mänguks või rajaneb see mängulisus, mis ju ei välistanud surmtõsidust, kombe olemusel (Johan, Huizinga 2004:105). Nii kohtulikule kahevõitlusele kui ka täiesti fiktiivsele vürstide duellile on omane tugev mänguelement, ja niisamuti ka tavalisele duellile, mida tunneb hulk Euroopa rahvaid kuni tänase päevani. Eraviisilisel duellil makstakse kätte solvatud au eest. Mõlemad mõisted, nii maine avalik häbistamine kui ka vajadus selle eest kätte maksta, kuuluvad eriti just kultuuri arhailisse sfääri, ilma et nende üldine psühholoogiline ja sotsiaalne tähendus selle tõttu väheneks. Igaüks peab oma täisväärtuslikkust tõestama avalikkuse ees ja kui selle tunnustamine satub ohtu, tuleb seda agonaalsete toimingutega õigustada ja kätte võidelda. Isikliku au tunnustamise juures ei ole tähtis, kas ta toetub õiglusele, tõele või mõnele muule eetilisele põhimõttele. Küsimus on sotsiaalses maines kui sellises. Võib jätta lahtiseks, kas
eelarvamusi. Kuigi lugeja leiab viiteid nii Platonile, Thomas More´ile kui teistele utoopiate autoritele, meenutab kujutatud saareriik Allotria lääneliku heaoluühiskonna kuldaega. Ideaalriigil, kus esmapilgul kõik tunduvad olevat õnnelikud ja rahul, on vähehaaval avanev pahupool: üldise õnne ja heaolu eest on makstud vabaduse ja individuaalsuse kaotusega. Saare elu kirjeldused on esmapilgul rüütatud arhailisse rüüsse, kuid lugeja tunneb ära 20. sajandi tehnikasaavutused nii meditsiinis, telekommunikatsioonis kui muudes valdkondades. Õige pea jutustatakse lugejale ka vabakasvatusest koolides, sugude võrdsusest, nooruse ja keha kultusest ning seksuaalsest vabadusest. Mitmed sotsiaalsed institutsioonid parodeerivad Skandinaavia sotsiaaldemokraatlikku ühiskonda, ajaviide ja kultuurielu meenutatavad 20. sajandi massikultuuri nähtusi (sport, muusika).
sõnadega, mina teen järgnevad järeldused lähtudes teadmistest, mis mul täna on. Tuleb austada ajalugu ja ajalugu pole lineaarne- Hattenhaueri meelest. NB! Otsuse tegemisel tuleb võtta arvesse selle inimese olukorda, mis valikud tal olid jne. Arhailine ja kaasaegne ühiskond, kuigi neil on ühisosa, on siiski nii erinevad, et arhailine kultuur ei lähe kõrgkultuuriks üle. Kuigi kõrgkultuuri hulgas on arhailist kultuuri. Arhailine kultuur jääb arhailisse ühiskonda ja tuleb moodsasse ühiskonda mingi osana. Nt. Kus on arhailist õigust vaja? Kunagi oli põlvkonniti viikingitel teada, et kui saabuvad haned, siis paari päeva pärast on maa piisavalt soe et külvata, ja hea oleks kui on sadanud vihma enne külvamist. Seda teadmist anti edasi põlvkonniti. Meil , kes ei tegele põllumajandusega ja ka ei vaja seda, puuduvad need teadmised ja ei saa neid edasi anda. Arhailine õigus on just elamine loodusega koos ühes taktis
rääkides nt kohtus, tuleks alustada sõnadega, mina teen järgnevad järeldused lähtudes teadmistest, mis mul täna on. Tuleb austada ajalugu ja ajalugu pole lineaarne- Hattenhaueri meelest. NB! Otsuse tegemisel tuleb võtta arvesse selle inimese olukorda, mis valikud tal olid jne. Arhailine ja kaasaegne ühiskond, kuigi neil on ühisosa, on siiski nii erinevad, et arhailine kultuur ei lähe kõrgkultuuriks üle. Kuigi kõrgkultuuri hulgas on arhailist kultuuri. Arhailine kultuur jääb arhailisse ühiskonda ja tuleb moodsasse ühiskonda mingi osana. Nt. Kus on arhailist õigust vaja? Kunagi oli põlvkonniti viikingitel teada, et kui saabuvad haned, siis paari päeva pärast on maa piisavalt soe et külvata, ja hea oleks kui on sadanud vihma enne külvamist. Seda teadmist anti edasi põlvkonniti. Meil , kes ei tegele põllumajandusega ja ka ei vaja seda, puuduvad need teadmised ja ei saa neid edasi anda. Arhailine õigus on just elamine loodusega koos ühes taktis
