Anglite ja sakside riik Britannias 450. a paiku maabusid jüüdid, anglid ja saksid roomlaste poolt mahajäetud Inglismaal. Nad tõrjusid britid Walesi, Cornwalli, Sotimaale ja Bre-tagne'i poolsaarele ja asutasid 7 riiki: Kent (jüüdid); Northumbria, Mercia, East-Anglia (anglid); Essex, Sussex, Wessex (saksid). Pärast Northumbria ülemvõimu 7. saj saab 8. saj juhtivaks Mercia, kelle mõjuvõim laieneb kuni Cornwalli ja Walesini. Põhjagermaanlased ei lahkunud oma asualadelt Skandinaavias ja Jüütimaal. Reini ja Elbe vahelisel alal kujunesid välja järgmised saksa hõimud, mis tekkisid mitmete hõimude ja hõimukildude segunemisel ning ühinemisel (hõimuliidud): alemannid, saksid, frangid (saali, ripuaari, Moseli ja Maini frangid, hatid), hiljem tüüringid ja baierlased. Germaanlaste riigid kuni 486 a. Germaanlaste riigid u 526 a. Germaanlaste poolt maha jäetud ala Elbest idas astasid slaavlased.
ning maridel oli teatav autonoomia. 1552. aastal vallutasid Moskva väed Kaasani, kuid maride allutamine võttis veel mõnikümmend verist aastat aega. 1553-1587 peeti maride allutamise eesmärgil maha kuulsad tšeremissi sõjad, mille tagajärjel jagati Marimaa suurfeodaalidele ja kloostritele ning sinna asutati vene talupoegi, mis on ka märk venestamise survest. Paljud marid põgenesid 17.-18. sajandil oma põlistelt asualadelt ning see oli tingitud vägivaldsest õigeusustamisest. Maride sunniviisilise kristianiseerimise kõrgajaks oli 18. sajandi esimene pool, siiski säilitas suur osa marisid oma vana animistliku usundi. 19. sajandil hakkasid tekkima mari kirjakeeled ning sündis mari haritlaskond ja rahvuslik mõte. See on oluline samm oma kultuuri ja keele säilitamise poole. Loodi ka oma haridussüsteem ja ajakirjandus ning arendati edasi professionaalset kultuuri.
Vein, mille sünnidaatum paigutatakse erinevate arheoloogiliste leidude järgi 3500 12000 aasta tagusesse perioodi, on vanem kui meie ajaarvamine. Joogi algkodu jääb oletatavasti Kesk-Aasiasse, tänapäevase Iraagi maile, mida läbis iidne Vahemere äärest Hiinasse kulgev Siiditee. Seda, et veini oskasid vääriliselt hinnata araablased, egiptlased, kreeklased ja roomlased, tõendavad mitmelt poolt Mesopotaamiast Babülooniast ja Assüüriast, Vahemere rannikult ning Niiluse delta asualadelt ja matmispaikadest leitud tarbeesemed. Näiteks Egiptuse surematutele vaaraodele pandi igaviku rännuteedele kaasa vähemalt viit erinevat sorti veini. Jumalate joogist, mille nimetust on sajandite vältel seostatud nii ladinakeelse vinum'i, kreekakeelse i kui heebreakeelse yayiniga, räägivad meile iidsete hauakambrite seinamaalingud, vanad raidkirjad, ajalooürikud ning piiblilood. Esialgu kääritati veini metsikult kasvava viinapuu (vitis silvestris) marjadest, mis ongi
Vein, mille sünnidaatum paigutatakse erinevate arheoloogiliste leidude järgi 3500 12000 aasta tagusesse perioodi, on vanem kui meie ajaarvamine. Joogi algkodu jääb oletatavasti Kesk-Aasiasse, tänapäevase Iraagi maile, mida läbis iidne Vahemere äärest Hiinasse kulgev Siiditee. Seda, et veini oskasid vääriliselt hinnata araablased, egiptlased, kreeklased ja roomlased, tõendavad mitmelt poolt Mesopotaamiast Babülooniast ja Assüüriast, Vahemere rannikult ning Niiluse delta asualadelt ja matmispaikadest leitud tarbeesemed. Näiteks Egiptuse surematutele vaaraodele pandi igaviku rännuteedele kaasa vähemalt viit erinevat sorti veini. Jumalate joogist, mille nimetust on sajandite vältel seostatud nii ladinakeelse vinum'i, kreekakeelse i kui heebreakeelse yayiniga, räägivad meile iidsete hauakambrite seinamaalingud, vanad raidkirjad, ajalooürikud ning piiblilood. 8
