lapsest. (Enright...). Nii väitsid Kilpatrick ja Dewey, et see meetod on liiga piiratud ja ei pane adekvaatset rõhku
soovimatuid tulemusi esilekutsunud tegevusi. Mõjutusteteooria tugineb klassikalisele õppimisteooriale, millega seostatakse käitumise muutmist töises tegevuses. Käitumise muutumist seostatakse õppimisega. Õppimine on protsess, milles kogemuse (teadmise) mõjul tekib muutus käitumises. Organisatsioonikäitumises aitavad õppimise seaduspärasused mõista, kuidas kujunevad tööülesannete täitmiseks sobivad käitumismudelid. Õppimist võib vaadelda kahes vaatepunktist- biheivioristlikust ja kognitiivsest. Biheivioristlik käsitlusviis analüüsib, millised stiimulid (S) (objektid ja nähtused) kutsuvad esile teatavat tüüpi reaktsiooni (R) ja ka vastupidi- teades reaktsiooni, oletada, milline stiimul seda esile kutsub. Klassikaline biheiviorismi valem on S R ja käsitletakse, kuidas keskkond ja inimkäitumine on omavahel seotud. Biheiviorismi väljapaistev esindaja on Thorndike, kes kirjeldas seaduspärasust, et inimene tahab
õpilaste vajadustele, kuid pole suutnud välja vahetada õpetajat! 9. Õppimise neobiheivioristlikud käsitlused Sotsiaalse õppimise mõiste ja ilmingud, sarnasus ja erinevus operantsest tingitusest. Paljud sotsiaalse käitumise normid omandatakse ühekordse nägemise teel, teiste jäljendamise teel. Koos käitumisviiside meeldejätmisega õpivad inimesed ka ära tundma situatsioone, kus neid kasutada(laps-nukk-tita). Neobiheivioristlikud õppimisteooriad lähtuvad üldjoontes biheivioristlikust stiimul- reaktsioon-mudelist, kuid arvestavad ka mõtlemisprotsessidega, mis vormivad märguande ja reageeringu seost ning mõjutavad kujunenud seose rakendumist. Sarnasused – erinevused: Kui operantse tingituse kohaselt kujuneb uus käitumisviis tavaliselt harjutamise 10
koolkondade äärmusilkele vaadetele inimese olemuse kohta. Nii üht kui teist koolkonda võib iseloomustada kui inimest alahindavat, dehumaniseerivat lähenemist. Humanism teoreetilise lähenemisena rõhutab inimese unikaalsust, tema tahtevabadust ja arengupüüdlusi ning potentsiaali. Humanistlikud psühholoogid eitavad loomkatsete väärtust inimese individuaalsete ja sotsiaalsete omaduste tundmaõppimisel. Erinevalt ülalnimetatud psühhodünaamilisest ja biheivioristlikust koolkonnast lähenevad nad inimloomusele positiivse ja optimistliku vaatega. Nad © AAVO LUUK 2003 - 2004 Psühholoogia alused 105 eeldavad, et (1) inimesed on oma primitiivsest bioloogilisest loomusest palju kõrgemal ja suudavad oma bioloogilisi tunge kontrollida ning (2) et inimesed on väga teadlikud ja mõistlikud olevused, kes ei allu
annaabi.ee 
