üldiselt, etnoloogia huvitub rahvast ja selle kultuuri ühisjoontest teiste rahvastega võrreldes. Need kaks teadust, mis kujunesid välja 20. sajandi jooksul, sündisid küll ühest juurest ja huvist, ent sisaldavad siiski teoreetilisi ja metoodilisi erinevusi. (Viires 1970: 3) Antropoloogial on kaks tähendust. Laiema tähenduse järgi on antropoloogia omalaadne inimest uurivate teaduste ema või nende uurimisala kattev üldmõiste. Ta jaguneb füüsiliseks antropoloogiaks, arheoloogiaks ja kultuuriantropoloogiaks. Selline mõistekäsitlus on peamiselt kasutusel anglosaksi maades. Teise tähenduse järgi võib antropoloogiaks pidada eelkõige füüsilist antropoloogiat, inimese kui liigi uurimist. (Honko 1970: 7) Füüsilise antropoloogia põhiline ülesanne on selgitada inimliigi algupära maakeral. Lisaks sooritatakse antropomeetrilisi mõõtmisi, mille abil saab uurida kehaehituse erinevusi ja vaadelda inimrasside vahekordi
viljelusmajandusele. 20 saj on arheol. arv kasvanud. Üksikuid uuriaid on raske esile tõsta keda välja jätta Üheks uue suuna rajajaks on paar meest, kes 1960 a üritasid teostada pööret ja võtsid kasut mõiste - uus arheoloogia. Senini kasutati nö. uurivat meetodit uuriti omavahel esemeid ja rutati miks need kultuurid...aga 60 a.....olid mehed kes ürit uusi meetodeid rakendada alates siis uuest arheoloogiast - hakkas peale uus uurimissuund mida nim TEOREETILISEKS arheoloogiaks. Sellega hakkas tegelema rida uusi uurijaid kes hakkkasid kasutam, uusi meetodeid ja andsid uut infi lahti mõtestamise teid. Uut arheoloogiat hakati nim ka POSTPROTSESSUAALSEKS arheoloogiaks. Uus pööre 1990ndatel aastatel mil üritati neid erinevaid suundi kokku võtta ning tänapäeval räägitakse seega TÕLGENDAVAST arheoloogiast. Siin peab alati tõlgendama ,,miks see on nii". See näeb ka ette - arheoloog
antropoloogia - teadusharu, mis uurib inimest kui bioloogilist olendit, tema iseärasusi ja põlvnemist, ka teadus inimesest kui ühiskondlikust olevusest, kultuurikandjast, inimeste eluviisidest, ühtekuuluvusest keele kasutuse, käitumise, usundi ja muu sarnase järgi. Eesmärk sünteesida süsteemset võrdlevat teadmist maailma rahvaste ja kultuuride kohta ning leida universaalset ja üldinimlikku kõigis kultuurides. Jaguneb füüsiliseks antropoloogiaks, kultuuriantropoloogiaks, arheoloogiaks ja etnolingvistikaks. autori surm - Pärast teose sündi ja avaldamist kaotab autor võimu teose üle. (Barthes'i ja Foucault'i järgi) Lugeja sünni hinnaks on Autori surm.20. sajandi teisel poolel sai kirjandusteaduses (nt Roland Barthes'i ja Michel Foucault' käsitlustes) küsitavaks teose ja autori vahelise seose traditsiooniline tõlgendamine. Küsiti, kas autoril on mingi võim oma teoste üle, eriti eelisõigus nende tõlgendamisel, ja leiti, et teose sündi võib pigem
MS ajal. 20. saj on raske välja tuua üksikuid inimesi, kes on muinasaja uurimisse suure panuse andnud. Nt 1930ndatel ja 1940ndatel oli arheoloogia väga natsionalistlik. Pärast II MS oli murrang muinasaja uurimises 1960ndad, siis oli peale kasvanud uus põlvkond, kes oli hariduse saanud pärast sõda. Neid arheolooge iseloomustavad uued ideed ja nad hakkasid vanemast põlvkonnast eemalduda. Arvasid, et on võimalik muististest palju rohkem välja lugeda. Nimetasid ennast uueks arheoloogiaks (teoreetiliseks arheoloogiaks). Hakkas muististe uurimisel kasutama palju loodusteaduslikke meetodeid ja ka täppisteadust. Loodi erinevaid teooriaid. 3. LOENG Muinaskultuuride uurimine. Uurimistöö jaguneb kaheks uurimisviisiks ehk kaheks etapiks. Esimene etapp on välitöö, teine etapp on kameraaltöö (siseruumides tehtav töö). Välitööd võib ka 2ks jagada: 1) Arheoloogiline luure ehk inspektsioon (otsitakse maastikul uusi veel