kellegi pääsu sinna ei tohtinud relva jõul takistada. Olümpiavõitja tõi kuulsust mitte ainult iseendale, vaid ka oma linnale. Seetõttu hindasid kaaskodanikud olümpiavõitjaid väga kõrgelt. Nende auks püstitati kujusid ja nad said kodulinnas hinnalisi auhindu. Paljudest olümpiavõitjatest said hiljem mõjukad riigimehed. Meieni on säilinud ka mitmeid ülistuslaule spordivõistluste võitjatele. Kangelaseepika Arhailisse perioodi langeb Kreeka kangelaseepika õitseng. Loodi kümneid pikemaid või lühemaid eepilisi poeeme, millest kõige kuulsamaiks said Trooja sõja teemalised "Ilias" ja "Odüsseia". Sageli dateeritakse neid VIII või varasesse VII sajandisse, kuid välistatud pole ka mõneti hilisem daatum. Umbes 1200 eKr alanud vapustuste tagajärjel mükeene tsivilisatsioon langes, kuid mälestus möödunud suurusajast püsis ja talletus arvukates kangelaslugudes. Hilisemad
tajub selle näilist stabiilsust. Seevastu väline vaatleja kellel on kasutada eelnevaid materjale suudab muutust hoomata. Stabiilsusest rääkides võime seega rääkida muutuvast stabiilsusest, sest muutused on pikaajalised protsessid. Inimesi sunnib arhailisest õigusest lahkuma eelkõige kokkupuude mõne kõrgkultuuriga. Iga rahvas lahkub arhailisest õigusest omal ajal. Üleminek ühelt õiguselt teisele ei ole ainult ühesuunaline, olemas on ka näited modernsest õigusest arhailisse tagasipöördumine. Lääne moderne õigustraditsioon eksisteerib ainult arhailiselt õiguselt vallutatud ruumis. Kusjuures õigusetnoloogid Aafrikast räägivad sealse õiguse retraditsioneerumisest. Modernses õiguses on tähtis eelkõige süstematiseeritus ja abstraktsus, arhailises õiguses aga kaemuslikkus, kõik peab olema selgelt mõistetav (N: põrsaste loetlemine). Arhailistes kultuurides lihtsalt ei ole võimalik teisiti sest iga konkreetse sündmuse
kellegi pääsu sinna ei tohtinud relva jõul takistada. Olümpiavõitja tõi kuulsust mitte ainult iseendale, vaid ka oma linnale. Seetõttu hindasid kaaskodanikud olümpiavõitjaid väga kõrgelt. Nende auks püstitati kujusid ja nad said kodulinnas hinnalisi auhindu. Paljudest olümpiavõitjatest said hiljem mõjukad riigimehed. Meieni on säilinud ka mitmeid ülistuslaule spordivõistluste võitjatele. Kangelaseepika Arhailisse perioodi langeb Kreeka kangelaseepika õitseng. Loodi kümneid pikemaid või lühemaid eepilisi poeeme, millest kõige kuulsamaiks said Trooja sõja teemalised "Ilias" ja "Odüsseia". Sageli dateeritakse neid VIII või varasesse VII sajandisse, kuid välistatud pole ka mõneti hilisem daatum. Umbes 1200 eKr alanud vapustuste tagajärjel mükeene tsivilisatsioon langes, kuid mälestus möödunud suurusajast püsis ja talletus arvukates kangelaslugudes. Hilisemad
Laulmine, helletamine (vt p 4.2) ja pillimäng olid ajaviiteks ning aitasid teistega sidet pidada. Inimhäält kuuldes püsis kari rahulikumalt paigal ja hundidki hoidsid eemale. Karja saatjate ja vastuvõtjate laule on jäädvustatud peamiselt Setumaalt. Perenaistel oli kombeks pühapäevahommikuti ja -õhtuti karja tulekut oodates koplis laulda. Lõuna-Eesti karjuste ja karjasaatjate laule nimetatakse refrääni järgi sageli `õllõtused'. Viisid kuuluvad arhailisse kihistusse, need on väikese heliulatusega, küllalt kindla rütmiga ning sisaldavad helletussõnadest tekkinud refrääne. Setu karjaselauludes valitsevad itke meenutavad kaherealised viisid. Põhja-Eesti karjaselaule lauldi uuemate lüüriliste laulude viisidel (vt p 7.2). Erilised karjatoonid olid üksnes Kuusalu ja Jõelähtme rannikul. Karjaselauludele lähedased olid Lõuna-Eestis välja kujunenud õitsilaulud. Õits oli ühine öine tööloomade karjatamine kevadiste põllutööde ajal
annaabi.ee 
