Ma arvan, et see oli Rooma riigile kahjulik, sest valitsejad mõtlesid rohkem enda kui riigi heaolule. Kodusõdu kasutasid ära välisvaenlased. Kõige tugevamateks olid germaanihõimud. Suurte rahvaste rändluste põhjusteks olid ka ilmastiku probleemid või loomade toidu puudus. Rändrahvad olid tihti sõjakad, mis sundis ka paikseid rahvaid rändama. Rändrahvaste probleemi üritati lahendada nii, et neile anti kodakondsus ja sunniti sõjaväkke. Selle tagajärjel sõjavägi barbariseerus, ehk vahel sattus nii, et rahvas sattus võitlema oma enda rahvaga ja siis nad ühinesid kõik Rooma vastu. Impeeriumi sisesegaduste tõttu jäid nende piirikaitsesse lüngad, mida kasutasid ära barbarite hõimuliidud. Neid oli küll oluliselt vähem kui roomlasi, aga Roomas olid sisesed probleemid, mis said neile saatuslikuks. Aastal 410 rüüstati Rooma linn ja keisririigi aladele rajati barbarite kuningriik. Nende eeskujust hakkasid ka teised rajama oma riike keisririigi aladele.
Tagajärjed: Barbarite riikide teke, Lääne-Goodid (hispaania), Frangid (prantsusmaa); Ida Goodid- pealinn on Ravenna (Itaalia); Angosaksi kuningriigid, Vandaalis Põhja- Aafrikas; toob kaasa kultuuride segunemise; Vahemeremaades ja uutes riikides- ladina keel. Põhja-Euroopa pool germaani keel. P.S. need goodid jne ongi germaanlaste hõimud. Milles seisnesid Lääne-Rooma Languse ja Ida- Rooma püsima jäämise põhjused:Rändrahvaste sissetungid(germaanlased); sõjavägi barbariseerus; laostumine; orjad; asukoht; vabade talupoegade arv. Bütsantsi riidi I õitsengu aeg:395- 1453.a. ehk Ida-Rooma keisririik, aga õitseng oli 527- 565 .a. ; oli Keiser, kõrval tegeles riiginõukogu ja senat, mis oli piiratud volitustega. Keiser nimetab ka kirikupea. Elav kaubavedu, soodne asukoht. Vabade talupoegade maavaldused säilisid ja suurenesid 7.saj asendati palgaarmee talupoegade maakaitseväega, mis moodustati piirkondade kaupa. 11. Saj alates asendati
poliitika ,,jaota ja valitse", st, et Rooma pidas vastasetega läbirääkimisi ühekaupa ja kokkulepped sõlmiti eraldi. Tavaliselt vallutatud maades elukorraldust, usku, keelt ja kombeid muutma ei hakatud. Üksnes ülestõusude ja vastuhakkude korral sekkusid nad kohalikku valitsemisse põhjalikumalt. Vabariigi langus:Diocletianus viis läbi sõjaväe ja maksureformi, et kriisist välja tulla. Sõja. 4x suurendati sõjaväekulutusi, rooma sõjavägi barbariseerus. maksu: suurendati makse, algas inflatsioon.Kodusõjad:1) Marius ja Sulla vastasseis. Marius otsis tuge rahvakoosolekutelt, Sulla toetus senaatoritele. 82. ekr Sulla kehtestas vägivaldselt ainuvõimu. 1 vastasseisu järel tõusid itaalia liitlaslinnas rooma vastu üles. selle tagajärjel anti kõigile itaalia elanikele rooma kodakondsus. 2) triumviraad (crassus-langes aasias, pompeius- vallutas väike-aasia, caesar- gallia vallutamine) pompeiuse ja caesari vahel kodusõda mille
kriisi, mille käigus süvenes keskvalitsuse sõltuvus leegionitest. Riigis võis olla korraga mitu keisrit. Peamised probleemid olid sisesõjad ja piiride turvalisus. Hiline keisririik e dominaat 284-476 pKr Keisri poole pöörduti sõnadega dominus et deus (isand ja jumal) Riigis suutis korra taastada keiser Diocletianus (284-305).Ta teostas järgmisi reforme: Sõjaväereformid Leegionite arvu suurendati, loodi reservvägi, hakati värbama barbareid sõjavägi barbariseerus (vt. lk.214- 215) Haldusreformid. Riik jagati haldusüksusteks, linnade omavalitsust kitsendati. Maksureform. Raha väärtus alanes ja kaupadele kehtestati piirhinnad (301 a), et takistada liigkasuvõtmist. Lõpuks hakati makse korjama natuuras. Rooma languse põhjused: Inflatsioon. Riigi kulud kasvasid ja neid püüti katta järgmiselt: Makse tõsteti Vähendati raha väärismetallisisaldust (tõi kaasa hindade tõusu ja naturaalmajanduse).
