Ameerika Popkunsti esindajad... Jasper Johns. Sündis 1930, lõi maaliseeriaid standartsetest ja üldtuntud motiividest nagu lipud ,märgid ja numbrid. Askeetlusteni napp aga rafineeritud ja elegantne. Robert Rauchenberg. Sündis 1925, looming kuhjatud ja barokne, pildi pinda liigendasid kokkukägardatud ja osalt värviga kaetud ajalehed,nõnda asendus maalikunst assamblaaziga,nagu rauschenbergi "voodi". Ta lisas teostesse ka muid reaalseid esemeid või banaalset reaalsust peegeldavaid fotosid. Loomingu üheks allikaks olid helilooja John Cage ja tantsija Merce Cunningham. Claes Oldenburg. Sündinud 1929, kuulsuse võitis kolmemõõtmeliste teostega, mis jäljendasid tavalisi objekte- standarttoite või kodumajapidamis esemeid, materjaliks oli erksate emailvärvidega kaetud kile ja madratsitäidis, tähtsaks pidas suurust,asetas näitusesaali meetripaksuse hamburgeri või paarimeetrise viineri salatiga. Kunst peab kujutama kõike seda mis on olemas.
Popkunst on nimetuse saanud ingliskeelsetest sõnadest popular art (populaarne kunst). 1950. aastate teisel poolel ja 60. aastate alguses püüti hakati kujundama 20. sajandile olemuslikult paremini vastavat kultuuri ja kunsti, mis oleks vaba senistest inimese ja keskkonna ning nende omavahelise vahekorra kohta levinud eelarvamustest. Popkunst sündiski just sel ajavahemkikul Inglismaa ja USA suurlinnades, nimelt Londonis ja New Yorgis. Popkunstnikud aktsepteerisid banaalset ümbrust ja ei püüdnudki teha "kõrget kaunist kunsti". Ameerika abstraktsionism oli olnud kommertsivaenulik, aga nüüd äkki kujutati kõike seda, mida inimesed, kes just sel ajal sellessamas ühiskonnas elavad ja lõpmatuseni tarbivad - põhimõttel "mida tavalisem, seda popilikum". Tunnused Keskseks teemaks on tarbimisühiskonna argipäev. Motiivideks on produktid ja tööstusliku kultuuri objektid, just nimelt need, mille keskel tavainimene hommikust õhtuni on,
kujutades jälle reaalset elu ning tegelikku keskkonda. Midagi ei soovitud idealiseerida, vaid pigem populariseerida - tarbides ühtaegu edukalt olemasolevaid kommertsmüüte kuulsustest. Kuna popkunst sündis Inglismaa ja USA suurlinnades, nimelt Londonis ja New Yorgis, on see keskkond, mida popkunst tunnustab ja kajastab, superurbanistlik, st vaid 20. sajandi metropolide maailm. Popkunstnikud aktsepteerisid banaalset ümbrust ja ei püüdnudki teha "kõrget kaunist kunsti". Ameerika abstraktsionism oli olnud kommertsivaenulik, aga nüüd äkki kujutati kõike seda, mida inimesed, kes just selsamal ajal sellessamas ühiskonnas elavad, ahnitsedes enda ümber kuhjavad ja lõpmatuseni tarbivad - põhimõttel "mida tavalisem, seda popilikum". Ent kui palju oli üldiselt haritud ja keskklassist eenduvate kunstnike jaoks taolises tegevuses
praktilisuse disain, nad olid igasuguse kaunistusteta ning saavutasid selle tulemusena väärika lihtsuse. Nagu ilmnes näituselt, valitses tarbeesemete kujunduses stilistiline anarhia, kus enamik esemeid olid kaunistatud ornamentidega üksnes nende ornamentide endi pärast. Masstoodang Ornamenti kasutati kui võimalust anda esemele paremat välimust, tänu millele nägid esemed välja väärtuslikumad kui nad seda tegelikult olid, ent need enamasti varjasid üksnes esemete banaalset funktsiooni ja kehva konstruktsiooni. Tehnoloogiast juhinduv tootmine kasutas disaini kui toote pinna kaunistamise protsessi, olles seega pigem järelmõte kui miski, mis on ühendatud toote põhidisainiga. Maitsetult kujundatud, stiilitud laiatarbekaubad tõstatasid küsimuse: "Kus lõpeb kunst ja algab tööstus ?" Metallitööstus · Metallitööstus oli progressi peamine mõjutaja. · Ajalooline situatsioon soodustas tööstus- ja insenertehniliste ehitiste rohkust.
sünnitab tütre, aga ikka tundub kõik tühi ja argipäev hall. Nii pühendubki naine mõtetes raamatufantaasiatele, unistab endale hoopis teistsugune, armastusega täidetud elu, otsib teda, kellega Emma mittekunagi ükikuna tunneb ennast. Seega elab Emma otsekui kaht elu korraga, kusjuures need on oma vastandlikkusele vaatamata lahutamatult seotud. Võiks öelda, et Emma unelmaid kutsub esile banaalne argipäev, unelmad onakorda aga inspireerivad teda leidma samuti banaalset väljapääsu – armukese soetamist. Proua Bovary ei oota elult mitte seda, mida elu tõesti võib anda, vaid seda, mida tõotavad romaanikirjanikud. Emma usub õnne, kirge ja joovastust, usub neid sõnu, mis talle raamatuis nii kaunid tundsid. Kuid see põginemine iseendast, oma üksindusest,ruumis ja ajas, tõelisuse vältimise vajadus ongi kõige puhtam romatism, seesama tõbi, millest Flaubert ise vaevu oli paranenud. Õnnetut Emmat õudse reaalsusega rutjudes puhastab ta omaenda kirgi.
