ainult igapäevasuse jaoks, aga armastus asub väljaspool igapäevasust. Kui armastus sukeldub igapäevasusse, siis ta jahtub ning kustub järk-järgult. Eeros on seadusetuse sfäär. Maailmal pole vaja teada, et kaks olevust teineteist armastavad. Abielu institutsioonis tuuakse häbitult ühiskonna ette nähtavale see, mis peaks olema varjatud, kaitstud kõrvaliste pilkude eest." - Nikolai Berdjajev Käesolevas essees käsitlen teemat legaalne ja illegaalne armastus ning abiellumine. Kas argisus hävitab armastuse või mitte? Armastus on suur kiindumus, inimese üllaim tundmus. Sõprusest ja lugupidamisest erineb ta laadi ja tugevuse poolest. Armastust nagu teisigi tundmusi ei saa tahtlikult esile kutsuda ega summutada. Armastus ergutab tegutsema armastatu heaks. Abielu on mehe ja naise perekondlik liit ning kooselu. Mõiste legaalne tähendus on seaduslik, seaduspärane, ametlikult tunnustatud või lubatud. Illegaalsus on aga
Nii on leitud, et suulises keeles mõjutab -nud ja -nd vahelist valikut haridus jms) ja staatust, häid ja halbu loomujooni jne. Teise otsa jääb suhtlus poolte vahel, kes teineteise kohta peaaegu midagi ei tea. See on tavaline kirjalikus suhtluses. Aga ka suulises suhtluses võin nt kuulata X riigi raadiost kellegi juttu. Rääkija ei tea midagi minust ja mina ei tea ka temast peaaegu mitte midagi. Siit näeme, et üheks anonüümsust muutvaks teljeks on suhtluse avalikkus ja argisus. Argisuhtluses teame oma partnerite kohta kordi enam. 7 On kerge näha, et situatiivsed tegurid pole ainsad keelevälised suulise keelekasutuse mõjutajad. Ka inimkesksed sotsiaalsed tegurid mõjutavad meie keelelisi valikuid. Igal inimesel on olemas mingi murdetaust, ka siis, kui ta ise seda ei tea. Selle kaudu tulevad ühiskeelde mingil kombel sisse murdejooned. Nt lõunaeestlane palataliseerib palju enam kui põhjaeestlane, kasutab tugevat s-lõppu (metsass) jms
Kui seda arendada, siis Rummo v Kaplinski on kuidagi varasemad kui Runnel. Samas sünniaastad jne on Runnel vanem kui Kaplinski. Küsimus selles, kui pikk hoovõtt on. Kui palju läheb aega väljakujunemiseks. Kui spekuleerida "kõrge" ja "madala" kirjandusega, siis Alliksaar alustab klassikalisest kõrgusest, klassikaline kõrgstiil, jääb sinna kõrgustesse, aga need muutuvad radikaalselt, seal lõpetab 60ndatel. Rummo alustab klassikalisest kõrgusest, aga siis toimub argisus publitsistikas, mida kõrge poeesiana ei tajutud. Kaplinski alustab klassikalisest kõrgusest, tuleb argisus, tajume kõrgusest, et keegi lendab maale lähemale. Rummo ja Kaplinski näitel on see vabavärsi tulekut. Runneli puhul midagi muud. Runneli ja Üdi puhul ei alusta madalusest (poolmadalalt) aga see tähendab, et kasutavad mingil määral klassikalist vormikeelt, aga nad on algusest peale selle vormikeele rakendanud mingite maalähedaste nähtudega.
