Antiik-Rooma talupoeg (2)

Talupoeg
Kui tahaksime talupoega kujutada inimesena , kes harib endale kuuluvat maad, siis leiaksime paljudel antiikaja, keskaja ning uusaja perioodidel vaid väheseid talupoegi. Lisaks vabadele talupoegadele, kes harisid omaenda maad, leidus palju inimrühmi, kes töötasid teistele kuuluvatel maadel.
Tavaliselt kasutati talupoegade kohta sõna rusticus , mis tulenes sõnast rus, ehk maa. Kuid rusticus ei tähistanud üksnes talupoega, vaid ka inimest, keda peeti lihtsameelseks, ja tagasihoidlikuks või halvustavalt matslikuks, harimatuks või mittelinlikuks.
Tavaliselt elasid talupojad naturaalmajanduse suletud maailmas ning jäid kaubanduse ääremaile, piirdudes oma talu toodangu müümisega kohalikele kaupmeestele ja arvukatele Kesk-Itaalia linnadele. Nad ei piirdunud üksnes põllulapikeste harimisega, vaid suurendasid oma sissetulekuid, osaledes palgatöölistena suurtel hooajatöödel. Üldtuntuks said talupoegade vaesus ja nende primitiivne eluviis.
Rooma ühiskond oli kuningate ja varase vabariigi ajal maaharijate ühiskond. Talupoegadest saab hakata rääkima alles siis, kui tekivad ka maaharimisega mitteseotud elukutsed. Kirjanduslikest ja arheoloogilistest allikatest teatakse , et juba kuningate ajal oli Roomas käsitöölisi ja kaupmehi. Need aga moodustasid absoluutse vähemuse ning olid enamasti sinna asunud välismaalased.
Kogu varase vabariigi aegne valitsev kiht koosnes talupoegadest. Rooma kuningriigi ajast ning varase ja keskmise vabariigi ajast rääkivates allikates kordub pidevalt fakt, et talupoegade maavaldused olid väga väikesed. Romulus olevat kõigile roomlastele jaganud kahe juugeri suuruse maatüki. Ilmselt on tegemist maatükiga, mida võis pärandada.
Ka järgnevatel perioodi allikates räägitakse üksnes väikesest maatükkidest. Küsitav on, kuidas suutis ära elada talupoja perekond, kes majandas kahe juugeri suurust valdust, isegi kui nad harisid seda maalappi intensiivselt ja käsitsi. Tuleks veel märkida, et kaheväljasüsteemi korral hariti igal aastal üles üksnes pool maast. On arvatud, et 1 juuger on ümardades 0,25 hektarit. Kõigis vabariigiaegsetes põllumajanduse ajaloo allikates on andmed maavalduste suuruste kohta väga erinevad. Üldiselt arvatakse, et lisaks nendele väikestele maavaldustele kasutasid talupojad ka riigimaid.
Võimul oleva patriitsliku aristokraatia jaoks oli maade omandamine väike probleem, aga kes pidi neid maid harima? See küsimus tõstab tähelepanu keskmesse klienteeli fenomeni. Sageli said kliendid omale maatüki patrooni valdusest ning pidid loovutama talle vastutasuks osa saagist. Suur osa töölistest värvati siiski nende seast, kes olid võlgade tõttu orjusesse sattunud.
2. sajandil e.kr. muutus Rooma suurte vallutuste tagajärjel kogu Vahemere piirkonnas tunduvalt talupoegade olukord. Kesk ja Lõuna Itaalias sattus väiketalupoegade majapidamine kriisi. Põhjusteks võivad olla sõjaväeteenistus, mis viis talupojad nende maadelt ära ja hoidis neid kaua aega väljaspool Itaaliat . Sõduridki pärinesid peamiselt talupoegade seast. Teiseks põhjuseks oli senaatoritest, ratsanikest ja kohalikest aristokraatidest suurmaavaldaja konkurents . Tegeleti peamiselt oliivi ja viinamarjakasvatusega ning kasutati orjatööd. Oliivi ja viinamarjakasvatusega suutsid tegeleda aga ainult rikkad maavaldajad. Väiketalupoeg ei suutnud toota isegi teravilja, mis oleks konkureerinud suurmaavaldustes konkureerinud viljaga. Nende allakäiku põhjustas ka riigimaade hõivamine suurmaavaldajate poolt.
Talupoegade massilisel väljarändel olid Rooma vabariigile rasked tagajärjed. Nii sai Gaius Gracchuse eesmärgiks taasluua talupoegade kiht, jagades neile riigimaast väikeseid maalappe. Kui Gracchus tapeti , muudeti reform kehtetuks.
Lisaks väiketalupoegadele oli ka inimesi, kes harisid teistele kuuluvat maad ning tasusid maaomanikule selle eest raha, põllusaaduste või oma tööga. Neid võib nimetada koloonideks. Keisririigi ajal omandasid nad suurematähtsuse. Nende kõigelevinum maksuvorm oli iga-aastane kindlaksmääratud rahasumma , mis fikseeriti üheks viisaastakuks. Kolonaadi levikut keisririigi algusajal ei ole võimalik kindlaks teha, kuid üldine suundumus on siiski, et nende arv kasvas. Kuigi rendileping kehtis reeglina viis aastat, jäid koloonid tavaliselt maavaldusesse pikemaks ajaks. Orjatöö asendus järk-järgult koloonide tööga.
Ka palgatöölistel oli Rooma põllumajanduses tähtis roll. Neid mainib ka Varro , kelle arvates tuleks töölisi kasutada ebatervisliku kliimaga piirkondades, sest palgatöölise surm toob kaasa vähem kahju kui orja surm ning neid tasub ka rakendada ohtlike tööde puhul.
Rooma talupojad moodustasid vägagi mitmekesise kihi – maaomanikud, palgatöölised ja rentnikud. Neid kõiki ühendas tõsiasi, et nende elatis sõltus ühel või teisel viisil põllumaade harimisest.