kahe kõlaava vahel roop ja sõrmlaua lõpus teo juures sadul. Roop ja sadul kannavad pillikeeli. Mängimiseks asetab viiuldaja pilli vasakule rangluule ja toetab seda lõuaga. Viiuldaja sarnaselt on ehitatud ka teised sümfooniaorkestri keelepillide pere liikmed - alt, tsello ja kontrabass. Helinäide See on alt. Sellel pillil on ka teine nimi - vioola. Ta on veidi suurem kui viiul ja kõlab seetõttu ka viiulist madalamalt. Alti kasutatakse põhiliselt ansamblipillina, kuid meie sajandil on ta huvi äratanud ka soolopillina. Alt pärineb XVI sajandil. Alti mängib pillimees samamoodi nagu viiulit - asetSee on tsello. Ta on veel suurem kui alt, aga väiksem kui kontrabass. Seega kõlab ta siis aldist veel madalamalt, kuid kontrabassist kõrgemalt. Oma mahlaka ja varjundirohke kõla ning suurte mängutehniliste võimalustega on tsello populaarne nii soolo- kui ka ansamblipillina. Praeguse kuju ja mõõtmete sai tsello XVII sajandil kuulsalt
Vioola ehk altviiul http://www.youtube.com/watch?v=CBIZfkkuOuo · Vioola ehk altviiul on viiulist veidi suurem neljakeeleline keelpill. · Viiuliga võrreldes kõlab tema hääl madalamalt ning on mahedam ja sumedam. Vioolat kasutatakse: soolopillina, · ansamblipillina, · kui ka orkestripillina. · Vioolat mängitakse nagu viiulit: parema käega tõmmatakse poognaga üle keelte, pannes need võnkudes helisema. · Helikõrgust muudetakse võnkuva keele vajutamisega vastu sõrmlauda vasaku käe abil. Tuntud vioolamängijaid: · Paul Hindemith 18951963 Saksa helilooja ja dirigent · John Davies Cale sündinud 1942 Suurbritannias · Väheseid muusikateoseid, kus vioolale on kirjutatud oluline osa, on Berliozi sümfoonia
keskpaigas kahe kõlaava vahel roop ja sõrmlaua lõpus teo juures sadul. Roop ja sadul kannavad pillikeeli. Mängimiseks asetab viiuldaja pilli vasakule rangluule ja toetab seda lõuaga. Viiuldaja sarnaselt on ehitatud ka teised sümfooniaorkestri keelepillide pere liikmed - alt, tšello ja kontrabass. Vioola Vioola on veidi suurem kui viiul ja kõlab seetõttu ka viiulist madalamalt. Alti kasutatakse põhiliselt ansamblipillina, kuid meie sajandil on ta huvi äratanud ka soolopillina. Alt pärineb XVI sajandil. Alti mängib pillimees samamoodi nagu viiulit - asetab pilli vasakule õlale ja toetab lõuaga. Tšello Tšello on veel suurem kui alt, aga väiksem kui kontrabass. Seega kõlab ta siis aldist veel madalamalt, kuid kontrabassist kõrgemalt. Oma mahlaka ja varjundirohke kõla ning suurte mängutehniliste võimalustega on tšello populaarne nii soolo- kui ka
Ansamblimadrigalide asemel tulid 17. sajandil moodi sooloaaria ja duett generaalbassi või väikese ansambli saatel. Sajandi lõpul tuli Itaalias kasutusele da-capo-aaria. Rohkelt kirjutati vokaalseid suurvorme kantaate, oratooriumeid ja passioone. Kantaate, oratooriumeid, passioone ja oopereid kirjutasid tihti samad heliloojad ja neid esitati samasuguste esituskoosseisude poolt Instrumentaalmuusika 17. sajandi instrumentaalmuusikaks oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine soolo- ja ansamblipillina. See oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas (Amatid, Guarnerid ja Stradivarid). Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks ansamblikoosseisuks barokktrio, millest kujunes välja "itaalia orkester" kaks võrdse tähtsusega juhtivat viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja vundamendiks basso continuo. Moodustati ka päris suuri orkestreid. Zanritest kirjutati enim sonaate ja kontserte. Viimase ühe alatüübi, concerto grosso looja oli Arcangelo Corelli