Vaieldamatu on ainult visuaalse kogemuse teravus ja intensiivsus. Teoseid: ,,Praeahi lihaga" (1962), ,,Kummituslik tualett" (1966). ROY LICHTENSTEIN (s. 1923) Lichtenstein oli töötanud tarbegraafikuna. Kuulsaks sai ta suuremõõtmeliste tahvelmaalidega, mille aine oli võetud kommertstrükistest, plakatitest, eriti aga koomiksitest. Erinevalt Euroopa uusrealistidest või neodadast, kus assamblaazide elementidena kasutati fotosid ja banaalset trükimaterjali, on Lichtensteini teos mõne üksiku kujundi suurendus. Lichtensteini maal säilitab koomiksipildile omase primitiivslt tingliku joonistuse ja koloriidi, kuid suurendatud kujund mõjub uudsena. Väljarebituna koomiksirea kontekstist, kus tal oli kindel süzeeline tähendus, kaotab ta selle täielikult. Eriliselt iseloomulik Lichtensteini stiilile on korrapärane punktistik, mis jäljendab trükipildi rastrit paljukordses suurenduses. Siin näeb vihjet
liigendasid kokkukägardatud ja osaliselt värviga kaetud ajalehed. Nõnda hakkas maalikunst asenduma assamblaaziga. Ilmekas ülemineku näide on Rauschenbergi 1955. aastal teostatud ,,Voodi", kus on reaalne standartne voodikomplekt (padi, tekk, linad) osaliselt kaetud räpaka, jõhkra, kuid jõuliselt ekspressiivse abstraktse maalinguga. Rauschenberg lisas teostesse ka muid reaalseid esemeid, nt. liiklusmärke või elektrilampe, või banaalset reaalsust peegeldavaid fotosid. Kolmemõõtmelistest teostest on kuulsaimad pronksist tiivakestega varustatud kast, millesse on monteeritud kommertstsivilisatsiooni tuntuimad objektid kokakoola pudelid. Teine teos, ,,Monogramm", kujutab endast kitsetopist, mille kõhu ümber ilutseb tavaline uus autokumm. Hiljem on Rauschenbergi teosed olnud jälle rohkem tasapinnalised. Reaalsete esemete asemel eelistab ta fotode lõuendile ülekandmist siiditrüki abil.
kokkukägardatud ja osaliselt värviga kaetud ajalehed. Nõnda hakkas maalikunst asenduma assamblaaziga. Ilmekas ülemineku näide on Rauschenbergi 1955. aastal teostatud ,,Voodi", kus on reaalne standartne voodikomplekt (padi, tekk, linad) osaliselt kaetud räpaka, jõhkra, kuid jõuliselt ekspressiivse abstraktse maalinguga. Rauschenberg lisas teostesse ka muid reaalseid esemeid, nt. liiklusmärke või elektrilampe, või banaalset reaalsust peegeldavaid fotosid. Kolmemõõtmelistest teostest on kuulsaimad pronksist tiivakestega varustatud kast, millesse on monteeritud kommertstsivilisatsiooni tuntuimad objektid kokakoola pudelid. Teine teos, ,,Monogramm", kujutab endast kitsetopist, mille kõhu ümber ilutseb tavaline uus autokumm. Hiljem on Rauschenbergi teosed olnud jälle rohkem tasapinnalised. Reaalsete esemete asemel eelistab ta fotode lõuendile ülekandmist siiditrüki abil.
Claes Oldenburg (sünd. 1929): Kook põrandal (1962) Claes Oldenburg (sünd. 1929): Tõusev ja laskuv huulepulK (1969) ● ROY LICHTENSTEIN (s. 1923) Lichtenstein oli töötanud tarbegraafikuna. Kuulsaks sai ta suuremõõtmeliste tahvelmaalidega, mille aine oli võetud kommertstrükistest, plakatitest, eriti aga koomiksitest. Erinevalt Euroopa uusrealistidest või neodadast, kus assamblaažide elementidena kasutati fotosid ja banaalset trükimaterjali, on Lichtensteini teos mõne üksiku kujundi suurendus. Lichtensteini maal säilitab koomiksipildile omase primitiivslt tingliku joonistuse ja koloriidi, kuid suurendatud kujund mõjub uudsena. Väljarebituna koomiksirea kontekstist, kus tal oli kindel süžeeline tähendus, kaotab ta selle täielikult. Eriliselt iseloomulik Lichtensteini stiilile on korrapärane punktistik, mis jäljendab trükipildi rastrit paljukordses suurenduses. Siin näeb
Kõnekeelsusega taotletakse jutustuses ehtsust ja siirust, vastandudes lihvitud ja n-ö võltsile kirjanduslikkusele. XX sajandi lõpuveerandi kirjandust (ja kogu kultuuri) on nimetatud postmodernistlikuks, esimest korda kasutati seda mõistet 1960. aastatel kirjanduse eksperimenteeriva suuna tähistajana. Kõrgkirjandust on ühendatud massikirjanduse elementidega, sisse toodud banaalset ja triviaalset, lõhet "kõrge" ja "madala" kunsti vahel on vähendatud. Varasem modernism oli kodanlikku massikultuuri põlastanud. Modernismi filosoofilisusele vastandati kergus, mängulisus, fragmentaarsus, suurte teeside puudumine. On kadunud austus akadeemilise kultuuri vastu, ei hoolita pühadustest ega ideaalidest Itaalia filosoofi ja semiootiku Umberto Eco (1932) "Roosi nimi" (1980) ühendatud ajaloolis-filosoofiline teema kriminaalromaani süzeega
annaabi.ee 
