talurentniku perekonda. Alghariduse sai Peet ministeeriumikoolis. Sellele järgnes astumine Õpetajate Seminari Tartus. Sinna jäi ta vaid paariks aastaks kuna revolutsioonilised sündmused põhjustasid sealt 1905. aaasta algul tema lahkumise. Samal ajal toimus muudatus vanemate elukäigus -- nad asusid Narva elama. Narvas tutvus ta August Janseniga, kes oli tol ajal Keiserliku Kunstiakadeemia õpilane Peterburis koos kunstnike A. Prometi ja R. Sajoriga. Lähtudes Areni ilmsest kunstiandekusest soovitasid nad talle astuda Keiserliku Kunstide Edendamise Seltsi kunstikooli Peterburis, mis järgnevalt teostuski. Seal sai Peet kunstihariduse joonistamises , maalikunstis ning dekoratiivmaali alal. Aastal 1909 lõpetab Aren kunstikooli õppekursuse kuldaurahaga. Siitpeale algab ta osavõtt eesti kunstielust. Areni kunstiloomingu algjärk on otseselt seotud Noor-Eesti kultuuritaotlustega. Selle rühmkonna poolt 1910 korraldatud kunstinäitustel
Kuno Veeber (1898-1929) lõpetas Tartu kunstikooli Pallas. Näitusel on tema üks õlimaal ,,Võitlejad" (1923), milles on näha vägagi ekspressionistlikke jooni, kuid konkreetne maal ei kuulu minu lemmikute hulka. Märt Laarmani (1896-1979) töödest on näitusel välja pandud 4. ,,Autoportree" (1922, õli), ,,Mootorratas" (1924. puulõige), ,,Autoportee" (1921, linoollõige), mis on kuidagi sünge, nägu on peaaegu pooleldi varjus ning ,,Oleviste" (1927, puulõige). Peet Areni (1889-1970) töödest on samuti välja pandud vaid üks õlimaal, ,,Aida tänav" (1921), mis on kahtlemata minu lemmik teos selles ruumis. Minu pilk jäi peatuma sellele maalile juba kaugelt ning arvatavasti tegin ma just selle õlimaali põhjal oma otsuse kirjeldada just seda näitust 2 Retsensioon "Varamu"
illustratsioonidele. Lapsepõlves meeldisid mulle Grimmide muinasjutud väga, eriti Lumeeit. Kunstniku akvarellid on armasd ja mõnusad ja lund sajab ju ainult siis, kui Lumeeit patju klopib. Tore on asju uskuda. Kena oli ka Oskar Kallise ,,Kolmikpilt" Salmest, Lindast ja Orjapiigast. Väga puhtad vähesed värvid ja selged jooned. Palju on kasutatud sinist, on tunda ehtsat külma talve ja muinasjuttu. Oli Kallis ju Laikmaa parim õpilane. Peet Areni ,,Madonna lapsega" tõi hoobilt meelde A.Düreri. Kaalukauss kaldus vääramatult AD suunas. Rahu ja harmoonia. Areni pilt oli minu arvates liiga robustne, jõuline ja liiga lihtne. Kurnatud naine kõrbes/põlluserval ülekaalulise lapsega. ( Äkki mulle lihtsalt meeldivad ilusad asjad?).Aga Dürer on parem. Näitus tervikuna meeldis mulle väga. Kahetsen nüüd pisut, et ei käinud advendikalendri akende avamist vaatamas/kuulamas. Ja luuletused unustasin.
koreograafide juhendamisel. Kohe 1950. aastal, kui külalislavastaja Boriss Fenster lavastas balletti ``Dr. Aibolit´´, sai Väino tantsida koguni kolme tegelast Karu, Suurt Ahvi ja Röövlit. Järgmisena tantsis ta ooperis ``Noor Kaardivägi´´ ja ``Esmeralda´´. 1953. aastal lõpetas Eesti Riiklikku Koreograafilise Kooli esimene lend. Diplomitöid esitati Estonia laval. Laval esitati ``Luikede järve´´. Väino Areni partneriks oli Ülle Ulla. Seda diplomaadiesitust esitati laval tervelt kaheksa korda, kuna huvi noorte tegijate vastu oli niivõrd suur. Väino Aren suunati edasi õppima Leningradi Koreograafiakooli. ``Luikede järv´´ II vaatusest. Väino Areni partner on Ülle Ulla. -4- Leningradis Väino Aren hakkas 1953. aasta sügisel Leningradis õppima. Ta erialameistriks oli koreograaf ja balletisolist Abdurahman Kumõsnikov.
