„Kuningas Oidipus“ (1)

„Kuningas Oidipus “
Kirjandusteose analüüs
„Kuningas Oidipus“ on kirjutatud Sophoklese, ühe kuulsaima Antiik – Kreeka tragöödiakirjaniku poolt. Sophokles sündis Ateena lähedal Kolonoses. Kokku kirjutas ta 123 teost, millest on säilinud 7 tragöödiat. „Kuningas Oidipust“ loetakse kirjaniku populaarseimaks draamaks.
„Kuningas Oidipus“ on kirjutatud umbes 429-425 a. e.Kr. Raamatu ainestik on pärit Teeba saagadest, mis jutustavad Kadmose soo täielikust hävitamisest nende põlispattude pärast. Teose kirjutamisel on kasutatud Vana – Kreeka müütidest kuningas Oidipuse kohta. Sündmustik toimub Teeba linnas ajal, mil on liikvel kõikehävitav katk. Vili närbub põldudel ja loomad surevad.
Autor tahab oma teoses öelda lugejale, et igale inimesele on kindel saatus ette määratud ja seda ei saa muuta. Mina sellega päris ei nõustu, sest ma arvan, et igal inimesel on ise võimalik mingil määral oma saatust mõjutada.
See teos õpetas mulle, et alati ei tuleks süüdlast otsida teiste inimeste hulgast, vaid vahel ka oma tegusid vaadata.
„Sest mu hingepiin ei vaeva nii mind kui mu rahva kannatus.“ See tsitaat väljendab seda, et kuningas Oidipus on oma rahva nimel valmis kõigeks ja et ta muretseb rahva pärast rohkem, kui enda pärast. „Kui käes on mul need märgid, ärgu juhtugu, et selgusetuks jätan enda sünniloo.“ See tsitaat väljendab Oidipuse järjekindlust ja seda, et ta ei jäta asju, või tegemisi pooleli.
Toon siin mõned mind mõtlema panevad tsitaadid. “See hea on ammust aega mind ju piinanud.“ Selles kajastub Oidipuse tahtmine teada saada, kes tappis Laiose. Järgmine tsitaat „Kel teoks on julgust, see ei kohku öeldu ees.“ ütleb, et kes julgeb teha halba, see ei tohi ka selle ees kohkuda, mis talle öeldakse.
„Kuningas Oidipuse“ peategelaseks on kuningas Oidipus, kes on kasulapsena üles kasvanud võõras peres, ilma et ta ise seda teadis, et ta oli kasulaps . Kui ta kuuleb ennustajalt, et ta tapab kunagi oma isa ja abiellub emaga, lahkub ta vanemate juurest, et hoida ära ennustuse täitumist. Teel ta aga tapabki oma päris isa ja abiellub oma emaga ja saab kuningaks teadmata, et nad tema päris vanemad on. Üks ennustaja räägib talle, et ta peab leidma endise kuninga tapja, kelle kohale ta oli asunud , et linnast kaoks laastav katk. Oidipus hakkabki mõrvarit otsima , kuni lõpuks saab teada, et tema ise ongi see mõrvar. Selle tagajärjel tuleb välja, et kuningas kelle kohale ta oli asunud ja kelle ta oli tapnud oligi tema päris isa ning naine kellega ta oli abiellunud oli tema tegelik ema. Ta mõistis, et ettekuulutus oli täide läinud. Kui Oidipuse ema sellest kuulis, siis poos ta end ülesse. Seda näinud Oidipus torkas ennast pimedaks ja lasi end maapakku saata.
Oma iseloomult on kuningas Oidipus tegelikult heasoovlik ja abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma , kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise tappiski Laiose.
Teose stiil on poeetiline . Raamat on kirjutatud luule vormis. Palju on dialooge , sündmuseid kirjeldab ja kommenteerib koor. Teose traagilise lõpu kujundavadki just koori hädakaebed ja meeleheide.