kujundamisele. Ajastul, mis on sügavalt läbi põimunud (õigus)positivismist ja tõrjehoiakust kõige metafüüsilise vastu, püüab Schmitt keskenduda vaimse seisundi tähtsusele poliitilises korras. [Samas, 1327] Poliitiline antropoloogia Schmitti kristliku hoiaku taga võib aimata antropoloogilisust. Ta on veendunud katoliiklane, kuid tema ideed ja hoiakud ei järgi valimatult Rooma kiriku ametlikke dogmasid. Sellele vaatamata on katoliiklik pärispatu dogma oma antropoloogilises ulatuses kogu Schmitti loomingut läbiv mõte. Inimene pole loomult ei halb ega hea vaid vang oma avatud seisundis. Inimene on valmis paljuks ja selles pole tal mingit ettemääramist. Selle moraalse põhiküsimuse lahendamine on Schmitti põhiküsimus. Poliitiline teoloogia lähtub vaid vaimsete ja poliitiliste struktuuride analoogsest kehtivuses: see ainult kirjeldab ühte nähtust formaalselt ja peab kristlikust teoloogiast sõltumatult paika ka positivismi ja marksismi puhul
põhiliseks kultuuriareaaliks: Ranniku- ja Sise-Eestiks. Areaale eraldava mõttelise joone võiks tõmmata Eesti kirdeosast Edela-Eestisse. Mõistagi leidub nendes areaalides veel omakorda alajaotusi, omavahelisi sarnasusi ja üleminekuvorme. Üsna silmatorkavad erinevused kultuuriareaalides pole jälgitavad mitte üksnes arheoloogilises aineses, vaid ka etnograafilises, lingvistilises ning isegi antropoloogilises materjalis. Ranniku-Eesti ja saarte sarnane kultuur peaks tulenema eelkõige siinse looduse ja majanduse eripärast olles tugevasti orienteeritud merele ja merenduslikule tegevusele, oli rannikualade elanike läbikäimine naabermaadega kahtlemata hoopis intensiivsem, kui sisemaal ning siinne kultuur vastuvõtlikum välismõjutustele. Samas on silmatorkav, et Virumaa, olles küll samuti rannikuala, moodustab teatud üleminekutsooni kultuuriareaalide
maha teatud arusaama maailmast. Oskame üle olla minevikumaailmast, animistlikust maailmast. Minevik ei tule tagasi, see on mõtlemise loogika tüüp. Antropoloogiline matriks – Latour Inimese eksistents kus loodus ja kõik see mida inimene lõi kuulusid ühte kujuteldavasse terviklikku ruumi, kõik suhtlesid omavahel. See mida inimene ise ehitas, mingid tööriistad, taimed, loomad, inimese seksuaalelu, asusid ühes samas kujutletavas ruumis, mida nim antropoloogilises maatriksis. Ei olnud sellist vahetegemist nagu nüüd. Kõik nähtused olid nn hübriidid, kõigil oli eri funktsioone. Inimesed tapavad karu, söövad, kasutavad nahka mingis rituaalis nt, kõik nähtused ja esemed on hübriidid, ei ole teineteisest eraldatud. Kõik olid ühteaegu nii subjekt kui objekt. Kaasaeg seevastu on kultuurijaotuse järgi def. Kultuur oleme meie, inimesed, loodus on see, mis meist väljaspool. Muutused ei tule kohe ega pole seotud otseselt valgustusajaga.
nimetus. Folklorisitka huvitub kultuurist ka. Inimeste loovus. Varem eristus etnoloogiast sellest, et folkloristika tegeleb suulise pärimusega, elu materiaalsed küljed jäävad etnograafidele. Etnograafid uurivad esemeid ja folkloristid uurivad rahvalaule ja muinasjutte. Tänapäeval pole enam olulist vahet. Antropoloogia on inimese tegelev teadus. Füüsiline antropoloogia – uuritakse inimese keha. Folkloristika on antropoloogilises kontekstis esteetiline antropoloogia. Kõik on suhteliselt üks ja sama, lihtsalt erinevates riikides võidakse seda nimetada erinevalt. Mõningane erinevus: etnoloogia on kujunenud rahvusluse produktina. Etnoloogia hakkas arenema teadusena välja 19.saj lõpus. Kõrgklassid arvasid, et eestlastel kultuuri ei ole. Rahvakultuuriuurijad ütlesid, et rahvakultuur on koguaeg olemas olnud, selle pinnalt me saame arendada välja omapärase rahvuse. See oli palju ka ida-Euroopas
struktuur, aga neile endile ei pruugi) Majapidamine Midagi, mis võõrale näib külana. Danid ei tunnista sellist haldusüksust nagu küla. Naaberkogukonnad lähemad ,,külad" suhtlevad rohkem. Hõimuliit midagi sugukonna/klanni taolist, 200-100 inimest, pole territoriaalne üksus, põhineb isiklikel suhetel Suured liidud hõimuliidu lühiajalised sõjalised ühendused. Suur Mees (eeskätt Melaneesias, kuid ka antropoloogilises kirjanduses): (See ei ole formaliseeritud, peab ennast lihtsalt kuidagi sotsiaalselt maksma panema) a) Tapnud palju vaenlasi agressiivne ideaal. Ei pruugi alati tõsi olla, kuid oluline on, et see mees on organiseerinud eduka sõjaretke. Hiilides seljatagant ja surnuks torgata näitab, et oled osav, julge. Oluline, et on selline reputatsioon, et oled tapnud palju vaenlasi. Natukene ülekantud tähenduses.