Seal oli näha 9 kunstniku tööd. Kokku sai näha 18 erinevat ekspressionistlikku kunstiteost. Esimesena mainiks Konrad Mäe õlimaali ,,Naise portree" (1918- 1921). Maal oli külmade värvidega ning tume. Selles oli vaid killuke sooja tooni. See maal tekitas minus sügavat kurbust. Tema õlimaal ,,Maastik punase pilvega" (1913-1914) oli palju soojem ning tõi naeratuse näole, mis ,,Naise portree" kõrval mõjus hoopis rõõmsamalt ja hubasemalt. Peet Areni töödest oli näitusel esindatud õlimaal ,,Aida tänav" (1921). See maal oli minu lemmik. See meenutas mulle rohkem sürrealismi ning selles olid mingid jooned, mis meenutasid mulle Salvador Dali loomingut. See teos oli pilkupüüdvaim selles ruumis. Anton Starkopf maalidest meeldis mulle ,,Kaks akti" (1919), milles oli ühendatud tint ja akvarell. See teos oli minu jaoks üpris realistlik ja kaunis. Hoopis vastupidine oli aga tema pliiatsi ja guassi töö ,,Tantsijad" (1919), mis
Kunstiretsensioon Ernst Jõesaare loomingu näitus Külastasin laupäeval, 19.veebruaril Adamson-Ericu muuseumis Ernst Jõesaare loomingu näitust. Tegemist on mehega, kes on sündinud Tartumaal Suure-Konguta vallas talunikust peentisleri perekonnas 18. juulil 1905. aastal. Tema kunstiõpingud Tartus kunstikoolis Pallas olid seotud erinevate valdkondadega ja mitmetel põhjustel katkendlikud. Maali õppis ta Peet Areni juures ning skulptuuri Anton Starkopfi ateljees. 1930. aastal omandas ta joonistusõpetaja kutse. Ta lõpetas Pallase täieliku kursuse kümnendas lennus 1933. aastal ainukese skulptorina. Aastatel 19341936 oli Ernst Jõesaar Tartus joonistusõpetaja, pärast vabakutseline kunstnik ja perioodil 19401941 Konrad Mägi nimelise Riigi Kõrgema Kunstikooli skulptuuriõppejõud. Minevikku minev isikunäitus hõlmab kujur Ernst Jõesaare teoseid nii Teise maailmasõja
Aastal 1924 registreeriti Pallas kõrgemaks õppeasutuseks. Seega tekkis Eestis esimest korda kõrgema kunstihariduse saamise võimalus. Kooli üleüldine meeleolu oli tänu asutavatele kunstnikele vabameelne ja avangardilembene. 1920. aastate alguses oli tunda saksa sõjajärgse ekspressionismi mõjusid. Sellele viitab ka eesti graafika suurmeistri Eduard Viiralti looming. Mõju oli enamasti mõõdukas, pehmunud ja dekoratiivne. Näiteks maalija Peet Areni ja kujur Anton Starkopfi loomingus. Eestis oli esindatud ka kubismist lähtunud konstruktivism, seda viljeles Eesti Kunstnikkude Rühm. Rühmituse asutajaliikmed olid Jaan Vahtra, Eduard Ole, Friedrich Hist, Felix Randel, Hendrik Olvi, Arnold Akberg ja Märt Laarman). Rühmituse iseloomustavateks joonteks olid kubistlikud ja konstruktiivsed otsingud. Likvideeriti see rühm siis 1940. aastate alguses. Eesti kunst oli omaks võtnud rahvusvahelise kunstipealinna arengurütmi. 19. ja 20
nime kandvaks õllerestoraniks. '' Volga '' Restoran "Volga" - ajaloo elegantne peegeldus Legendaarne restoran Volga asub Tartu vanalinnas, 1783. aastal ehitatud klassitsitlikus stiilis hoones. 2007. aastal renoveeritud restoraniruumide sisekujundus järgib 20-30ndate aastate art deco stiili, mil seal tegutses kõrgseltskonna lemmikkohvik. Vanade fotode põhjal restaureeritud keskset restoranisaali ümbritsevad kaaravad, mille ülaosades on taastatud kunstnik Areni eredad dekoratsioonid,tantsupõranda kohal on uue elu saanud sakilise kujuga tagantvalgustatav vitraazlagi. Kahel tasandil asuvad miljööväärtuslikud ruumid mahutavad kuni 150 restoranikülalist. Volga à la carte menüü "Athenast Volgani" on harmoonias teeninduse ja atmosfääriga ning annab igale külastajale meenutamist vääriva elamuse. Nii nagu voolab Volga jõgi läbi mitme maa, nii pakub Volga restoran võimalust tulla ja tunda
