Arvustus/retsensioon balletile "Luikede järv" (0)

Arvustus balletile « Luikede järv»
Mina käisin 6. mail 2016 vaatamas Pjotr Tsakoivski balletti «Luikede järv», mida etendati Rahvusooper Estonias. Esimest korda mängiti seda balletti 1877. aastal Moskvas Bolshoi Teatris. P. Tsaikovski on loonud ka 6 sümfooniat, sümfoonilisi fantaasiaid, 10 ooperit, 3 balletti, viiuli- ja 3 klaverikontserti, kantaate ja romansse. Etenduse koreograaf -lavastaja on Toomas Edur, dirigendid on Vello Pähn, Lauri Sirp ja Kaspar Mänd , kunstnik on Thomas Mika (Saksamaa) ning valguskunstnik Steen Bjarke (Taani). Odette'i osa mängi Ekaterina Oleynik, prints Siegfriedi osa Jonatan Davidsson. Ballett tekitas minus lapsepõlve tunde, sest kõigile on teada viis «Väikeste luikede tantsust». Etenduse ajal tekkisid minus väga soojad ning positiivsed tunded.
E. Oleynik lõpetas Valgevene Riikliku koreograafiakooli ning on tantsinud väga mitmes balletis . Aastatel 2013-14 oli külalissolist Washingtoni Balletis. J. Davidsson õppis Rootsi Kuninglikus Balletikoolis ning ka USAs.
Orkestrimäng avaldas mulle suurt mõju, sest oli huvitav jälgida, kuidas orkester teeb koostööd tantsijatega, keda nad ei näe. Eriti meeldis mulle harfi osa, sest see mõjus saladuslikult, rahustavalt ning lõõgastavalt. Osa, mis mulle tõesti meeldis ning kõige rohkem meelde jäi, on « Waltz », mis oli kohati positiivseid tundeid tekitav, siis jällegi ähvardav ning järsk. Tantsijad tundsid väga hästi muusikat ning liigutused sobisid parajasti mängitava pala osaga. Kõik muusikateosed olid tantsijate poolt väga hästi emotsioonidesse ümber pandud ning nad oskasid neid ka publikule edasi kanda. Tsaikovski suutis oma muusikasse panna kõik: elegantse ekspressiivsuse, tunde, et varsti tuleb kulminatsioon , kuid seda ei tule ning midagi innovaatilist omalt poolt, mis teeb ta teosed nii eriliseks .
Arvasin, et ballett tuleb tavapärane ning korralik, kuid lavastajad suutsid tuua sisse ka noodi originaalsust, mis omakorda tekitas minus uusi emotsioone, mida poleks oodanud. Lavakujundus oli üsna lihtne. Oli kujutatud kas lossiaeda, lossi või järveäärt. Arvan, et rohkem polekski vaja olnud, sest siis oleks lava võtnud ära vaatajate tähelepanu ning inimesed oleks lihtsalt ilma jäänud kõige tähtsamast - emotsioonidest ja orkestri ning tantsijate koostööst. Kuningapere kostüümid olid värviküllased ja ehitud teemantite ning kuldse varjundiga lisanditega. Luiged kandsid valgeid tradistsioonilisi (natuke sädelevaid ja pilku püüdvaid) balletikleite. Tihti on ka nii, et säärased kostüümid tunduvad vanad ning kunstlikud. Olin üllatunud, sest need nägid välja loomulikud ja sobivad, isegi mugavad. Etendus oli üles ehitatud arusaadavalt ning kergesti jälgitavalt.
Iga nähtud etenduse, ooperi, balletiga hakkab mulle muusika maailm meeldima aina rohkem, kuid tihti lihtsalt ei jätku resursse, et minna igale poole, kuhu tahaks. Mind üllatas orkestri ja tantijate sujuv koostöö ning jäin mõtlema, kui palju need inimesed harjutavad, et seda saavutada. See oli mu teine balletielamus, kuid «Luikede järv» meeldis mulle palju rohkem kui « Pähklipureja », sest tegevusliin on palju huvitavam ja kaasahaaravam.