Leidsid 9 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "„Veneetsia kaupmees“ ehk „The Merchant of Venice“". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
film, veneetsia, kaupmees, laenas, tavaliste, muusika, kleidid, merchant, venice, sündmustik, michal, parima, auhinna, sisukokkuvõte, vaatasin, mehele, antonio, sõbrale, kosida, valima, heale, kuulsate, isade, tütred, tollal, juute, filmimuusika, varieeruv, püksid, uhked, kuued, laiadelujõuliste juudi kogukondade hävitamine Euroopas tähendas suurt kaotust maailmakultuurile. Kõik holokausti toimepanijaid ei olnud ebainimlikud koletised Holokaust oli inimeste poolt korda saadetud kuritegu, mille toimumine oli põhjustatud paljudest erinevatest inimisiksuse ja -tegevusega seotud asjaoludest. Holokausti teema käsitlemisel tuleks „rehumaniseerida“ kõik holokaustiga seotud inimesed: näha ohvreid, päästjaid, kollaborante, kõrvalseisjaid ja toimepanijaid tavaliste inimestena ekstreemsetes olukordades. See ei tähenda, et holokausti toimepanijaid tuleks pidada normaalseks, vaid seda, et enamik neist ei olnud sadistlikud psühhopaadid ning et kurjus ei ole holokausti piisavaks seletuseks. Raskem on seletada, kuidas oli inimlikult võimalik, et tavalised mehed ja naised, isad, emad ja abikaasad võisid vabatahtlikult osaleda süütute meeste, naiste ja laste mõrvamises. Holokausti toimepanijate motivatsiooni tuleks sügavuti uurida
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale
niisiis oli ta reisinud ja maailma näinud, needsamad silmad olid näinud maakonna kohtuhoonet, millel öeldi plekk-katus olevat. Aukartusest, mida need mõtisklused sisendasid, andsid tunnistust paljuütlev vaikus ja vahtivate silmade read. See oli suur kohtunik Thatcher, nende oma advokaadi vend. Jeff Thatcher läks otsekohe ettepoole, et näidata oma lähedust suure mehega ja lasta end tervel koolil kadestada. Tema hingele oleks olnud muusika teiste sosistamist kuulda. «Vaata teda, Jim! Ta läheb sinna. Vaata ometi! Ta kavatseb talle kätt anda; nüüd surub ta tema kätt. Pagana pihta, kas sa ei sooviks Jeff olla?» Mister Walters hakkas «end näitama» igasuguste ametlike askelduste ja toimetustega, «andes käske, tehes otsuseid, ja-gades juhtnööre siin-seal ja igal pool, kus võimaluse leidis. Raamatukoguhoidja «näitas end» sellega, et jooksis kaenlatäie raamatutega sinna-tänna ja tekitas
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne. jutustus - kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil. (Vilde, Bunin) novell - eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sündmusele, lõpeb puändiga
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
printsipiaalne olemus olema fikseeritud kirjalikult. Las mõlemad esitatud köited teenivad kividena ühise eesmärgi vundamendis. Autor Landsbergi kindlus Pühendus 9. novembri 1923. a. südaööl kell 12.30 langesid Münchenis linnavalitsuse hoone ees ja endise sõjaministeeriumi õuel võitluses meie eesmärgi nimel kindla usuga meie rahva taassündi järgmised võitlejad: Alfardt Felix, kaupmees, sünd. 5. juulil 1901. a. Baudridl Andrei, mütsivalmistaja, sünd. 4. mail 1879. a. Katzella Theodor, pangateenistuja, sünd. 8. augustil 1900. a. Ehrlich Wilhelm, pangateenistuja, sünd. 27. jaanuaril 1901. a. Faust Martin, pangateenistuja, sünd. 19. augustil 1894. a. Rechenberg Anton, treial, sünd. 19. augustil 1894. a. Kerner Oskar, kaupmees, sünd. 4. jaanuaril 1875. a. Kuhn Karl, ülemkelner, sünd. 27. juulil 1897. a.
«See on püsti ülekohus!» hüüdsid skolaarid. «Maha Sainte-Genevieve'i laekahoidja!» «Ohoo, meister Joachim de Ladehors! Ohoo, Louis Dahuille! Ohoo, Lambert Hoctement!» «Susi söögu Saksa korporatsiooni prokuraatorit!» «Ja Sainte-Chapelle'i kaplaneid ühes nende hallide nahkvattidega; cum tunicis grisis M» «Seu de pellibus grisis fourratish ' «Ohoo, kunstide meistrid *! Küll on neil aga kaunid mustad rüüd! Küll on aga kaunid punased rüüd!» «Ilus saba rektori taga!» «Nagu Veneetsia doodzil, kes merepulma sõidab.»* 8 «Vaata, Jehan! Sainte-Genevieve'i kanoonikud!» «Käigu põrgu kõik kanoonikud!» «Abt Claude Choart! Doktor Claude Choart! Kas te otsite Marie-la-Giffarde'i?» «Too elab Glatigny tänavas *.» «Ta teeb pordumajade ülemale voodit.» «Ta maksab talle neli teenarit; quatuor denarios3.» «Aut unum bombum.»4 «Kas tahate öelda, et igalt ninalt?» «Sõbrad! Meister Simon Sanguin, Pikardia elektor, kellel naine laudjal istub.»
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
annaabi.ee 