Temast viimast võtta. Kaugemal olevad inimesed aga olid üpriski ärevad, arvatavasti seetõttu, et nad olid patused ning kartsid karistust. Maal oli maalitud 1925. aastal. Selles samas ruumis leidus veel kaks väga omapärast pilti. Esimene neist oli mulle juba tuttav, sest seda olin ma enne näinud kirjanduse õpikus. Maalil oli kujutatud ühte hämarat tänavat, mis oli hummaliselt viltune või siis lainetav ning tõmbas nagu teve übruse endasse. Bert Areni maalitud maal ,,Aida tänav" tundus seetõttu ka veidikene kõhedust tektiav. Õlimaali vasakulpool olevad maalid olid viltu lükatud, arvatavasti seda seetõttu, et kõheduse emotsiooni suurendada. ,,Aida tänav" oli maalitud aastal 1924. Ringipöörates märkasin ma Eduard Wiiralti pilti vangidest, kes on kongis istumisest hulluks minemas. Kinniistujad olid üpriski vihased ning üksikud.Pilt oli joonistatud värvipliiatsitega ning teose pealikir oli ,,Vanglas". Pilt oli valminud 1923.
Saksa ekspressionismiga olid seotud mitmed eesti kunstnikud. Vanematele kunstnikele nagu Triik ja Mägi valisid sõjaeelse, romantilisema ja värviküllasema ekspressionismi. Tüüpiline 1920. aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren. Tema huvitavamad teosed on Tallinna vaated, kus perspektiiv on teravdatud ja moonutatud ning kriiskavavärvilised majad on kujutatud nagu eri suundadesse vaaruvatena. Tema piltides valitseb kummaline, pingestatud meeleolu, kuid Areni ekspressionism on siiski pigem selle tõlgendamine dekoratiivse maneeri kaudu. Tuntud kunstnik Eduart Viiralt looming oli 1920. aastail veristliku ilmega. Viiraldi loomingu mitmekülgsus oli ületamatu nii sisuliselt kui ka tehniliselt. Selles kajastuvad kõikvõimalikud inimlikud kogemused, meeleolud ja ideed, oma aja kohta skandaalselt avameelsest erootikast ühiskonnakriitikani ja eksistentsaalse traagikani, aga ka usulised tunded ja lihtsalt tunded ja rõõm nähtavast maailmast
vahetus Vene rahade vastu, kuid jätkus 5000- ja 10 000 margaste võlakohustuste müük ainult Saksa ja Soome rahade vastu. Rahadena kasutuselevõetud võlapabereid ehk poolraha, mida 1. veebruariks oli liikvel juba 16,5 miljoni marga eest, käsitlesid nii riigivõim kui ka rahvas hädarahadena. Neid trükiti kuni 1919. aasta septembrini kokku 250 miljoni marga eest. Samal ajal algasid ettevalmistused pärisraha väljaandmiseks. Juba 9. detsemril 1918 oli valitsus heaks kiitnud kinstnik Peet Areni ettepaneku moodustada komisjon, mis töötaks välja Eesti postmarkide, raha ning lipu kujunduse. Otsustati välja lasta 5-, 10-, 20- ja 50 pennised ning 1-, 3-, 5-, 10-, 50-, 100- ja 500 margased riigikassatähed. Igakordse emissiooni suuruse pidi paika panema Ajutine Valitsus. Määrati kindlaks ka vahekord seni käibinud rahamärkidega: ühemargane Eesti riigikassatäht pidi võrduma ühe idamargaga või viiekümne idakopika ning ühe Saksa margaga
annaabi.ee 
