(Tiit 2000: 267). Ilukirjanduses kasutatakse konkreetsemaid koha ja ajasõnuja nimisõnu. Välja on toodud tõik, et suuline ametlik kõne kasutab ,,mina, see ja need, ilukirjandus aga meie, tema, nad" (Hennoste 2000: 268). Kirjalike tekstide esimesed sada sõna katavad 32-34 % tekstidest, suulise korpuse sõnad aga 46-476% ehk suulises kõnes saadakse hakkama väiksema arvu sõnadega. Argikõne ja ametliku suhtlust võrreldes toodi välja, et argivestlus on inimesekesksem, emotsionaalsem, kasutab lühivorme, ja ametlik kõne asja- ja inofkesksem, kasutab rohkem asesõnu, takerdumispartiklid, on infokesksem. 6 3. Eesti keele korpused, keeleressursid ja teised ,,Elektrooniliste sõnastike tegemisega on rohkem või vähem tegevuses TÜ, EKI, Festart, Filosoft jm uurimis ja kommertsasutused." (Arvutimaailm, 2002). Keeleressurssidega
o idiolekt individuaalne keelepruuk * Suuline ja kirjalik keelekasutus: suuline kõne on: o ajaline, lineaarne, ühesuunaline, interaktsiooniline, deiktilisem (kontektist sõltuvam) o intonatsioon ja pausid (mitte kirjavahemärgid), seega ikoonilisem o "lõdvem" konstruktsioon, parandused, reformuleeringud, partiklid jne o tavaliselt vähem formaalne * Konversatsioonianalüüs (CA) ehk vestlusanalüüs uurib autentseid vestlusi o Vestluste jaotus: argivestlus, institutsionaalne vestlus o Peaeesmärk: avastadada vestluse struktuuri o Põhiteemad: + vooruvaheldusmehhanism # voorudes tegutsemine kui sotsiaalse elu üks fakte # voor ühe inimese kõne järgmise inimese kõneni: auditooriumi sidumine # vooruvahetusmehhanism: vooru võtab a) see, kellele osutati; b) see, kes "jaole saab"; c) eelmine kõneleja + tagasiside: parandusmehhanismid, naaberpaarid
TEKST JA DISKURSUS 52. Tekst ja diskursus. Tekst on keelekasutuse väljund. Tekst on keele kasutuse, mitte keele struktuuri üksus ja see on ka protsess, kus tähendus realiseerub. Diskursuse all mõeldakse tihti suulist suhtlust, laiemas tähenduses aga igasugust kontekstis esinevat teksti. Diskursuse mõiste kattub paljuski teksti mõistega. Suulise diskursuse all mõeldakse tavaliselt kahesuunalist vestlust. Diskursuse liigid on nt argivestlus, väitlus, jutustus ja ametlik kõne (kõigil neil on oma iseloomulikud tunnused) Tekstide olulisemad omadused on struktuurne sidusus ja sisuline koherentsus. Sidusus ilmeb eelkõige sõnavalikus, semantiliselt kokkukuuluvate sõnade kaudu. Suhtluse diskursuse tasandi normid on lõdvemad kui morfosüntaksi normid ja suhtluse norme ei ole võimalik formaliseerida täpseteks struktuurireegliteks. Kuid see ei tähenda, et neid norme poleks olemas või neid poleks võimalik kirjeldada.
