Basskitarri ajalugu aastatel 1960-2000 (0)

1960-1969

Fenderi P- bassil läks aega, enne kui see võitis muusikute südamed, kes endiselt kasutasid akustilist kontrabassi. 1960ndal aastal tuli Fender välja J-bassiga, mille hääleulatus oli palju suurem. See sai eriti populaarseks džässbassistide hulgas, nagu Jaco Pastorius 1970ndatel ning Marcus Miller 1980ndatel. Jaco Pastorius eemaldas oma bassilt krihvid ning tegi krihvideta bassi ( fretless bass ) kuulsaks üle kogu maailma. Tänapäeval valmistavad kitarritootjad ka krihvideta alternatiive oma tavalistest krihvidega mudelitest, nagu näiteks Fenderi 1990ndal aastal valmistatud Fretless Jazz Bass (joonis 13).
Rickenbackeri 4001S, mis lasti välja 1964ndal aastal tõi suurt edu ning kuulsust firmale , kui sellega mängisid Paul McCartney 1960ndatel ning hiljem Chris Squire ansamblist Yes 1970ndatel. Rickenbackeri bassid tunneb ära nende eripärase pea ning kere kuju järgi (joonised 14 ja 15). Joonis 13. Fender Fretless Jazz Bass
Joonis 14. Rickenbacker 4001 pea. Joonis 15. Rickenbacker 4001 kere.
Kui 1960ndatel aastatel sai rokkmuusika väga populaarseks, hakkasid veel paljud firmad tootma elektrilisi basskitarre. 1960. aastal esmakordselt tutvustatud Fenderi Jazz bassi tunti sel ajal Deluxe bassi nime all ning oli mõeldud mängima koos Fenderi Jazzmaster elektrikitarriga.
Jazz bassil (kutsutakse ka J-bassiks) oli kaks ühemähiselist helipead, üks silla lähedal ning teine silla ja kaela lõpu vahel. J-bassi kael oli kitsam sadula juurest kui Precision bassi oma (1½ tolli J-bassil ning 1¾ tolli P-bassil).
Fender alustas ka Mustang bassi tootmist, mille pikkuseks oli 30 tolli. Seda pilli kasutasid bassisid nagu Tina Weymouth bändist Talking Heads ning Bill Wyman The Rolling Stones ’ist. Tänapäeval on basskitarride normaalpikkuseks 34 tolli, kuid see võib varieeruda mudelite ning tootjate vahel.
Kuna Fender domineeris selle lühema bassiga turgu, valmistas Gibson konkurentsiks 1961. aastal basskitarri Gibson EB-3, mille pikkuseks oli 30.5 tolli. Seda pilli eelistas Jack Bruce ansamblist Cream .

1970-1979

1970ndate keskpaigani kasutas Gibson oma bassides Humbuckeri helipeade ning lühema kere kombinatsiooni , mis paljudele mängijatele ei meeldinud liiga tummise hääletämbri pärast.
1970ndatel loodi firma Music Man Instruments Tom Walkeri, Forrest White’i ja Leo Fenderi poolt. Firma tootis tänapäevani väga kuulsa basskitarri StingRay, mis oli esimene masstoodetud bass, millel oli sisseehitatud aktiivne eelvõimendi süsteem. Eelvõimendi andis kitarrile omapärase hääletooni, millel olid kõrged ja madalad sagedused rohkem väljatoodud.
Mõned konkreetsed basskitarride mudelid said kindla muusikastiili basskitarristide eelistuseks, näiteks Rickenbackeri 4001, mis sai iseloomulikuks progressiivsele rokile. Muusikud nagu Chris Squire Yes’ist ning Geddy Lee Rush ’ist eelistasid Rickenbacker 4001, ning Music Mani StingRay’d eelistas Louis Johnson, kes mängis funk bändis The Brothers Johnson.
1971 . aastal sättis Alembic jalule šablooni sellest, mida tänapäeval tuntakse kui „ butiik “ basse. Neid väga kõrge hinna ja käsitsi valmistatud pille kasutasid bassisid nagu Phil Lesh , Jack Casady ja Stanley Clarke . Kitarridel olid unikaalsed disainid, käsitsi viimistletud puidust kered ning sisseehitatud eelvõimendid. 1970ndate keskpaigas valmistasid Alembic ja Tobias nii nelja- kui viiekeelelisi basse, mille madalaim keel oli häälestatud C’ks. 1975. aastal tellis bassist Anthony Jackson Carl Thompsonilt kuuekeelelise bassi, mille keelte häälestus oli sama, mis tänapäevastel kuuekeelelistel basskitarridel.

1980-2000

Elektriline basskitarr oleks jäänud oma valitsusaja tippu, ent 1980ndatel tuli talle konkurendiks elektrooniline tantsumuusika. Elektroonilist basskitarri kasutatakse ka tänapäeval, sest süntesaator ei suutnud tema heli asendada nii suurel määral, nagu loodeti. Tegelikult pole selle instrumendi populaarsus olnud kunagi suurem – Fender on siiani enamiku popartistide ja produtsentide esmane valik.
Varajastel 80ndatel hakkasid ilmuma ka peata bassid (headless bass). Ned Steinberger töötas oma Steinbergeri bassi kujunduse kallal kolm aastat (joonis 16). 1980. aastaks oli ta sellega lõpetanud. Pea eemaldamise põhjuseks oli toonud ta bassi pea poolt tekitatud ebavajalikud muutused helis . 1980ndate lõpus ostis Gibson ära Steinbergeri, kuid jätkas selle tootmist eraldi firmana . Joonis 16. Steinbergeri peata bass.
Kuigi Fender oli kasutanud lisakeeli oma bassidel juba Bass V (1965) ning Bass VI (1962) ajast, algas lisakeeltega basside nõudlus alles 1980ndate alguses. Algselt mahutati viis keelt samale kaelale, mis oli mõeldud nelja keele jaoks, kuid hiljem laiendati kaela mõõte nii, et pilli mugavam mängida oli. Bass V’le oli lisatud kõrge keel, mis häälestati C-noodiks, kuid hiljem muudeti see E-keelest madalamaks B- keeleks . Fenderi Bass IV’l olid mõlemad, nii lisa kõrge C-keel kui ka madal B-keel. Valmistajad võtsid üle ka kaela laiendamise kuuekeeleliste basskitarride jaoks, mistõttu mõned pillid valmistati vägagi laiade kaeltega.
1990ndatel aastatel kogusid populaarsust viiekeelelised basskitarrid ning need muutusid palju odavamaks kui varem. Viiekeelelisel bassil on lisatud madal B keel, mida kasutatakse veelgi madalamate nootide mängimiseks. Samuti muutusid odavamaks ka pillid, millel oli sisseehitatud eelvõimendus.
Traditsioonilised basskitarrid nagu Fenderi P-bass ja J-bass on siiani väga populaarsed ning 2011. aastal, Precision bassi 60. aastapäeval lasti välja selle erimudel, koos lühikesekaelalise Fender Jaguar bassiga.