suulagi ja selle osad (pre-, medio- ja post-palatum), pehme suulagi (velum) ja selle osad, kurgunibu (uvula), neel, kurk, keel ja selle osad tipp, selg ja juur (apex, dorsum, radix). Resonaatorid: suuõõs, ninaõõs, neel ja huultetagune. Neelu-, suu- ja ninaõõs moodustavad kõnetrakti. Aktiivsed artikulatoorsed organid: hääldamisel liigutatakse keelt, huuli ja pehmet suulage. Ülejäänud passiivsed. Huuled: labialiseeritud vokaalid, labiaalkonsonandid Keeletipp, selg ja juur: konsonandid ja vokaalid Liikumisega õõnte omadused muutuvad ja häälikud saavad just neile iseloomulikud akustilised tunnused. Õhuvoolu pääsu ninaõõnde reguleerib pehme suulagi. Kui pehme suulagi suleb käigu ninaõõnde, tekivad suuhäälikud. Kui pehme suulagi laskub, pääseb õhuvool ninna ja kui suu
Artikulatoorne, akustiline ja auditiivne foneetika. 6 liiki: Üldfoneetika, deskriptiivne e kirjeldav, kontrastiivne e võrdlev, ajalooline e häälikulugu, normatiivne e ortoeepia ja eksperimentaalfoneetika. 4. Millised on foneetika rakendusalad? 8 valdkonda: lavalise kõne õpetamisel (diktsioon, õige hingamine) laulmise õpetamisel (häälekurdude teadlik valitsemisoskus, õige hingamine) kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel võõrkeelte õpetamisel (uued artikulatoorsed harjumused, intonatsioon: kõne kõrguse liikumine ajas) logopeedias (kõnepuuete uurimine ja ravi), foniaatrias, audioloogias kohtufoneetikas (nt kurjategija hääle tuvastamine) muusikaakustikas kõnetehnoloogias (kõne automaatne äratundmine, kõnesüntees, kõneleja automaatne tuvastus, tehismuusika, sidetehnika, abivahendid vaegkuuljatele, abivahendid pimedatele) jne. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid,
· Normatiivne foneetika ehk ortoeepia erinevate hääldusreeglite väljatöötamine ja määratlemine · Eksperimentaalfoneetika häälikusüsteemide ja häälduse uurimine katselisel meetodil 4. Millised on foneetika rakendusalad? · Lavaline kõneõpetus (õige diktsioon, õige hingamine) · Laulmise õpetamine · Kõnekunsti õpetamine · Võõrkeeled õpetamine (uus intonatsioon, uued artikulatoorsed harjumused) · Logopeedia, foniaatria, audioloogia · Kohtufoneetika (kurjategija hääle tuvastamine) · Muusikaakustika · Kõnetehnoloogia 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja häälikute käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. · Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus
Kui häälduselundite liigutused on kiired (eesti) ja lühikese ulatusega, nö koondatud (prantsuse), püsib vokaalide tämber suhteliselt stabiilsena. Selle vastandina leidub keeli (nt vene), kus üleminekud häälikult häälikule on jõuliselt väljapeetud ja seega aegavõtvad tulemuseks on, et vokaalid (eriti rõhulised) omandavad iseloomulikult ujuva, diftongoidse kvaliteedi. 4.2. Häälduse dünaamiline olemus 4.2.1. Artikulatoorsed segmendid ja nende kestus Keel on märgisüsteem. Igasuguse märgisüsteemi aluseks on elementide selge eristatavus; inimkõnes tagab selle artikuleerimine (lad articulus `liiges, lõik'). Traditsiooniline arusaam eeldab, et artikuleerimine toimub üksikhäälikuid üksteise järele lükkides nagu saab pärlikeesse lisada järjest uusi erivärvilisi helmeid või neid seal omavahel vahetada. Säärane lähenemine näib loogiline. Kuna