Francesco Landini Philippe de Vitry Muusika Barokkmuusika (17. sajand kuni 18. sajand I pool) Hakati looma teoseid ainult kuulamiseks Esimesed elukutselised muusikud, kapellid ja instrumetaalmuusikazanrid Virtuoosse soololaulu kuldajastu Ooperi sünd 17. sajandi alguses 17. sajandi keskel kastraatlauljate kummardamine Viiuli esilekerkimine soolo- ja ansamblipillina Portree Farinellist Antonio Vivaldi Giovanni Boccaccio Kirjandus Renesansskirjandus Inimest peeti puudustes olenemata heaks Maapealne õnn ja harmooniline isiksus Sakslase Johannes Gutenbergi leiutatud trükikunst (1440). Humanistid Renessansiaegsed õpetlased kui ka kirjanikud Johannes Gutenberg
generaalbassi või väikese ansambli saatel. Sajandi lõpul tuli Itaalias kasutusele da capoaaria. Rohkelt kirjutati vokaalseid suurvorme kantaate, oratooriumeid ja passioone. Kantaate, oratooriumeid, passioone ja oopereid kirjutasid tihti samad heliloojad ja neid esitati samasuguste esituskoosseisude poolt. Instrumentaalmuusika 17. sajandi instrumentaalmuusikaks oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine soolo ja ansamblipillina. See oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas (Amatid, Guarnerid ja Stradivarid). Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks ansamblikoosseisuks barokktrio, millest kujunes välja "itaalia orkester" kaks võrdse tähtsusega juhtivat viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja vundamendiks basso continuo. Moodustati ka päris suuri orkestreid. Zanritest kirjutati enim sonaate ja kontserte
KONTRABASS Kontrabass on madala kõlaga keelpill. Nagu teisedki keelpillid(viiul,vioola, tšello) on kontrabass loodud 16.sajandil. Varaseim tänapäeva kontrabassiga sarnanev pill pärineb aastast 1566. Kontrabass kuulub viiuli perekonda ja on neist kõige madalam. Kontrabassi mängitakse enamasti ansamblipillina, kuigi seda mängitakse ka sümfooniaorkestris, jazzis, bluusis, rock’n’rollis, tangos, rahvamuusikas, kantrimuusikas ja bluegrassis. Kontrabassi ülesanne on täita orkestris või ansamblis bassi osa. Soolopillina kasutatakse kontrabassi harva. Kontrabassi võib mängida kahte viisi, poognaga või näppides. Kontrabass võib olla umbes 1.60 kuni 2.05 meetri kõrgune ja see on üks suurimaid muusikainstrumente. Kuna kontrabass on keskmist kasvu mehe kõrgune mängitakse seda
kogu Euroopas. Ideaaliks oli siin kõrge laulukultuur, nn bel canto (-ilus laul), mille tähtsamad jooned olid kaunis ja nüansirikas toon, virtuoosne kaunistuste improiseerimine ja esituse väljendusrikkus. Igas ooperis oli kõrgeima tähelepanu all prima donna ja primo uomo, vastavalt naispeategelane ja meespeategelane. Napoli ooperikoolkonnas domineerisid kõrvuti tõsine ooper (opera seria) ja koomiline ooper (opera buffa). 17.sajandi algul kerkis esile viiul nii soolo- kui ka ansamblipillina. Viiuli kiire tõus oli seotud ka kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas. Sealse meistri Niccoló Amati ning tema õpilaste Andrea Guarnieri ja Antonio Stradivari käe all kujunes viiuli klassikaline kuju ning ehitus. Võrreldes varasemasega hakati pille häälestama ühtselt ning seetõttu oli võimalik moodustada orkestrit. Orelile tuli juurde registreid ning nende esikülgi hakati uhkemalt kaunistama. Soolokontsert üks või mitu solisti vastandatakse orkestrile
