300 mm). Tuntud kaanideuurija G.G.Stsegolevi laboratooriumis on kasvatatud rikkaliku söötmise tingimustes poolteise aastaga apteeikaani 440 mm pikkune hiigelisend.See tõestab, et kaani suurus ei näita alati tema vanust. Muide, varem arvati, et suurimad apteegikaanid on umbes 20-aastased. Nüüd tuleb seda oletust kontrollida. Ravieesmärgil kasutatakse tavaliselt võrdlemisi väikesi, mõne sentimeetri pikkusi apteegikaane. Apteegikaani värvus on väga muutlik, tuntakse palju värvusvorme.Seljapoole taustvärvus võib olla pruun, punakas, rohekasmust, oliivroheline jne. Siiske, kui muutlik apteegikaani värvus ka ei oleks, võib teda alati ära tunda kake kitsa mustrilise pikivöödi järgi.Servad on kollakasoranzid.Kõht on harilikult hästi kirju, kuid võib olla ka ühevärviline.Keha pinda katavad väa pisikesed näsad. Keha on üsna tihke. Apteegikaan purustab
põletikud, liigesevalu). Kaanide teeneid kasutavad kirurgid, neuroloogid, günekoloogid ja silma-ja nahaarstid. Tänapäeval on kaanid loodusest peaaegu otsas. Nad on enamikus Euroopariikides haruldased. Praegu on suurimaid looduslike kaanide kasvatajaid ja müüjad Ungari, Kreeka, Balkani poolsaare riigid ja Türgi. Nendes riikides viiakse ühes aastas välja umbes 10 tonni apteegikaane. Kaaniäri on väga tulus ja kasulik. Ravikeskustes on mõeldud üks kaan ühele inimesele, et vältida vere abil haiguste levikut. Neid kaane hoitakse klaaspurgis. Millal kaan head teeb Kellel on sapikivid, sellele pannakse kaan sapikivide peale, kellel maks, sellele maksa kohale, jne. Susi ütleb, et kaanidelt saavad abi südame-veresoonkonna haiguste all kannatajad, kuid kaasasündinud südamehäireid ei saa kaaniga ravida.
südame- veresoonkonna haigused, infarkt, vererõhuprobleemid, tursed, hormonaalsed häired, põletikud, liigesevalu). Teda on kasutatud ka vererõhu alandamiseks. Kaanide teeneid kasutavad kirurgid, neuroloogid, günekoloogid ja silma-ja nahaarstid. Apteegikaanist eraldatud hirudiin takistab vere hüübimist ja seda kasutatakse veenipõletike ravis. Ravikeskustes on mõeldud üks kaan ühele inimesele, et vältida vere abil haiguste levikut. Neid kaane hoitakse klaaspurgis. Apteegikaane kasutatakse ka plastilises kirurgias ja mikrokirurgias. Kaani süljenäärmeis sisalduvate ühendite abil hoitakse kirurgias ära veresoonte vigastustest tingitud operatsioonijärgset hüübimisohtu ning mõjutatakse soodsalt siirdatavaid kudesid ja elundeid. Kolmas laialdane apteegikaanide kasutusala on teadus- ja õppetöö. Apteegikaan on klassikaline uurimisobjekt neurobioloogias ja -füsioloogias. Suure tõenäosusega on just
kergesti alla neelavad, ning ka suurematest selgrootutest, näiteks vihmaussidest, kelle tükeldamiseks kasutavad nad lubihammastega varustatud suuaparaati. Kaanid toituvad ka teiste loomade verest. Kõige kättesaadavamad on kalad ja kahepaiksed, kuid niiske ilmaga ronivad kaanid veekogu kaldale ja jäävad sinna ootama jooma tulevaid loomi, keda on kerge rünnata. Kaanide sülg sisaldab erilist ainet, mis hoiab verd hüübimast. Seetõttu veritseb kaani imemishaav pikalt. Vanasti kasutati apteegikaane paljude haiguste ravimiseks. Apteekrid hoidsid kaane purgi sees. Iga inimese jaoks oli mõeldud eraldi kaan, et nakkusi mitte edasi kanda. Kuid siiski juhtus tihti, et apteegikaaniravi saanud inimene sai veremürgituse. Naaskelsabad Naaskelsaba elab inimese pärasooles. Õhtul väljub umbes 10 mm pikkune emasloom päraku kaudu ning muneb selle ümbrusesse mitukümmend tuhat muna. Munemisel eritab emasloom pärakupiirkonda eritist, mis tekitab sügelust. Kratsides