Kuid sisserändajaid tuli üha juurde ja nad hõivasid indiaanlaste elupaigad ja jahimaad. 7 Täiesti erinevaks osutusid ellusuhtumine ja väärtushinnangud indiaanlased kui loodusrahvas ei suutnud mõista äriinimesi. Indiaani-hõimude eripalgelisus ja omavahelised vastuolud takistasid ühistegevust. Indiaanlaste relvastus ja sõjapidamisviisid erinesid valgete omast. Indiaanlased pidid oma asualadelt järjepidevalt taanduma. Üle poole sisserännanutest olid inglise päritolu, see tugevdas Inglismaa kultuurimõju, samuti oli oluline puritaanide tegevus hariduse valdkonnas. 18.sajandi II poolel teravnesid asumaade ja Inglise kuningavõimu suhted sedavõrd, et puhkes Põhja-Ameerika asumaade Iseseisvussõda (1775-1783). Sõja võitsid asumaad ja 4.juulil 1776.a. avaldati Iseseisvusdeklaratsioon, millega 13 asumaad kuulutasid end iseseisvaks. Uus riik sai nimeks Ameerika
Vein, mille sünnidaatum paigutatakse erinevate arheoloogiliste leidude järgi 3500 12000 aasta tagusesse perioodi, on vanem kui meie ajaarvamine. Joogi algkodu jääb oletatavasti Kesk-Aasiasse, tänapäevase Iraagi maile, mida läbis iidne Vahemere äärest Hiinasse kulgev Siiditee. Seda, et veini oskasid vääriliselt hinnata araablased, egiptlased, kreeklased ja roomlased, tõendavad mitmelt poolt Mesopotaamiast Babülooniast ja Assüüriast, Vahemere rannikult ning Niiluse delta asualadelt ja matmispaikadest leitud tarbeesemed. Näiteks Egiptuse surematutele vaaraodele pandi igaviku rännuteedele kaasa vähemalt viit erinevat sorti veini. Jumalate joogist, mille nimetust on sajandite vältel seostatud nii ladinakeelse vinum'i, kreekakeelse i kui heebreakeelse yayiniga, räägivad meile iidsete hauakambrite seinamaalingud, vanad raidkirjad, ajalooürikud ning piiblilood. Esialgu kääritati veini metsikult kasvava viinapuu (vitis silvestris) marjadest, mis ongi
keskel e.m.a. Palestiinasse Araabia poolsaarelt. Seni nomaadidena ringi liikunud hõimud muutusid Palestiinas järk-järgult paikseteks maaharijateks. Protsess jõudis lõpule mõnesaja aastaga, väidetavalt umbes aastaks 1100 a. e.m.a. Pärimuse kohaselt oli juudi hõime 12, kelle esiisad põlvnesid kõik Jakobist (Iisraelist). Juudi hõimud asutasid osalt uusi asulaid, osalt aga hõivasid senise kohaliku elanikkonna, Kaananimaa (Foiniikia) elanike linnad ja asulad, surudes need senistelt asualadelt välja. Juutide majandus oli veel pikka aega pärast ümberasumist Palestiinasse agraarse iseloomuga. Ehkki linnades elas palju käsitöölisi ja kaupmehi, oli linnade üldpilt ikkagi agraarne. 1.1. Omariiklus Juudid jäid esialgu akefaalseks segmentaarseks ühiskonnaks ka paiksetena. Alles mõne sajandi pärast kujunes juutidel omariiklus, kusjuures protsessi kiirendas võitlus vilistitega. Juutidel kujunes siin kaks riiki: · põhjas Iisrael kuningriik, riigiloojaks kuningas Saul
maridel oli teatav autonoomia. 1552 vallutasid Moskva väed Kaasani. Maride täielik allutamine võttis siiski veel aastakümneid - 1553-1587 peeti sel eesmärgil maha nn tseremissi sõjad. Nende laastavate vallutussõdade käigus asutati kindlustena tänase Marimaa linnad. Mari ülemkiht hajus vallutuse käigus. Maride maid jagati vene suurfeodaalidele ja kloostritele, sinna asustati vene talupoegi. 17.-18. sajandil lahkus suur osa niidumaridest venelaste survel oma põlistelt asualadelt Loode-Baskiiriasse (idamarid). Oluliseks ümberasumise põhjuseks oli pagemine vägivaldse õigeusustamise eest. Maride sunniviisilise kristianiseerimise kõrgajaks oli 18. sajandi I pool. Suur osa niidu- ja eriti idamarisid säilitas siiski oma vana animistliku usundi, mäemarisid puudutas misjonitöö sisulisemalt. 19. sajandil olid marid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul hakkasid Ilminski
annaabi.ee 