Üks kontserdi erivorm on concerto grosso, kus tavalisele barokktriole lisatkse suurem ansambel. Sonaadi ja kontserdi kõrval oli kolmas olulisem vorm süit. See on eri karakteriter tantsude, aga ka lihtsalt instrumentaalpalade tsükkel. Saksamaal kujunes süiditsüklike ka kindlam raam neljast erineva karakteri ja päritoluge õukonnatansust: allemande-rahulik saksa sammutants, courante- kiire prantsuse hüppetants, sarabande-pidulik hispaania tants, gigue-soti hüppetants. Soolipilli ja ansamblipillina kerkis esile viiul. Teistest poognaga mängitavates keelpillidest on väga iseloomul viola da gamba. Puhkpillidest oli kammer- ja orkestrimuusikas meloodiapillina kasutusel oboe. Bassipillina oli kasutusel fagott ja kammermuusikas oli meloodiapillina armastatud ka plokkflööt. Klahpillidest oli kammermuusikas suur roll klavessiinil kui ka positiivorelil ja kalvikord. 17.saj teisel poole ja 18.saj algul hoogustus orelite ehitamine. Itaalia küpses barokkmuusikas oli
asemele hakkas tulema monoodia. Barokkmuusika helikeel on eriskummaline, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistuslik, efektne ja emotsionaalne. Püüti imiteerida loodust ja inimtundeid. Armastati tempo- ja dünaamikakontraste. Nii vokaal- kui instrumentaalteoste harmoniseerimisel kasutati valdavalt generaalbassi tehnikat, seepärast on barokki nimetatud ka generaalbassi ajastuks. Instrumentaalmuusika on 17. sajandi instrumentaalmuusikaks oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine soolo- ja ansamblipillina. See oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas (Amatid, Guarnerid ja Stradivarid). Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks ansamblikoosseisuks barokktrio, millest kujunes välja "itaalia orkester" kaks võrdse tähtsusega juhtivat viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja vundamendiks basso continuo. Moodustati ka päris suuri orkestreid. Zanritest kirjutati enim sonaate ja kontserte. Viimase ühe alatüübi, concerto grosso looja oli Arcangelo Corelli
kinnituvat nelja keelt. Viiulit mängitakse poognaga, harva ka sõrmitsedes (pizzicato). Viiuleid hakati valmistama 16. sajandi keskpaiku Itaalias, paljud silmapaistvad heliloojad, sealhulgas Vivaldi, Bach ja Beethoven, on loonud viiulikontserte. Viiul Vioola Vioola Sellel pillil on ka teine nimi - alt. Ta on veidi suurem kui viiul ja kõlab seetõttu ka viiulist madalamalt. Alti kasutatakse põhiliselt ansamblipillina, kuid meie sajandil on ta huvi äratanud ka soolopillina. Alt pärineb XVI sajandil. Alti mängib pillimees samamoodi nagu viiulit - asetab pilli vasakule õlale ja toetab lõuaga. Tsello Ta on veel suurem kui vioola, aga väiksem kui kontrabass. Seega kõlab ta siis aldist veel madalamalt, kuid kontrabassist kõrgemalt. Oma mahlaka ja varjundirohke kõla ning suurte mängutehniliste võimalustega on tsello populaarne nii soolo- kui ka ansamblipillina. Praeguse kuju
Tekst võis olla nii itaalia- kui ka ladinakeelne; keskseks tegelaseks on jutustaja, kes annab retsitatiivides edasi tegevustikku. Nt. Händel'i "Messias", "Halleluuja".Hayden'i "Loomine" ja "Aastaajad" 16)Passioon (lad.k-kannatus) jutustab Kristuse kannatustest ja ristisurmast ja kasvas välja Kristuse kannatusloo lugemisest altari ees, mida esitasid preestrid dialoogi vormis. Nt. Bachi "Johannese passioon" , "Matteuse passioon". 17)Viiulit kasutati soolo- ja ansamblipillina instrumentaalmuusika kontsertidel. Viiulimeistrid olid nt. Vivaldi, Stradivari, Amatid, Guarnierid. 18)Levinumad instrumentaalkoosseisud olid: barokktrio, soolohääl, itaalia orkester. 19) Concerto grosso esitab koosseis, kus barokktriole on liidetud suurem koosseis, mis toetab väiksemat lõiguti. Soolokontsertil vastandatakse orkestrile üht või mitut soolopilli mis toetuvad orkestri bassile. Helilooja: A.Corelli. (Vivaldi-eeskujuks varaklassikalisele orkestrimuusikale) 20) A