Benedict). Hilisemad voolud on kultuurirelativism, neoevolutsionism, strukturaalne antropoloogia. Nõukogude perioodil muutusid tähtsaks etnogenee- si, etnilise ajaloo ja etniliste protsesside uurimine. [1] 1.0.1 Erinevused Euoopas ja Ameerikas USA jaotus USA-s jaguneb A kultuurantopoloogiaks ja füüsiliseks antropoloogiaks. F-A tegevus- valdkonda on ülal põhjalikumalt kirjeldatud, aga K-A jagatakse omakorda ajalooliseks K-A-ks e etnoloogiaks, eelajalooliseks K-A-ks e arheoloogiaks ning linvistiliseks K- A-ks e lingvistiliseks antropoloogiaks. Ajalooline K-A ehk etnoloogia jaguneb omakorda etnograafiaks, sotsiaal-A-ks ning võrdlevaks etnoloogiaks, mis tegeleb näit tehnoloogia, musioloogia ja mütoloogiaga. [2] Euoopa jaotus Euroopas peetakse ülemaks teaduseks etnoloogiat, mis jaguneb omakorda etnoloogiaks endaks ning füüsiliseks antropoloogiaks. See etnoloogia jaguneb omakorda etnoloo-
Jääst vabanemise tõttu kerkib maapind Eestis veel tänagi 1-2 mm aastas. Ajaloolased jagavad inimeste ajaloo kahte ossa. Kirja tekkimisele eelnevat aega nimetatakse muinasajaks. Selle perioodi kohta annavad andmeid arheoloogilised mälestised ehk muistised (nt ehitiste jäänused, hauad, relvad, mündid, tööriistad). Kui tekib kiri ja hakatakse kirjutama kõige erinevamaid dokumente, kirju, käske ja kroonikaid jne, algab ajalooline aeg. Teadust, mis muinasaega uurib, nim arheoloogiaks. Teda aitavad mitmed teised teadused, näiteks · Loodusteadused aitavad määrata esemete vanust · Antropoloogia mõõdab inimeste jäänuseid ja oskab selle põhjal öelda, milline nägi inimene välja ja millesse ta haigestus. · Numismaatika uurib vanu münte ja aitab välja selgitada nt kaupade liikumist eri rahvaste vahel · Etnograafia uurib vanu kombeid, tööriistu, rõivaid. MUINASAJA PERIODISEERIMINE Muinasaeg on Eesti (ja teiste rahvaste) ajaloos kõige pikem aeg
Nende teadvus on distsiplineeritud => nad ise teostavad võimu enda üle. - Paljud inimesi reguleerivad institutsioonid ja ka inimest uurivad teadused pärinevad 19. saj. algusest n-ö. modernse ühiskonna sünnist (moodsa pol. demokraatia algus; teadusliku ajalooteaduse, sotsioloogia, psühholoogia jne. algus; tööstusrevolutsioon; mitmete institutsioonide algus). Et näidata diskursuse piire,tegeles Foucault asjaga mida nimetas ,,teadmiste arheoloogiaks" (Archéologie du savoir): uuris, kust praegu kehtivad diskursused olid saanud oma alguse ja milline oli nende ,,ebapuhas päritolu", mida oli diskursusest kõrvale lükatud => huvi keskmes nn. ,,klassikaline ajastu" (l'âge classique) 16. saj. lõpust 18. saj. lõpuni - Folie et déraison: Histoire de la folie à l'âge classique (1961) (hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul) (e.k: Hullus ja arutus; ingl. k. Madness and Civilisation): * 17
uurimisviiside kohta. Radiosüsiniku meetod oli teinud dateerimise lihtsaks, dateeringu andmine ei olnud enam uurimistöö peaeesmärgiks. See oli tähtis, kuid seda sai nüüd teha palju lihtsamalt ja tõhusamalt, mistõttu arheoloogile jäi võimalus esitada palju nõudlikumaid küsimusi. Traditsiooniline arheoloogia ei seletanud midagi, kui, siis ainult rääkides inimeste migratsioonist ning oletatavatest mõjudest uue arheoloogia tekkimine. Uut arheoloogia, ka protsessuaalseks arheoloogiaks uurimistöös sai keskseks protsess, üldistus ning äärmine täpsus, statistika. Ameeriklane Lewis Binford, pakkus koos oma kolleegidega välja uusi lähenemisi arheoloogilise materjali tõlgendamisele. 1968. ilmus varasemaid artikleid kokku võttev teos "Uued perspektiivid arheoloogias". Seal väideti, et arheoloogilisel materjalil on palju rohkem potentsiaali mineviku ühiskondade sotsiaalsete ja majanduslike aspektide uurimisel
annaabi.ee 