Tegemist päevikut meenutava märkmete koguga. Üks oma eluloolisi kujundeid on saare kujund, elu, idenditeet mis oma omakorda määratleb subjekti/indiviidi olemuse iseloomulikud huvid. Lüüriline/poeetiline stiil (üheks tema populaarsuse põhjuseks). *Jüri Ehlvest (1967-2006) „Spiraali lagunemine“ avab tema maailma, artiklite kogumik temast. Tema loomingus saavad kokku kõik 90ndate alguses toimunud kirjanduslikud uuendused: sauterlik argisus, õnnepalulik lüüriline stiil, äärmiselt võimas keeleliselt. Pakkus kriitikutele huvi. Keeruline, arusaamatu, sürrealistlik – raske aru saada ta tekstidest. Üldiselt on tavainimesele mugav, kui tekst on mimeetiline (tavapärane, vastab reaalsusele). Mimeetiline realism -> metafüüsiline realism. Jaanus Adamson (kirjanduskriitik) märkis, et 90ndate ja 00ndate jutud on omavahel erinevad. 90ndate maailm on metafüüsilise põhjaga,
seda. Seksuaalsus on seotud ainult abielu ja paljunemisega. Seksuaalsuse vabastamisega võiksime vabastada kogu lääne ühiskonna. Narkootikumid samamoodi. Afroameerika kultuur õpetab ihasid vabastama. Prantsuse kultuuriteoreetik Lefebvre – kirjutas olmest. Vähesed inmesed elavad olmes. See on midagi mida kõikidel pole. Eeldab teatavaid ressursse. Elame olmemaailmas läänes. Olme ei ole muud kui argisus. See on luksus ja privileeg. Olmelised valikud on need mida teeme iga päev – mida vaadata, osta. Need ei ole valikud, mida saavad kõik endale lubada. Olme on seega privileeg aga ka teatud rutiin. Afroameerika kultuuri iseloomustab valge kultuuri arvates, et neil ei ole olmet. Inimesed toodi olmest ära aafrikast, midagi kaasa ei võetud. Olme oli midagi, mille inimesed jätsid aafrikasse maha. Mustanahlisi kujutame ilma slleta ette ja nad mängivad sellega kaasa
võõrkeelte hääldusjoonte mõju vastu (eesti keeles pole helilisi klusiile, sõna alguses hääldatakse h, mitte saksa ch või vene h jms). Milline on selle hääldusviisi seotus sotsiaalsete kihtidega või muude sotsiolektidega seotud piirajatega? Otseseid uurimusi pole selle kohta tehtud, kuid senised muusuunalised uurimused ja kogutud suulise keelekasutuse materjal lubavad suure tõekindlusega hüpoteesida paari asja: - oluline piiraja on situatsiooni avalikkus/argisus. Avalikus suhtluses kasutatakse väga suures osas prestiizet hääldust (nt hääldatakse sõna alguses h, redutseeritakse vähe jne); - kogutud tekstid ei luba väita, et kõrgema sotsiaalse taustaga inimesed kasutaks enam prestiizihääldust kui muud inimrühmad. Igatahes vajavad mõlemad hüpoteesid empiirilist kontrollimist. 27 5. Sotsiolektid ja släng
Perekonna troob on oma tähtsuse minetanud selles kontekstis. Sotsiaalsed suhted ja muud tüüpi suhted on pigem tutvuskonna ja töösuhetega raamistatud või mõtestatud. Perekonna tähendus pole enam see, mis oli 30-60 aastat tagasi. Ennast pidevalt lagundav ja ülesehitav subjekt. Arusaam terviklikust indiviidist sedatüüpi kirjanduses ei peegeldu. Indiviid on fragmentaarne ja juhuslikest kontaktidest loodud. Teistsugused sotsiaalsed suhted, eepilise asemel minimalism, ilusa asemel inetus, argisus, üleva puudumine, mittekunstiline keel (släng, kõnekeel, suulise kõne kvaliteedid), võivad tekkida nt uued suhted: laps õpetab vanemaid mitte vastupidi, 20.saj tekkinud muutused, kommunikatsiooniporbleemid. Peeter Sauteri (1962) debüütromaan ,,Indigo" (1990) noore põlvkonna elutunnetus ning selle elutunde spetsiifika: otsimine, millega ei jõutud kuhugi. Mõjud ja intertekstid: ameerika biitnike proosa, erinevad joodikunarratiivid (Bukowski, Jerofejev jt), klassikaline rock-
kirjanduskeelest paljuski silmatorkavalt erinev. See tähendab seda, et kui me lähtume teksti kirjutades kõnekeelelikust positsioonist, siis see ei puuduta ainult sõnavara, vaid ka suuremaid üksusi keeles lausestruktuuri (lauseliikmete järjekord ei ole nii lihvitud ja klassikaline), sõnavara võib sisaldada palju lühendeid, tsitaatsõnu, slängisõnu, paroole, roppusi, madalst stilistikast pärit õimu jne. Siit aga on midagi puudu. See argisus nii sisulisel kui vormilisel tasandil Sauteri tekstides, on seotud filosoofilise taustaga. See on seotud eksistentsiaalsete küsimustega miks ma siin olen? Kas ma olen kellelegi kasulik? Kas ma olen üdini mõttetu inimene või on mul mingi suurem funktsioon? Jne. See on see Sauteri teatud sõnum selle argisuse kaudu tuua välja sellised ikka ja taas inimeste teadvusse libisevad küsimused olemisest ja eksistentsist.
annaabi.ee 