Keele osad ja seal moodustatavad häälikud ehk lingvaalid: 1) Keeletipp – keeletipuhäälikud ehk apikaalid 2) Keelelaba – keelelabahäälikud ehk laminaalid 3) Keeleselg – keeleseljahäälikud ehk dorsaalid, eeskeelehäälikud ehk predorsaalid, keskkeelehäälikud ehk mediodorsaalid, tagakeelehäälikud ehk postdorsaalid 4) Keelepära ehk keelejuur – keelepärahäälikud ehk radikaalid 5) Keeleküljed – külghäälikud ehk lateraalid Vokaalide artikulatoorsed jooned Vokaal ehk täishäälik – hääldamisel õhk liigub vabalt ilma takistuseta (nt L puhul takistavad hambasombud). Vokaal on tavaliselt silbi tuum. Lühikesed vokaalid erinevad pikkadest oma laadi poolest. Pikad on lühikeste vokaalfoneemide ühendid. /sama/ sama /saama/ saama /saa:ma/ saama Eesti keeles on 27 vokaali (kui võtta pikad vokaalid eraldi), muidu 9. Eesti keeles puuduvad nasaalvokaalid
Deskriptiivne e kirjeldav foneetika Kontrastiivne e võrdlev foneetika Ajalooline foneetika ehk häälikulugu Normatiivne foneetika e ortoeepia Eksperimentaalfoneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad?lavakõne õpetamisel (diktsioon, õige hingamine) laulmise õpetamisel (häälekurdude teadlik valitsemisoskus), kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel, rakenduslikud suunad on kujunenud interdistsiplinaarseteks aladeks, nt keeledidaktika võõrkeelte õpetamine ja õppimine (uued artikulatoorsed harjumused, intonatsioon), kontrastiivne keeleuurimine eri keelte struktuuride võrdlemine eesmärgiga selgitada välja, mis keele õppimisel võiks raske olla, logopeedias (kõnepuuete uurimine ja ravi), foniaatrias (häälehäireid uuriv teadusharu), audioloogias juriidilised alad (nt hääle tuvastamine, muusikaakustikas, keeletehnoloogias (infotöötlus, kõnetuvastus ja -süntees, sidetehnika, abivahendid vaegkuuljatele ja -nägijatele) 5
Foneemivariant e. Allofoon - on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. 23. Kõneorganid, kõnetrakt Kõneorganid: kõva suulagi, nina-, suuõõs, keel, kilpkõhr, häälekurrud, hingetoru, rinnak, kopsud, pehme suulagi, kõripealis, keeleluu, sõrmuskõhr, söögitoru. Neelu-, suu- ja ninaõõs moodustavad kõnetrakti. Aktiivsed artikulatoorsed organid: hääldamisel liigutatakse keelt, huuli ja pehmet suulage. Ülejäänud passiivsed. Kõnetrakti osad: huuled (labia), hambad (dentes), hambasombud (alveoli), kõva suulagi ja selle osad (pre-, medio- ja post-palatum), pehme suulagi (velum) ja selle osad, kurgunibu (uvula), neel, kurk, keel ja selle osad tipp, selg ja juur (apex, dorsum, radix). 24. Eesti häälikusüsteem, häälikute kvaliteet ja kvantiteet; kategooriline taju; koartikulatsioon;
Kõnetegevuse liigid on kõnelemine ja kuulamine, lugemine ja kirjutamine ning sisekõne. Neil kõigil on erisugune osa ning mehhanism kõne funktsioonide realiseerimisel. Kõne kõiki liike on seega vaja eraldi kujundada. Keeleüksuste formaalsete tunnuste ning semantika paralleelne omandamine. Printsiibi aluseks on seisukoht, et iga keeletasandi igal üksusel (keelemärgil) on selle äratundmiseks vajalikud akustilis-artikulatoorsed või visuaalsed tunnused ning oma tähendus või tähendust eristav funktsioon. Nii tähendus (leksikaalne, grammatiline) kui ka keeleüksuste kasutamiseks vajalikud formaalsed tunnused tuleb täisväärtuslikuks kõnetegevuseks omandada koos. Arendada on vaja keeleüksuse eristamist-äratundmist nii formaalsete kui ka semantiliste tunnuste alusel, rikastada omandatud keeleüksusi semantiliste tunnustega (nt. õpitud sõna sobitamine
annaabi.ee 
