Basskitarri ajalugu aastatel 1930-1959 (0)

Ajalugu

Basskitarr arendati välja viiekümnendatel ja see baseerub kahel instrumendil: kontrabassil ja kitarril. Esimese elektrilise basskitarri tootis väikefirma Audiovox Manufacturing & Co., kes tõi pilli turule u. 1935/36. Instrumenti müüdi mõned eksemplarid, kuid kuna see oli tollal oma ajast liiga ees, ei saavutanud pill erilist menu. Audiovox suleti 1950. Esimene elektriline bass , mis läks seeriatoodangusse, oli Fenderi Precision - bass .
Basskitarr (kutsutakse ka lihtsalt bassiks) on keelpill , mida mängitakse peamiselt näppudega ning erinevates mängimisstiilides : plucking, slapping, popping, tapping, thumping ja picking.
Basskitarr on sarnane elektrikitarriga nii välimuse kui ka konstruktsiooni poolest. Erinevuseks on pikem kael ning keelte arv. Neljakeelelised bassid , mis on enimkasutatud ja tuntud, häälestatakse kontrabassiga samadele nootidele ning need vastavad noodikõrgustele üks oktav madalamal kui elektrikitarri neli viimast keelt. Basskitarri nooti märgitakse bassivõtmes ning oktav kõrgemal tegelikust kõlast, et vältida lisajoonte kasutamist noodijoonestikul. Samuti nagu elektrikitarr , ühendatakse ka basskitarr võimendisse ning valjuhääldisse live esinemiste ajal.
1960-ndatest aastatest alates on basskitarr suurel määral asendanud kontrabassi muusikas bassi- ning rütmiinstrumendina. Kui bassipartiid varieeruvad bassisti ja muusikastiili tõttu väga palju, siis bass täidab ikkagi sarnast rolli enamikes muusikastiilides: bass ühendab harmoonilise raamistiku ja seab rütmi. Basskitarri kasutatakse paljudes muusikastiilides nagu näiteks: rokk , metal , pop, punk , kantri, reggae , gospel, bluus ja džäss. Seda kasutatakse sooloinstrumendina muusikažanrites nagu: džäss, fusion , latin, funk ning mõnedes roki ja metal ’i alamstiilides.

1930-1939

1930-ndatel aastatel ehitas muusik ning leiutaja Paul Tutmarc Seattle’ist esimese elektrilise basskitarri kujul, mida kasutatakse ka tänapäeval. Pill valmistati krihvidega ning oli mõeldud mängimiseks horisontaalasendis. 1935. aasta Tutmarc’i muusikariistade firma, Audiovox’i, müügikataloog esitles neljakeelelist, 30½-tollist krihvidega basskitarri „Model 736 Bass Fiddle“. Kuna see bass oli kujult sarnane tavalisele elektrikitarrile, oli seda ka lihtsam hoida ning transportida. Samuti andsid krihvid võimaluse bassistidel pilli täpsemini mängida. Sel ajaperioodil müüdi neid pille umbes 100 tükki.

1940-1949

1947. aastal alustas Tutmarc’i poeg Bud sarnase basskitarri turustamist „Serenader“ nime all. Seda reklaamiti üleriigiliselt väljaantud L.D. Heather Co. 1948. aasta kataloogis, kuid Tutmarc’ide leiutised erilist müügiedu ei saavutanud.

1950-1959

Esimese masstoodetud elektrilise basskitarri valmistas Leo Fender 1951. aastal, samal ajal kui popmuusika hakkas üle maailma laienema. Bass oli kaasaskantav, selle mängu oli lihtne salvestada (erinevalt kontrabassist) ning seda võis kohe ühendada miksimispuldiga (audio mixer).
1950-ndatel aastatel töötas Leo Fender oma töötaja George Fullerton’i abiga välja esimese masstoodetud basskitarri. Fender Precision Bassi (kutsutakse ka P-bassiks) tutvustati 1951. aastal (joonis 10). Precision Bass arenes välja kontuuritu, Fenderi Telecasterile sarnasest kehast ning ühe helipeaga. Pilli järgmisel generatsioonil kasutati kaldservi kasutusmugavuse parandamiseks ning poolitatud Humbucker helipead, mida esitleti 1957. aastal (joonis 11). Selle helipea jaoks kasutati kahte mandoliini helipead. Joonis 10. Fender Precision Bass.
Fenderi bass oli revolutsiooniline uus instrument , mida oli kerge mängida, transportida ja mida sai võimendada soovitud helitugevuseni, ilma mingisuguse vastukajata. Monk Montgomery oli esimene bassist, kes käis Fenderi bassiga tuuridel. Talle järgnesid Roy Johnson ja Shifty Henry ning Bill Black , kes mängis Elvis Presley bändis. Joonis 11. Humbucker helipea.
Fenderi jälgedes kõndis ka Gibson , kes lasi välja viiulikujulise elektrilise basskitarri 1953. aastal. Gibsonil oli pikendatav jalg kitarri alaosas, mis lasi seda mängida nii püsti- kui ka horisontaalasendis. Gibson nimetas kitarri EB-1-ks 1958. aastal (joonis 12).
EB-1 uus versioon lasti välja 1970. aastal, kuid seekord ilma pikendatava jalata . Samuti 1958. aastal väljastas Gibson EB-2 ning järgmisel aastal EB-0. Gibsoni EB-0 oli väga sarnane elektrikitarrile Gibson SG välimuse poolest.
Fenderi bassidel olid helipead kinnitatud silla ja kaela vahele, kuid paljudel Gibsoni varajastel bassidel oli üks humbucker helipea paigutatud otse kaela vastu. Gibson lasi tootmisesse järgmise basskitarri, EB-3, 1961. aastal, millel oli lisaks ühele humbucker helipeale ka teine mini-humbucker, mis oli asetatud silla juurde. Gibsoni basskitarrid olid ka algselt väiksemad kui Fenderi omad – Gibson alustas 34-tollise basskitarri tootmist alles 1963. aastal, kui lasti välja Gibsoni Thunderbird. See oli esimene Gibsoni bass, millel oli kasutatud topelt humbucker helipäid, mis olid asetatud tänapäevaselt traditsioonilistele positsioonidele – silla ja kaela vahelise ala keskele . Mõned väikesemad firmad hakkasid samuti tootma basskitarre nagu Kay 1952. aastal ja Danelectro 1956. aastal. Joonis 12. Gibson EB-1
1956. aastal Frankfurti muusikamessil esitleti esmakordselt Höfner 500/1 violin bassi, mis ehitati viiulivalmistustehnikat kasutades. Tihti kutsutakse seda ka „ Beatles ’ite bassiks“, kuna selle kiitis heaks The Beatles’ite Paul McCartney .
1957. aastal esitles Rickenbacker oma „model 4000 bass’i“, mille kere oli valmistatud ühes tükis. Fender ja Gibson ühendasid samal ajal bassi kaela ülejäänud kerega kas poltide või liimiga.