Teised uued vokaalinstrumentaalzanrid Ansamblimadrigalide asemel tulid 17. sajandil moodi sooloaaria ja duett generaalbassi või väikese ansambli saatel. Sajandi lõpul tuli Itaalias kasutusele dacapoaaria. Rohkelt kirjutati vokaalseid suurvorme kantaate, oratooriumeid ja passioone. Neid kirjutasid tihti samad ning esitati samasuguste esituskoosseisude poolt. Instrumentaalmuusika 17. sajandi instrumentaalmuusikaks oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine soolo ja ansamblipillina. See oli seotud kuulsa viiulimeistritekoolkonnaga Cremonas (Amatid, Guarnerid ja Stradivarid). Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks ansamblikoosseisuks barokktrio, millest kujunes välja "itaalia orkester" kaks võrdse tähtsusega juhtivat viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja vundamendiks basso continuo. Moodustati ka päris suuri orkestreid. Zanritest kirjutati enim sonaate ja kontserte. Viimase ühe alatüübi, concerto grosso looja oli Arcangelo Corelli
Etendus tüüpiline (drafaretne). Pasticco ooper-koosneb erinevatest ooperitest korjatud aariatest. Opera seria- tõsine ooper Opera buffa- koomiline ooper Intermeedium- meelelahutuslik vahemäng Süseed allusid rangelt reeglitele. Libreto-ooperi tekstiline alus. Libretistid: Pietro Metastasio- 57 ooperilibretot Alessandro Scarlatti-kõige domineerivam helilooja 114 ooperit Barokiajastu instrumentaalmuusika Viiuli esilekerkimine soolo- ja ansamblipillina. Cremonas kujuneb välja klassikalise viiuli kujundus. Antonio Stradivari ja Andrea Guarnieriga suutis võistelda Matthias Kotz. 1 helilooja, kes avastas viiuli oli Monteverdi. 1700. sajandi alguses kirjutatakse viiulile juba muusikat. 1700. sajandi keskel on kammerorkestrite põhiliseks pilliks viiul. Arcangelo Corelli- Itaalias omaaegne kuulsaim orkestrijuht. Viiulivirtuoos, tegutsenud ka Roomas. Helilooja: "Contcerto grosso" ("Suur kontsert") Barokktrio-Kõige levinum ansambel
Lipitsa asendamine sõrmedega annab tunnistust, et lauto kujunes polüfoonilise mänguviisiga sooloinstrumendiks. 16. sajandi lautole oli kinnitatud juba kuus ning sajandi lõpuks koguni 10 keelt, kasutusel oli seitse erinevat lautoliiki. Renessansi ajal sai lauto instrumentide hulgas kõrgeima staatuse ta oli populaarseim soolopill ja ideaalseim partner laulu saateks, ta kõlas kammeransamblites nii kodanlaste kui aristokraatide kodudes. Kui kuni 16. sajandini kasutati lautot tavaliselt ansamblipillina, siis 16. sajand tõstis lauto soolopilli staatusesse. Citola Citola valmistati ühest puutükist, sel oli lame pirnikujuline korpus ja lühike kael ning harilikult kolm üksikut messing- või teraskeelt. Euroopa eri paigus valmistati Citola eri kujuga. Itaalia oli labida- viiulikujuline, mille õlad kerkisid ülespoole ja lõppesid teravikuga. Prantsusmaal arenesid õlgadest tiivad ja ovaalsed küljed muutusid kas sirgeiks või kergelt sissepoole kumerduvaiks. Inglismaal ja
annaabi.ee 
