Arutlus: Kas Venemaa on demokraatlik riik? (0)

Kas Venemaa on demokraatlik riik?
Demokraatia on eelkõige võimu teostamise vorm, mille puhul kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, kõigil on võrdne ligipääs võimule ja inimeste põhiõigused ja vabadused on kaitstud põhiseadusega. Riigi korral on demokraatiale omane võimude lahusus, st valitsuse volitused on piiratud seadustega ja kohtumõistmisega tegelevad selleks loodud organid. Selline idee on tänapäeval populaarne. Paljud poliitilised reziimid nimetavad endid demokraatlikeks või siis arvatakse, et esialgu ebademokraatlik valitsemine on vaid üheks staadiumiks teel absoluutse demokraatia poole. Demokraatia mõiste on muutunud niivõrd laialivalguvaks, et näib hõlmavat pea kõiki riike. Kuid termin, mis tähendab nii paljut, et tähenda tegelikult midagi.
Venamaa pole just kõige parem näide demokraatiast. Üks peamisi põhjusi, miks Venemaal on sügavad ühiskondlikud reformid nii rasked, on see, et Venemaal ei ole veel tõeliselt hakatud tegema lõpparvet nõukogude võimu perioodiga. President Jeltsin alustas sellega: avati arhiive, tunnistati kuritegusid kuni Soome Talvesõjani välja. Nüüd on aga taas arhiivide kasutust piiratud, käib aktiivne diskussioon nõukogudeaegse salapolitsei asutaja ausamba taastamisest endisel kohal Moskva südalinnas ning igatsetakse taga kaotatud nõukogude suurimpeeriumi aegu. Riigis toimuvat mätsitakse koguaeg kinni ning tavakodanikul jääbki teadmata, mis tegelikult toimub. Valimistulemusi võltsitakse. Hea näide on sellest viimsed valimised, kus valimistulemuste protsen oli 100 asemel 140.
Riigi majandus kasvab tublisti eelkõige naftast ja maagaasist saadud sissetulekute arvel. Ka tooraine eksport , metallidest kuni toorpuiduni, toob hästi sisse, samuti relvatööstuse eksport. Niikaua kui energia hind püsib kõrgel, on ka riigi majandusbilanss aktiivne ja kaubandusbilanss selgelt positiivne. Olukord võib aga radikaalselt muutuda energia hinna märkimisväärse languse korral. Siis on varasemast raskem kaitsta neid majanduslikke saavutusi, millest mitmedki venelased on juba oma osa saanud. Sellise pöörde poliitilist mõju on raske prognoosida, aga midagi head see küll ei luba, vähemasti mitte ratsionaalse ühiskonnapoliitika aspektist.
Demokraatia üheks tunnuseks on kindalsti sõnavabadus. Enamus ajalehed ja ajakirjad kuuluvad riigile või isikutele, kes osalevad ise aktiivselt poliitikas või majanduses. Tavainimese kirjtuatud lood jõuavad harva avalikkuse ette, ning hävitatakse juba enne trükki minemist. Puudub sõnavabadus ning paljud lood on tsensuuriga ära keelatud.  Nii kajastubki meedias ainult võimude soovitud uudised ning ajakirjandust kasutatakse nende hääletoruna Võim on see, mille ümber keerleb Venemaal sõna otseses mõttes kõik. Mida lähemal võimule oled, seda kindlamini on sinu jalad maas ning seda vabamalt hingad. Meie meedias on aga kajastunud mitmeid juhtumeid ajakirjanike mõrvadest või hukkumistest. Nemad on pääsenud võimule liiga lähedale ning teavad toimuvast liiga palju. Näiteks mõrvati Venemaa ajakirjanik ja toimetaja Anna Politkovskajaga 2006. aastal oma kodumaja ukse ees. Politkovskaja oli tuntud Venemaa valitsuse jaoks tundliku teema, Tšetšeenia sõja ja selle tagamaade, kartmatu paljastajana. Paari aaste eest presidendi- ning parlamendivalimiste kampaania ajal oli mõne kandidaadi ligipääs meediale oluliselt kitsendatud.
Riigiduuma valimistejärgne koosseis garanteerib presidendile vabad käed kõige selle osas, mille üle konstitutsiooni kohaselt otsustavad rahvasaadikud. Poliitilise olukorra ebastabiilsust näitab see, et varem kõige suurema parteina duumas mõju avaldanud kommunistlik partei kaotas oma saadikukohtadest poole, samas kui paremäärmuslastest "liberaaldemokraadid" ja uustulnuk Kodumaa partei saavutasid üheskoos neljandiku duuma kohtadest .Selles vist asi ongi. Venemaal on tavalised demokraatia institutsioonid koos oma eriliste seadusandlike, täidesaatvate ja kohtuvõimu instantsidega. Need on eraldi seisvad, kuid mitte iseseisvad. Presidendile kuulub nii täidesaatev kui ka seadusandlik võim ja kohtud ei ole poliitilise võimu kasutamisest sõltumatud. Kui ajakirjandus on nõrk ja televisioon valitsuse järelevalve all, siis ei saa ka avalik sõna tegutseda tõhusalt poliitilise võimu valvekoerana.