näiteks mitmuse partitiivi lõpp –sid väljendab korraga nii mitmust kui partitiivi, kuid ei ole osadeks jaotatav. 2. Sõnavormide moodustamine. Analüütilised ja sünteetilised keeled. Isoleerivad, aglutineerivad, polüsünteetilised ja flekteerivad keeled. Aglutinatsioon. Fleksioon (fusioon). Eesti kirjakeele flektiivsed jooned (4). Morfoloogiliselt on erinevused keelte vahel väga suured. a) analüütilised keeled Sõnadevahelisi suhteid lauses väljendavad põhiliselt abisõnad ja sõnade järjekord (inglise keel) b) sünteetilised keeled Sõnade seoseid lauses väljendavad sõnade koostisosad, nt tunnused ja lõpud. II. a) isoleerivad keeled Keeled, mis ei kasuta seotud vorme. Puudub sõnade muutmine (ka sõnatuletus) ehk puudub morfoloogia (vana-hiina keel, jaapani keel). Kasutatakse sõnajärge ja abisõnu, harilikult on kõik sõnad ühesilbilised. b) aglutineerivad keeled
Eesti keele vormiõpetuses on käände- ja pöördetunnuseid nimetatud ka lõppudeks selle põhjal, et nad esinevad alati sõnavormi lõpus, nt raamatutele, kirjutasime. Formatiiv: Ühes sõnavormis kajastub enamasti mitu grammatilist tähendust. Kõigi ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljendust nimetatakse formatiiviks. 2. Morfoloogiliselt on erinevused keelte vahel väga suured. I. a) analüütilised keeled Sõnadevahelisi suhteid lauses väljendavad põhiliselt abisõnad ja sõnade järjekord (inglise keel) b) sünteetilised keeled Sõnade seoseid lauses väljendavad sõnade koostisosad, nt tunnused ja lõpud. II. a) isoleerivad keeled Keeled, mis ei kasuta seotud vorme. Puudub sõnade muutmine (ka sõnatuletus) ehk puudub morfoloogia. (vana-hiina keel, jaapani keel). Kasutatakse SJ ja abisõnu, harilikult on kõik sõnad ühesilbilised. b) aglutineerivad keeled
tehtud, oli käinud, peab olema, metsa poole, laua all. 5) Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh. Keele morfoloogilised põhitüübid - 1) isoleerivad keeled sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid tunnuseid ja lõppe, seega seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged. Ühele tähendusele vastab üks vorm
osastavas käändes, mis näita, kes, mis või missugune on alusega tähistatu, nt. Peeter on õpetaja, Kass on koduloom, Taevas on sinine, Jüri on meie aktiivsemaid tudengeid. Määrus e. adverbiaal igasugune verbi laiend, mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune adjektiivi ja adverbi laiend, nt. Käisin nädalavahetusel metsas, Tänavune sügis on üllatavalt soe. Täiend e. atribuut nimisõna laiend, nt. sinine taevas, koorega kohv. 6. Mis on eesti lause põhitüübid ja mille põhjal neid eristatakse? Liigitamise aluseks on lause teema (nimetatud ka pragmaatiliseks subjektiks), grammatilise (GS) ja semantilise subjekti suhe kontekstivabas, neutraalse sõnajärjega lauses. TS tegevussubjekt Subjektisuhe Lause põhitüüp Näiteid GS = TS = teema Normaallause:
5. Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh, ai-ai. 1) isoleerivad keeled – sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised (sõnadega väljendatakse nii leksikaalset kui ka grammatilist tähendust) ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid afikseid (tunnuseid ja lõppe), s.t seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged. Ühele
4. polüsünteetiline (sõnal ja lausel pole erinevust). 20. Grammatiline kategooria Grammatilised kategooriad ja nende väljendamine. Arv, klass, kääne, määratus, võrdlus, aeg, isik, kõneviis, tegumood, laad, eitus. · Arv e numerus on ainsus e singular ja mitmus e pluural. · Klass sõna kuuluvus, sh sugu e genus (mees-, nais- ja kesksugu) ja ka elus/elutu Inimene/mitteinimene. · Kääne e casus sõna funktsioon, roll lauses · Määratus e definiitsus teksti tasand, mis koosneb kahest poolest (määratud-määramata). Nimisõna fraasi omadus. · Võrdlus e komparatsioon - omadussõnagatekooria, väljendatakse vastandite kaudu. Ilus - kole. · Aeg e tempus on tegusõnakategooria, väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega või mingi teise tegevusega. · Isik e persona nimisõna, ja väljendab tegijat.
väljapoole traditsioonilise või klassikalise loogika huvisfääri, nt Juhhei!. Sõna mida saab kasutada mõiste väljendamiseks ilma teisi sõnu Kasutamata, nimetatakse kategoremaatiliseks (categorematic word). Sõna, mida saab mõiste väljendamiseks kasutada üksnes koos mingi teise sõnaga, nimetatakse sünkategoremaatiliseks (syncategorematic word). Kategoremaatilised on nimisõnad (substantive), asesõnad (pronoun), omadussõnad (adjective) ja kesksõnad (participle). Kaks viimast saavad üldjuhul olla väites vaid predikaadi rollis. Kui nad esinevad subjektina, tuleb neile juurde mõelda nimisõna, mis on lausest välja jäänud. Nt inimene (nimisõna), tema (asesõna), valge (omadussõna), kahtlev (kesksõna). Allpool näeme, et kaht viimast subjektina kasutades märkame väljajättu ja peame sageli selguse mõttes juurde lisama nimisõna, võttes selle
väljapoole traditsioonilise või klassikalise loogika huvisfääri, nt Juhhei!. Sõna mida saab kasutada mõiste väljendamiseks ilma teisi sõnu Kasutamata, nimetatakse kategoremaatiliseks (categorematic word). Sõna, mida saab mõiste väljendamiseks kasutada üksnes koos mingi teise sõnaga, nimetatakse sünkategoremaatiliseks (syncategorematic word). Kategoremaatilised on nimisõnad (substantive), asesõnad (pronoun), omadussõnad (adjective) ja kesksõnad (participle). Kaks viimast saavad üldjuhul olla väites vaid predikaadi rollis. Kui nad esinevad subjektina, tuleb neile juurde mõelda nimisõna, mis on lausest välja jäänud. Nt inimene (nimisõna), tema (asesõna), valge (omadussõna), kahtlev (kesksõna). Allpool näeme, et kaht viimast subjektina kasutades märkame väljajättu ja peame sageli selguse mõttes juurde lisama nimisõna, võttes selle