Kokku on kaanil 33 kehalüli. Lihastik on hästi arenenud, kehaõõs on jaotunud urgete ja siinuste süsteemiks ning talitleb kui üks hüdrostaatiline süsteem, mis tagab kaani keha väga suure paindlikkuse. Toitumise iseloomult võib kaane jaotada kahte rühma verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised, vabaltelavad liigid. Verdimevad ektoparasiidid elavad valdavalt troopilistel aladel, kuid ka Eestis on üks verdimev kaan apteegikaan. Looduses on apteegikaane säilinud ainult vähestes järvedes. Kohastumusena ebakorrapärasele toitumisele on neil kujunenud väga suur pugu, mis täidab praktiliselt kogu kaani sisemuse ja kuhu vajadusel saab mahutada suure koguse verd. Veri segatakse süljega, milles on konserveeriv aine hirudiin ja mis ei lase verel hüübida ega roiskuda. Nii võib kaan elada toitumata nädalaid. Magu on kaanidel väike ja sooltoru lühike. Ka kaanid on hermafrodiidid ning munad munevad kookonisse, mille mõned liigid paigutavad
sissetungi eest. Rikkalikult toitunud apteegikaan ei vaja mitme kuu vältel uut toitu; ta võib isegi kaks aastat paastuda. 36 10.2 Apteegikaan ja endisaegne meditsiin Apteegikaani eesti- ja ladinakeelsed (Hirudo medicinalis) nimetused reedavad seotust meditsiiniga. Kaaniravi ajalugu ulatub aastatuhandete taha. Juba V sajandil e.m.a. kasutati apteegikaane Indias. Ka muistses Hiinas tarvitati neid ravimina, kuid üpriski omapärasel moel. Püütud kaanid kuivatati ja tambiti pulbriks, mida kasutati seespidiselt. Rahvameditsiinis oli kaaniravi aukohal
Kinesioteip leevendab valu ja võimaldab vere- ja lümfisüsteemil toimida vabamalt. Kinesioteipi saab kasutada koostöös teiste teraapiatega kaasa arvatud veeteraapia, massaa˛, elektristimulatsioon jt. Kinesioteip lühendab oluliselt vigastustest taastumise aega. Kinesioteip on maailmas laialdaselt kasutuses vigastuste profülaktilise kui ka taastava vahendina. Kaaniravi - ehk hirudoteraapia läbiviimiseks kasutatakse apteegikaane. Apteegikaanide ravitoime organismile põhineb kaanisüljes leiduval keemilisel ainel hirudiinil, mida kaan eritab vere imemise ajal koos süljega inimese vereringesse. Hirudiin takistab vere hüübimist ja vedeldab verd. Hirudiini toimel muutub vere koostis, paraneb vereloome ja väheneb trombioht. Konsultatsioon - Konsultatsiooni eesmärgiks on välja selgitada Teile sobivad ja vastunäidustatud hooldused. Meditsiinilist konsultatsiooni osutavad taastusarstid.
Kokku on kaanil 33 kehalüli. Lihastik on hästi arenenud, kehaõõs on jaotunud urgete ja siinuste süsteemiks ning talitleb kui üks hüdrostaatiline süsteem, mis tagab kaani keha väga suure paindlikkuse. Toitumise iseloomult võib kaane jaotada kahte rühma - verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised, vabaltelavad liigid. Verdimevad ektoparasiidid elavad valdavalt troopilistel aladel, kuid ka Eestis on üks verdimev kaan apteegikaan. Looduses on apteegikaane säilinud ainult vähestes järvedes. Kohastumusena ebakorrapärasele toitumisele on neil kujunenud väga suur pugu, mis täidab praktiliselt kogu kaani sisemuse ja kuhu vajadusel saab mahutada suure koguse verd. Veri segatakse süljega, milles on konserveeriv aine hirudiin ja mis ei lase verel hüübida ega roiskuda. Nii võib kaan elada toitumata nädalaid. Magu on kaanidel väike ja sooltoru lühike. Ka kaanid on hermafrodiidid ning munad
annaabi.ee 
