Varasel keskajal valitses naturaalmajandus ja inimesed ei käinud oma kodudest eriti kaugemal. Elati muutumatult pikka aega. 11. sajandil aga hakkas taas arenema kaubandus ja tekkisid linnad. Ristiretked viisid inimesi kodudest eemale ja seega laiendati ka inimeste silmaringi. Ka vanad harjumused ja ettekujutused hakkasid muutuma. Varasel keskajal olid Lääne-Euroopas levinud benediktlaste kloostrid, kus mungad palvetasid ja kirjutasid ümber raamatuid, nagu Püha Benetictuse reeglites kirjas seisab. Kõik inimesed olid sellega harjunud ja teistsugust elu ei kujutatud ettegi. Kuid kui hakkasid tekkima linnad ja toimusid ristiretked, hakati üha enam tundma, et benediktlaste kloostrid ei ole enam täiuslikud. Kloostrid asusid maal ja olid jäänud eemale linnaelust. Nii tekkisid 13. sajandi algul kerjusmungaordu. Need asusid tavaliselt linnades. Seal elasid kerjusmungad, tegelikult nad ei
kogukondadena kloostrites. Nende soov oli järgida Kristuse vaesust, tema kuulekust Jumalale ja tema pühendumust kõikidele inimestele. Kloostrite sisekorraldus oli väga erinev: osa kogukondi on pühendunud palvustele, teised tegelevad haigete ja vaeste abistamisega, misjoni- või haridustööga. Kuigi oli püütud kloostrielu ühtsustada, polnud Rooma riigi koostatud reeglitest üldist tunnustund võitnud üksi. Ühtsust tõid püha Benetictuse mungaelu eeskirjad. Püha Benedictuse eeskirjad said väga populaarseks aastatel 550-1150. Reeglite järgi oli munga elus kindel rutiin, alandlikkus ja distsipliin. Lahti tuli öelda kõigest isiklikust, lihasuretamist peeti uhkeldavaks, päev veedeti palvetades. Lugedes ja füüsilist tööd tehes. Tähtis oli kuulekus abtile. Benediktiini ordu rõivastuseks oli must kuub, mille tõttu benediktiini munki ka mustadeks munkadeks kutsuti
kogukondadena kloostrites. Nende soov oli järgida Kristuse vaesust, tema kuulekust Jumalale ja tema pühendumust kõikidele inimestele. Kloostrite sisekorraldus oli väga erinev: osa kogukondi on pühendunud palvustele, teised tegelevad haigete ja vaeste abistamisega, misjoni- või haridustööga. Kuigi oli püütud kloostrielu ühtsustada, polnud Rooma riigi koostatud reeglitest üldist tunnustund võitnud üksi. Ühtsust tõid püha Benetictuse mungaelu eeskirjad. Püha Benedictus Püha Benedictuse eeskirjad said väga populaarseks aastatel 550-1150. Reeglite järgi oli munga elus kindel rutiin, alandlikkus ja distsipliin. Lahti tuli öelda kõigest isiklikust, lihasuretamist peeti uhkeldavaks, päev veedeti palvetades. Lugedes ja füüsilist tööd tehes. Tähtis oli kuulekus abtile. Benediktiini ordu rõivastuseks oli must kuub, mille tõttu benediktiini munki ka mustadeks munkadeks kutsuti. Rüül kanti
Sajandil. Tavaliselt juhtis kloostrit abt või prior (nunnakloostris abtiss või prioris). Paljude ordude kloostrid olid jagatud provintsidesse, mida juhtisid ordu kõrgmeistrile alluvad provintsiaalpriorid. Benediktlsed 520-530. aastatel koostas uue munkade ühiselu reegli Benedictus Nursiast, kes rajas kloostri Itaaliasse Monte Cassionesse ja pani sellega aluse benetiktlaste kloostrite levikule. Ajajooksul sai neist Euroopas peaaegu ainuvalitsevaks. Benetictuse reegel ei ole nii karm kui Ida omad. Selle järgi pidi munkade ja nunnade elu jagunema töö ja palve vahel. Mungaks saamisele eelnes noviitsiaeg (prooviaeg) ning pühitsemisel tuli anda vaesuse, kasinuse ja kuulekuse vanne. Benetiktlaste musta kuue tõttu nimetati neid ka mustadeks munkadeks. Arvati, et kloostrielu tagab lunastuse tunduvalt kindlamini kui ilmalik elu. Üks kõige kuulsamaid kloostreid oli luksuslik Cluny klooster Prantsusmaal. Tsistertslased 1098
