„Kriitika ja kriisid. Kunst Euroopas alates 1945" (0)

„Kriitika ja kriisid . Kunst Euroopas alates 1945"
36 riigi kunstnikud eesotsas Damien Hirsti, Ghristian Boltanski, Ansel Kieferi ja Alberto Giacometti on rikastanud oma teostega näitust, mis võtab aluseks valgusajastu ideoloogia. Näitus on väga rikas, sest ühendab sõjajärgse moodsa kunsti skulptuure, kollaaže ja maale 60ndate ja 70ndate kunsti ruumiseadete, aktsioonide ja videotega ning ka mõnede üksikute nüüdiskunsti lahendustega. Läbivaim idee on see, et valgustusajastul algas lõppematu kriitika ja kriisi ring - vabadus kritiseerida aitab ületada sotsiaalseid ja poliitilisi kriise . 
Külastasin 24.oktoobril KUMU-s näitust „Kriitika ja kriisid. Kunst Euroopas alates 1945“. Ruum oli jaotatud 12-ks osaks, mille südamikuks oli valgustuse vaimu pilavad tööd. Teemadeks on veel see, mida kustnikud on probleemidena käsitlenud ehk siis keskkond, loodus, lootus, kuidas me elame, kuidas tahame elada, mida tahame (teha), kuidas tunneme ennast, kuidas tuleme toime kohtadega , kus elame. Kogu näitus, mis kirjeldas kuidas Euroopa kunst ja ühiskond on olnud mõjutatud sõjast ning kriisist, tuginedes külma sõja perioodile.
Esimene töö, mis minu arust väärib välja toomist , oli Zdenenek Urbanek, Vladimir Fuka ja Jiri Kolari fotokollaažid „Reportaažid“. Pildid on tehtud erinevatel aegadel, erinevates olukordades, pooltel neist on kujutatud rõõm ja teisel pooltel õud , süngus ja kannatus. See näitab seda, kuidas üks asi kunagi ei muutu- rõõm ja kurbus eksisteerivad alati koos, sest alati püsib lootus, et elu läheb paremaks.
Teine teos, mis mulle, kes ma olen viibinud pikema ajaliselt väga budistlikus riigis oli Nam June Palk´i töö „ Buddha “, mis oli installatsioon Buddha, telerikasti ja küünlaga. Nimelt teler ja altar olid üksteise vastas, justkui teler oleks altar, mille vastas Buddha ei mediteeri vaid valgusajastu kiired muudavad tervet maailma. See näitab ka seda, kuidas teler on saanud majapidamisi ühendavaks ühiseks nimetajaks. See paneb mõtlema, kui ei oleks teatud tehnika imesi ning muutusi, mis oleks maailmast saanud siis ja praegu, kuidas oleks minu elu teistsugune?
Kolmas teos, mida ma lihtsalt pean mainima on firma Iced Architects poolt konstrueeritud „ Häll “, mis on 3 minutiline video, mis esmalt paistav välja justkui Pipi Pikksuka puu onn või „Kolme põrsakese“ üks majadest. Kuid tegelikult, on selline vabaõhu -rippseade ööpäevaringseks elamiseks. Sellise majaga loodeti lahendada elupinna nappuse ja kättesaadavuse probleeme maailma suurlinnades. Kuid tekib küsimus, kes tahaks elada sellises puu uberikus, mille esmapilguna vaadates esimene tuuleiil võiks ära viia või hunt maha murda? Kuidas toimuks nn. maale minek? Tuletõrjujate postist alla libisemise võtet kasutades? Selline töö toob kaasa mitmeid küsimusi , millele ei oska mina ega ma arvan, ei oskaks ka Venemaa arhitektid vastata.
Näitus oli huvitav, sest see ei olnud selline tavaline igav 10 pilti järjest ja vsjo , järgmine korrus tüüpi näitus. Tore oli, et kasutatud oli mitmeid kunsti erinevaid liike ning oli kaotatud ära kronoloogia ning kirjeldanud seda perioodi teise mitte-ajaloo-õpiku nurga alt. Sain aimu, missugused mõtted olid inimeste peas 1945.ndatel aastatel ning kui hullumeelseks pidid nad minema, et lahendada meile, 21.sajandi inimestele, normaalseid probleeme. Külmal sõja ajal oli kunstnik käitunud vastavalt sootsiumi muredele ja ootustele, toimides omamoodi filtrina . Kriitika oli läänes normaalne suhtlusviis, kuid idas võttis see vorme, mida tänapäeval uuritakse eri teadusaladel.