Rooma ajalugu konspekt nr. 1 kasvatamisest), hiljem tehti seal kõike, mida seal eluks vaja oli. Hilise keisririigi ajal peamisteks maaharijateks koloonid (suurmaaomanike sõltlased, kes ei tohtinud maalt lahkuda) Aina rohkem hakkas koosnema Sõjavägi Koosnes nii kodu- kui välismaistest germaani palgasõduritest palgasõduritest. (barbariseerus) 476 germaani palgasõdurite pealik, keisri ihukaitseväe ülem Odoaker tappis viimase roomlasest Lääne- Rooma riigi keisri ning kuulutas ennast Lääne-Rooma keisriks, seda ei tunnustanud keegi ning peagi tapeti ka tema ise. KÕIGE TÄHTSAM VANA-ROOMA RIIGI KOHTA Vana-Rooma riigi piirides valitses aastasadu rahu ja turvalisus ning kõrge elatustase, milleni Lääne- Euroopas jõuti uuesti alles 1850ndatel aastatel, Eestis jõuti võrreldava olukorrani u. 1910-1925.
Rooma ajalugu konspekt nr. 1 kasvatamisest), hiljem tehti seal kõike, mida seal eluks vaja oli. Hilise keisririigi ajal peamisteks maaharijateks koloonid (suurmaaomanike sõltlased, kes ei tohtinud maalt lahkuda) Aina rohkem hakkas koosnema Sõjavägi Koosnes nii kodu- kui välismaistest germaani palgasõduritest palgasõduritest. (barbariseerus) 476 – germaani palgasõdurite pealik, keisri ihukaitseväe ülem Odoaker tappis viimase roomlasest Lääne- Rooma riigi keisri ning kuulutas ennast Lääne-Rooma keisriks, seda ei tunnustanud keegi ning peagi tapeti ka tema ise. KÕIGE TÄHTSAM VANA-ROOMA RIIGI KOHTA Vana-Rooma riigi piirides valitses aastasadu rahu ja turvalisus ning kõrge elatustase, milleni Lääne- Euroopas jõuti uuesti alles 1850ndatel aastatel, Eestis jõuti võrreldava olukorrani u. 1910-1925.
Kaubanduslikud suhted provintside vahel vähenesid. Vallutussõdade lõppemise tõttu orjade arv vähenes ning suurmaaomanikud hakkasid tööjõu säilitamiseks rentnikke sunnismaistama (kinnistama maa külge). Sõjaväe tugevdamiseks värvati alates 3. saj järjest enam võõramaalasi (peamiselt germaanlasi), mille tõttu Rooma armee järk-järgult barbariseerus. Sõdurkeisrite perioodil (235. 284. a) langes riik poole sajandi pikkusesse kodusõdade perioodi, mida kasutasid ära erinevad germaani hõimud ja pärslased, kes hakkasid tegema rüüsteretki Rooma riigi aladele. Tugev ja stabiilne keskvõim taastus uuesti keiser Diocletianuse valitsemisajal (284. 305.