kõrgklass. Viimased kalduvad koonduma oma naabruse ümber alates pubidest kuni töökohtadeni. Keskklass on kõige mobiilsem ja kõige amorfsem. Nad kohtuvad harva töökaaslastega väljapool tööd, elavad hajali, elavad harvem oma lapsepõlve kodus või selle lähedal. 3.3. Keel ja sugu (sex, gender) Oluline keelekasutuse mõjur on inimese sugu. Seda on uuritud väga erinevates keeleuurimissuundades ja mitte ainult kvantitatiivses sotsiolingvistikas. Palju on uuritud antropoloogilises lingvistikas, sest mitmetes traditsioonilistes kultuurides on eurooplase jaoks vägagi kummalised suhted meeste ja naiste keele vahel. Ja viimastel aastakümnetel on seda uuritud palju mitmesuguste feministlike teooriate raames või ka laiemalt soouuringute raames (gender studies). Sotsiaalses mõttes on naiste ja meeste keelelises käitumises mitmeid erinevusi, milles eriti oluline on üks: naised kasutavad enam kõrgema staatusega, kõrgema prestiiziga
“primitivismi” kolm tähendust: stilistiline võte, mis levis avangardmaalis ja -skulptuuris alates 19. saj lõpust – figuuri jm kujutamine teatud lihtsustuse või teadliku naivistlikkusega, millel on nii formaalsed kui sümboolselt seksuaalsed konnotatsioonid (kanooniline töö: Picasso “Avignoni neiud” 1907). Inimkäitumise teatud aspektid, eriti seksuaalsus ja ka vägivaldsus, millest kirjutati sama perioodi (alates 19. saj lõpust) psühholoogilises, antropoloogilises ja psühhoanalüütilises kirjanduses. Seostati kontrollimatute baasinstinktidega (Freudi “id”), seevastu inimloomuse “tsiviliseeritud” osad, nagu “teadlikkus” (ego), samastati “teadvusega”. Rahvad, keda Lääne-Euroopa riigid on alates 16. sajandist koloniseerinud, samuti nende rahvaste loodud artefaktid, milles valgenahalised nägid seksuaalkäitumise baasinstinktide väljendusvorme Primitivism väljendab hierarhilist suhet, kontrasti, binaarsust “tsiviliseeritu” ja
sihikindlalt edasi liigiuvad; selles on ka palju draamat, kuidas loomad hukkuvad - mägedest alla kukkuvad. HÄDA on selles, et selles filmis ei fokuseerita ühelegi konkreetsele inimesele, hilisema montaazi käigus on toodud välja hõimujuht ja ta poeg. Taheti teha ka teine retk sinna, et Naooki eeskujul keskenduda ühele perekonnale. See film on näide inimese võitlusest loodusega, ellujäämisest looduses. Selles filmis ei saanud teha midagi lavastuslikku. Antropoloogilises filmis on üldse tähtis koht spontaansusel - toimunu jälgimisel; tavaliselt ei teata tulemust, ega isegi seda, millele tuleb uurimiskohas keskenduda, see selgub töö käigus. Soovitatav minna uurijal puhta lehena, uurida kogukonda ja jõuda töö käigus järeldusele, et millised kultuurilised aspektid on tähtsamad kui teised ja millele tuleks tähelepanu pöörata. Need 3 tegijat jätkasid põnevate dokumentaalfilmide tegemist. 1927 tehti Tais film Chang: A Drama of the Wilderness
s.t. viimase puhul indiviid+keskkond kui terviklik süsteem ja kultuuri tekkimine selles süsteemis, mitte ainult indiviidides või neist väljaspool. Antropoloogias räägitakse jagatud kollektiivsetest mõtlemismudelitest (folk models), sotsiaalpsühholoogias samas tähenduses sotsiaalsetest representatsioonidest. Kaasaegne interdistsiplinaarne uurimisvaldkond kognitiivne antropoloogia toob välja 3 peamist käsitlust sellest, mis on kultuur antropoloogilises tradtisioonis (vrdl eelpool väljatoodud 3 arusaamaga kultuuripsühholoogias, mis on sarnast, mis erinevat?): 1) kultuuri nähakse kui teatud hulka eksisteerivaid teadmisi need teadmised akumuleeruvad ajas (olenemata sellest, kui paljud inimesed neist teadlikud on). Fookuses on kollektiivselt v sotsiaalselt jagatud teadmised ja kognitiivsed operatsioonid, milles neid teadmisi kasutatakse. Oluline on märkida, et mis tahes
annaabi.ee 
