Filosoofia essee: Armastus (0)

Armastus

“Armastus on alati illegaalne. Legaalne armastus on surnud armastus. Legaalsus eksisteerib ainult igapäevasuse jaoks, aga armastus asub väljaspool igapäevasust. Kui armastus sukeldub igapäevasusse, siis ta jahtub ning kustub järk-järgult. Eeros on seadusetuse sfäär. Maailmal pole vaja teada, et kaks olevust teineteist armastavad. Abielu institutsioonis tuuakse häbitult ühiskonna ette nähtavale see, mis peaks olema varjatud, kaitstud kõrvaliste pilkude eest.” - Nikolai Berdjajev
Käesolevas essees käsitlen teemat legaalne ja illegaalne armastus ning abiellumine. Kas argisus hävitab armastuse või mitte? Armastus on suur kiindumus , inimese üllaim tundmus. Sõprusest ja lugupidamisest erineb ta laadi ja tugevuse poolest. Armastust nagu teisigi tundmusi ei saa tahtlikult esile kutsuda ega summutada . Armastus ergutab tegutsema armastatu heaks. Abielu on mehe ja naise perekondlik liit ning kooselu. Mõiste legaalne tähendus on seaduslik, seaduspärane, ametlikult tunnustatud või lubatud. Illegaalsus on aga tegevuse omadus, mis seisneb selles, et ta on seadustega või muude normatiivaktidega keelatud.
Väitel “Armastus on alati illegaalne” on oma tõetera sees, ehkki mina sellega ei nõustu. Illegaalne armastus on see, mis peaks teiste pilkude eest varjatud olema, sest see on lubamatu. Alguses võib see tõesti tunduda palju erilisemana, kui legaalne armastus, sest juba Piiblist saime teada, et keelatud vili ongi märksa magusam, kuid illegaalne armastus ei kesta kaua. See hakkab tasapisi hääbuma ja kaotab oma erilisuse, peagi selgub , et see oli vaid hetkeline suur tunnete puhang ning ühtäkki ongi kõik läbi. Kui aga armastus on algusest peale legaalne, siis ei ole vaja karta, et see on vaid korraks tekkinud kirehoog ja vähem tõenäoline on suure pettumuse osaliseks saada. Kuid võibolla armastus ongi kõigest see hetkeline erakordne kirg ja tunne ning legaalne armastus ei ole midagi muud, kui harjumus, rutiin , millesse ollakse kiindunud ja millest ei suudeta lahti lasta. Sellisel juhul on väide tõesti õigustatud.
“Legaalne armastus on surnud armastus. Legaalsus eksisteerib ainult igapäevasuse jaoks, aga armastus asub väljaspool igapäevasust. Kui armastus sukeldub igapäevasusse, siis ta jahtub ning kustub järk-järgult.” Kindlasti on kõik huvitavam ja põnevam uut suhet luues, kohtingutel käies ning enne igat kokku saamist tekib tunne justkui liblikad lendaksid kõhus. Kui aga suhe tõsisemaks muutub ja koos argielu elama hakatakse, hääbub tasapisi ka ärevustunne. Võib juhtuda, et armastus vajab vahtevahel midagi põnevat, et seda värskena hoida, kuid rutiini tekkimine ja ärevuse taandumine enne endale kalli inimesega kohtumist ei tähenda tingimata armastuse kadumist. Iga päev õpitakse üksteist paremini tundma, satutakse koos uutesse olukordadesse, avastatakse teineteises ühiseid jooni ning ka erinevuseid ja tehakse üksteise seltsis midagi sellist, mida varem teinud ei ole. Kõik need pisiasjad lisavadki armastusse värve juurde ja värskendavad seda. Ka see on tegelikult argisus, mis lihtsalt ei ole rutiiniks muutunud ja seetõttu tundub palju erilisem. Seega ei pea armastust ilmtingimata väljaspool igapäevaelu otsima .
“Maailmal pole vaja teada, et kaks olevust teineteist armastavad. Abielu institutsioonis tuuakse häbitult ühiskonna ette nähtavale see, mis peaks olema varjatud, kaitstud kõrvaliste pilkude eest.” Tõelist armastust on raske kellegi eest varjata ja seda saladuses hoida. Lisaks sellele, et hing armastustundega täitunud on, peegeldub armastus ka silmadest ja olekust. Seega, milleks üritada varjata armastust, kui see peale vaadateski ilmsi on. Abiellumine ei ole küll armastuse tähtsaim osa, sest see ei suurenda otseselt kahe inimese vahelist armastust. Kuid abiellumine on armastusesümbol, mis suurendab armastatute vahel kindlustunnet. Sellegipoolest ei saa väita, et väär oleks mitte abielluda või vale on jätta armastus ainult kahe inimese vaheliseks teadmiseks. Kui asjaosalised ise seda õigeks peavad ning ei soovi teisi oma armastusse segada, siis on see täiesti õigustatud.
Järelikult võiks eelnevast tuletada, et argisus ja rutiin ei kustuta armastust, kuid armastusele tuleb sellegi poolest pidevalt tähelepanu pöörata ning seda turgutada. Illegaalne armastus ei ole tingimata suurem ja võimsam armastus, kui seda on legaalne armastus. Pigem osutub võitjaks just nimelt legaalne armastus oma püsivuse, truuduse ja tõelisusega. Arvestades viimases lõigus esitatud argumente, oleks loogiline ka arvata, et abiellumine ja oma armastuse avalikustamine on igaühe isiklik asi. Armastus on vaba ja seda ei tohiks muudta teiste arvamus.