erinevused. Lääne pool käsitöö ja kaubanduse tähtsus langes ning algas linnade allakäik. Kaubanduslikud suhted provintside vahel vähenesid. Vallutussõdade lõppemise tõttu orjade arv vähenes ning suurmaaomanikud hakkasid tööjõu säilitamiseks rentnikke sunnismaistama (kinnistama maa külge). Sõjaväe tugevdamiseks värvati alates 3.saj järjest enam võõramaalasi (peamiselt germaanlasi), mille tõttu Rooma armee järk- järgult barbariseerus. Sõdurkeisrite perioodil (235 – 284 a) langes riik poole sajandi pikkusesse kodusõdade perioodi, mida kasutasid ära erinevad germaani hõimud ja pärslased, kes hakkasid tegema rüüsteretki Rooma riigi aladele. Tugev ja stabiilne keskvõim taastus uuesti keiser Diocletianuse valitsemisajal (284 – 305 a), kes kehtestas uuendusena korralduse, kus riik parema valitsemise huvides jagati kahe keisri vahel, kellest üks valitses
erinevused. Lääne pool käsitöö ja kaubanduse tähtsus langes ning algas linnade allakäik. Kaubanduslikud suhted provintside vahel vähenesid. Vallutussõdade lõppemise tõttu orjade arv vähenes ning suurmaaomanikud hakkasid tööjõu säilitamiseks rentnikke sunnismaistama (kinnistama maa külge). Sõjaväe tugevdamiseks värvati alates 3.saj järjest enam võõramaalasi (peamiselt germaanlasi), mille tõttu Rooma armee järk- järgult barbariseerus. Sõdurkeisrite perioodil (235 284 a) langes riik poole sajandi pikkusesse kodusõdade perioodi, mida kasutasid ära erinevad germaani hõimud ja pärslased, kes hakkasid tegema rüüsteretki Rooma riigi aladele. Tugev ja stabiilne keskvõim taastus uuesti keiser Diocletianuse valitsemisajal (284 305 a), kes kehtestas uuendusena korralduse, kus riik parema valitsemise huvides jagati kahe keisri vahel, kellest üks valitses
Lääne pool käsitöö ja kaubanduse tähtsus langes ning algas linnade allakäik. Kaubanduslikud suhted provintside vahel vähenesid. Vallutussõdade lõppemise tõttu orjade arv vähenes ning suurmaaomanikud hakkasid tööjõu säilitamiseks rentnikke sunnismaistama (kinnistama maa külge). Sõjaväe tugevdamiseks värvati alates 3.saj järjest enam võõramaalasi (peamiselt germaanlasi), mille tõttu Rooma armee järk- järgult barbariseerus. Sõdurkeisrite perioodil (235 284 a) langes riik poole sajandi pikkusesse kodusõdade perioodi, mida kasutasid ära erinevad germaani hõimud ja pärslased, kes hakkasid tegema rüüsteretki Rooma riigi aladele. Tugev ja stabiilne keskvõim taastus uuesti keiser Diocletianuse valitsemisajal (284 305 a), kes kehtestas uuendusena korralduse, kus riik parema valitsemise huvides
Korra suutis tagada keiser nimega Diocletianus (284 305 pKr). Selle ta tagas läbi paljude reformide. Kolme tüüpi reformid. · sõjaväereform, nägi ette leegionite arvu suurendamist ja piiride paremat kaitsmist, linnade kaitseehitiste tugevndamist ja lisaks sellele loodi reservväed. Selle tagajärjel kasvas ratsaväe tähtsus, kuna uutesse leegionitesse ei jätkunud mehi hakati sõdureid värbama piiri tagant. Rooma sõjavägi barbariseerus · haldusreform, keiser valitses nagu idamaade despoot ehk hirmuvalitseja. Riik jagati haldusüksusteks ja linnade omavalitsust kitsendati. See võttis tohutul hulgal raha. · maksureform, raha väärtus langes ehk inflatsioon ja selle pidurdamiseks kehtestati kaupadele piirhinnad, et takistada liigkasu võtmist. See reform ei andnud soovitud tulemust ja inflatsioon kiirenes ja juhtus selline asi, et makse hakati võtma natuuras Rooma languse põhjused
Ajaloo põhjal võidi väita,et tol ajal ei olnud sõjavägi enam oma ülesannete kõrgusel. Ühe piirilõigu (leegionid kaitsesid vaid piire, tagavaravägesid polnud) täiendavaks kaitseks oli vaja väed kuskilt sinna viia ning Diocletianus jagas muutuste vajaduses väed piiriäärseteks ja liikuvaks sisearmeeks. Selleks vajati täiendavat sõjaväge, mis leiti sundvärbamise kaudu. Kuna see ei olnud elanikele väga meeltmööda palgati sõdureid ka germaanlaste seas, sõjavägi barbariseerus, mis hiljem Lääne-Roomale kätte maksis. Seda põhiliselt seetõttu, et vägedes oli suur osakaal barbaritel, kes sealset tsivilisatsiooni ei mõistnud ning omakasust lähtudes tegutsesid. Ristiusu legaliseerides olid kristlastel juba kirikud ning sealne piiskopkond, mis kujunesid pika aja jooksul lähipiirkonna kristlastest. Nende seast tähtsamate, peapiiskopkondade eesotsas seisid peapiiskopid ehk metropolidid, kel oli suurem otsustusõigus. Algsele 4 peapiiskopkonnale
annaabi.ee 