ootab seal4, kunas saaks perenaisele1,3, kaela hüpata. Igavene võrukael3! Teema e tekstiopik - kass, nr 3; sama nr alaindeksis viitab samale referendile konversatsioonianalüüs (ca) -antropoloogia, sotsioloogia, sotspsühholoogia -argikeele analüüs loomulikus ümbruses -vestluse struktuur (schegloff ja jefferson) -voor (turn) voorude vahetumise struktuur, seda reguleerivad põhimõtted -uurimisobjektiks võib olla : -argivestlus -institustiooniline vestlus (nt arst-patsient; registratuurikõned etc) rakendused dialoogsüsteem on arvutiprogramm, mis suudab inimesega teatud teemadel loomulikus keeles kõne või teksti vahendusel suhelda (ALFRED - teadis, mis kinodes on) vooruvahetuse põhiüksused 1)kui konevooru esimeses võimalikus siirdekohas a)osutab teisele (kes peab üle võtma vooru - kohustus/õigus) b)pole järgmist nimetatud- iseregulatsioon - kes esimesena jaole jõuab)
Kuid see ei tähenda, et neid norme ei oleks olemas või et neid ei oleks võimalik kirjeldada. Pigem nõuab nende kirjeldamine sotsiaalsemat lähenemist kui näiteks morfoloogia ja süntaksi kirjeldamisel tavaliselt kasutataks. Selline lähenemine ongi tüüpiline suulise diskursuse, näiteks vestluse uurimisele. Diskursuseanalüüs- selle mõiste kinnistus 1970. Aastatel Suurbritannias suulise suhtluse lingvistilise uurimise tähenduses. Diskursuse liigid on nt argivestlus, väitlus, jutustus ja ametlik kõne- kõigil neil liikidel on iseloomulikud tunnused. Diskursuseanalüüsi üks peamisi eesmärke on klassifitseerida diskursusi ja leida diskursuse osi markeerivaid diskursusemarkereid; nt nonäitab tavaliselt vooru või teema algust. Diskursuseanalüüsi meetoditega on uuritud näiteks õpetaja ja õpilaste suhtlust klassiruumis õppeprotsessi käigus. Tekstilingvistika uurimisobjektiks on terviktekstid. 85. Pragmaatika, kõneakt, viisakusstrateegiad
diskursuse maailma (universeofdiscourse), mis on loodud teksti poolt ja on ajalise struktuuriga, mille tekst on loonud anafoor KONVERSATSIOONIANALÜÜS ehk VESTLUSANALÜÜS (CA) Antropoloogia, sotsioloogia, sotsiaalpsühholoogia Argikeele analüüs loomulikus ümbruses Vestluse struktuur (Schegloff & Jefferson) Vaadeldakse Voor (ingl turn) voorude vahetumise struktuur ja seda reguleerivad põhimõtted. Uurimisobjektiks võib olla: a) argivestlus Kuidas te midagi öelda saate, kuidas aru saate, millal saab vahele segada b) institutsionaalne vestlus (nt arstipatsiendi suhtlus, telefonikõnede alustus jmt) infotelefonidele vastamise väljendid Vooruvahetuse põhireeglistik 1) Kui kõnevooru esimese võimalikus siirdekohas (tuleb ära tunda) a. On voor üles ehitatud nii, et kõneleja osutab järgnevale kõnelejale on sellel
• Anna nii palju infot, kui vaja. • Ära anna rohkem infot, kui vaja. Relevantsusmaksiim (Suhtemaksiim) • Edasta infot, mis on relevantne. Meetodimaksiim: Ole arusaadav, eriti • väldi segasust, • väldi mitmetähenduslikkust, • räägi lühidalt, • ole järjekindel (korralik). Vestlusanalüüs Vestlusanalüüsi ehk konversatsioonianalüüsi (CA) juured on etnometodoloogias ja lingvistilises pragmaatikas CA peaeesmärk: avastada vestluse struktuur. Vestlus: a) argivestlus, b) institutsionaalne vestlus Reaalse vestluse täpne litereering Põhiteemad: • vooruvahetusmehhanism: - voor = auditooriumi sidumine - voorudes tegutsemine kui sotsiaalse elu üks fakte; - vooru võtab a) see, kellele osutati; b) see, kes "jaole saab"; c) eelmine kõneleja - tagasiside kui oluline suhtluse reguleerija. • parandusmehhanismid • naaberpaarid (nt küsimus-vastus, palve-nõustumine/keeldumine)
Seega on Hille Pajupuu (1996) arvates eesti ja soome kultuurid sedavõrd erinevad, et üksteise mõistmiseks jääb keelesugulusest väheks. Järgnevalt vaatamegi, kuidas need erinevused prosoodia erinevate alaosade lõikes ilmnevad. Kõne tempo Eestlaste kõnelemise kiirus sõltub paljuski situatsioonist. Nii on näiteks Hille Pajupuu leidnud, et raadiovestlustes on keskmiseks kõnekiiruseks 158 sõna minutis, ametlikus situatsioonis räägitakse minuti jooksul 120 sõna, argivestlus toimub aga oluliselt kiiremini, siin räägitakse keskmiselt juba 180 sõna minutis (Hennoste 2000: 1139). Soomlaste rääkimiskiirus on erinevate uurijate hinnanguil 70–140 sõna minutis, ameeriklastel 125–150 sõna ja inglastel 150–190 sõna minutis (Pajupuu 1996). Inimese võime sõnumist aru saada ehk siis tema mõtlemiskiirus on aga oluliseltsuurem (ligemale 400–800 sõna minutis). Samas võib see mõtlemiskiirus olla kohati ka takistuseks kõne mõistmisel
annaabi.ee 