4. Vaadake kaarti lk 173. Iseloomustage eestlaste toonast positsiooni Euroopas. Millistele iseärasustele osutaksite? Eestlased oli omausulised. (Baltikumi rahvad) ehk ei olnud ristiusku vastu võtnud . Oli katoliiklaste ja õigeusklike vahel ning millalgil pidid langema. Ristiusk ja kirik II 1. Millest oli tingitud ja mida taotles Cluny kloostrireform? Mis olid selle tagajärjed? · See oli tingitud sellest, et benediktiini kloostid ei pidanud enam kinni Benetictuse reeglitest ja distsipliin langes ning vaimsed huvid hakkasid asenduma ilmalikega, Toimus kirikuametite müümine. Kloostrite ette tõusid ilmalikud isandad, kellel vaimulikud huvid puudusid. Cluny kloostri mungad nõudsid ranget kinnipidamist Benedictuse reeglitest, vaimulike abikeeldu ja seisid vastu kirikuametite müümisele. · Nad asutasid palju tütarkloostreid. Ja nende ideed levisid laialdaselt. Ka paavstid toetusid nende seisukohtadele
Varasel keskajal valitses naturaalmajandus ja inimesed ei käinud oma kodudest eriti kaugemal. Elati muutumatult pikka aega. 11. sajandil aga hakkas taas arenema kaubandus ja tekkisid linnad. Ristiretked viisid inimesi kodudest eemale ja seega laiendati ka inimeste silmaringi. Ka vanad harjumused ja ettekujutused hakkasid muutuma. Varasel keskajal olid Lääne-Euroopas levinud benediktlaste kloostrid, kus mungad palvetasid ja kirjutasid ümber raamatuid, nagu Püha Benetictuse reeglites kirjas seisab. Kõik inimesed olid sellega harjunud ja teistsugust elu ei kujutatud ettegi. Kuid kui hakkasid tekkima linnad ja toimusid ristiretked, hakati üha enam tundma, et benediktlaste kloostrid ei ole enam täiuslikud. Kloostrid asusid maal ja olid jäänud eemale linnaelust. Nii tekkisid 13. sajandi algul kerjusmungaordu. Need asusid tavaliselt linnades. Seal elasid kerjusmungad,
teenrile. Suhi vaated leidsid tsehhide hulgas laia poolehoidu. Kirik kuulutas husi ketseriks ja kutsus ta Konstantzi kirikukogule oma õpetusest ning tegudest aru andma. Hus läkski, soovides oma vaateid kaitsta ja levitada, lootes keisri turbekirjale, mis pidi tagama tema julgeoleku. Konstanzis mõisteti Hus aga ketserina süüdi ja hukati 1415. a tuleriidal. 6.Ordud, inkvisitsioon Rüütliordud-Tsistertslaste ordu tekkis XI saj lõpul, ordu lähtus Benetictuse reeglitest, kuid nõudis oma liikmetelt luksusest loobumist, karmimaid kombeid ja järjekindlat füüsilist tööd.Tsistertslased rajasid kloostreid, et ilmnaelust eemale tõmbuda, nad harisid oma kätega maad ja ehitasid kloostrihooneid. (eestisse rajasid Padisele, Harjumaa metsade ja soode piirile). Nii said neist olulised uute maade kasutuselevõtjad ja ehituskunsti arendajad. Nad kandsid valget mungarüüd kui puhtuse ja rikkumatuse märki. Hiljem said kloostritest
Varasel keskajal valitses naturaalmajandus ja inimesed ei käinud oma kodudest eriti kaugemal. Elati muutumatult pikka aega. 11. sajandil aga hakkas taas arenema kaubandus ja tekkisid linnad. Ristiretked viisid inimesi kodudest eemale ja seega laiendati ka inimeste silmaringi. Ka vanad harjumused ja ettekujutused hakkasid muutuma. Varasel keskajal olid Lääne-Euroopas levinud benediktlaste kloostrid, kus mungad palvetasid ja kirjutasid ümber raamatuid, nagu Püha Benetictuse reeglites kirjas seisab. Kõik inimesed olid sellega harjunud ja teistsugust elu ei kujutatud ettegi. Kuid kui hakkasid tekkima linnad ja toimusid ristiretked, hakati üha enam tundma, et benediktlaste kloostrid ei ole enam täiuslikud. Kloostrid asusid maal ja olid jäänud eemale linnaelust. Nii tekkisid 13. sajandi algul kerjusmungaordu. Need asusid tavaliselt linnades. Seal elasid kerjusmungad, tegelikult nad ei elanudki kerjusmungaordudes, vaid
annaabi.ee 
