kuntsnikud ja nende teosed Maalikunst Bütsantsisisene võitlus kujutava kunsti pooldajate ja mitte pooldajate vahel, mis lõppes pooldajate võiduga ning, mis jagas Bütsantsi maalikunsti kaheks ajajärguks. See jaguneb järgmiselt: 1) Bütsantsi maalikunst enne 8.saj. 2) Bütsantsi maalikunst pärast pilditüli (10.saj.) Maalikunst enne 8. sajandit Kõige tähtsamad mosaiik-kunstiteosed. Piltidel Kristus hea karjasena, valitsejana, kannatajana või keisrid kirikule annetamas. Kiriku ranged ettekirjutused pühakute kujutamisel (nt. värvid ja näoilmed) Peainglid varajases Bütsantsi kunstis Maalikunst pärast pilditüli Maalikunsti ettekirjutised muutusid veelgi rangemaks Kindel skeem kiriku kaunistamisel Kuplil Kristus, tambuuril prohvetid või apostlid jne. Levima hakkas tahvelmaal ehk ikoonmaal, mille tähtsaimaks motiiviks oli Neitsi-Maarja koos Kristus-Lapsega Neitsi-Maarja koos Kristus- Lapsega Ikoonid
Makse pidi ikka maksma. Toimusid rahvakoosolekud, kus olid endiselt ka külavanemad. Muutustest: toimus talupoegade kihistumine, tekkisid seisused, malevad kadusid, koormised suurenesid, tekkis linnakodanike seltskond. Linnades jäid samaks turukohad, raadid, linnalised asulad, mis asusid kaubateede ristumiskohtadel. Tekkisid gildid, käsitööliste tsunftid, külad asendusid linnadega (sellel ajal oli 9 linna), suurem osa elanikest olid sakslased. Usuga seoses käidi endiselt hiiepuude juures annetamas, ohverdamas. Esivanemad uskusid endiselt loodusesse ning hingedesse. Samaks jäid muistsed pühapaigad, animistlik maailmavaade ehk kõik, mis meid ümbritseb on hingestatud, samaks jäi ka rahvakalendri tähistamine. Kuid tekkisid laibamatused, hiiekohtadesse ehitati kirikud, oluliseks sai preester, kirikukeel oli ladina keel, lapsi ristiti, kadusid eestinimed (Malle, Jüri jne), asemele tulid kristlikud nimed (Elisabeth, Joosep, Johannes).
Makse pidi ikka maksma. Toimusid rahvakoosolekud, kus olid endiselt ka külavanemad. Muutustest: toimus talupoegade kihistumine, tekkisid seisused, malevad kadusid, koormised suurenesid, tekkis linnakodanike seltskond. Linnades jäid samaks turukohad, raadid, linnalised asulad, mis asusid kaubateede ristumiskohtadel. Tekkisid gildid, käsitööliste tsunftid, külad asendusid linnadega (sellel ajal oli 9 linna), suurem osa elanikest olid sakslased. Usuga seoses käidi endiselt hiiepuude juures annetamas, ohverdamas. Esivanemad uskusid endiselt loodusesse ning hingedesse. Samaks jäid muistsed pühapaigad, animistlik maailmavaade ehk kõik, mis meid ümbritseb on hingestatud, samaks jäi ka rahvakalendri tähistamine. Kuid tekkisid laibamatused, hiiekohtadesse ehitati kirikud, oluliseks sai preester, kirikukeel oli ladina keel, lapsi ristiti, kadusid eestinimed (Malle, Jüri jne), asemele tulid kristlikud nimed (Elisabeth, Joosep, Johannes).
(,,taevas särav"). Temale on pühendatud peatempel Ise pühamu. Sümbol: peegel, juveelid, mõõk. Toitumisega seotud jumalatest tuntud eelkõige Inari (,,riisimees") teda kujutatakse rebasena, kellel on pudipõll ees. Veel on tuntud jõukusejumal Daikoku. 6. Palvetamine: nii templites kui kodus. Palvetamise mõte: jumalad annavad palvetajale õnne ja edu. 7. Pärast surma jätkavad inimesed elu vaimude maailmas, neist saavad kamid. 8. Pühamud: templid (väga palju). Templites käiakse annetamas ja palvetamas. 9. Püha ese sintai (,,jumala ihu") selleks on peegel. Asub peidetuna templi sügavuses. 10. Eetika: puuduvad kategoorilised normid ja käsud. Inimene on oma põhiolemuselt hea. Eetika aluseks on tegelikult konfutsianistlik eetika: heaks peetakse seda, kui inimene on sõnakuulelik ja viisakas. Halb on isekus, viha, riid.
Eestlasi on vähe ning väikese riigi jaoks on see selgelt liiga suur arv. Erinevaid töö-ja liiklusõnnetusi juhtub meil päris palju. Väga tihti on säärastel juhtudel vaja vereülekannet. Minnes verd annetama, võib inimesel enda teadmata olla temast mõnele pereliikmele kasu, sest Eestis toimuvate tihedate õnnetusjuhtumite tõttu võib nii mõnegi lähedasega kahjuks midagi juhtuda. 2004. aasta Noore Doonori tiitli omaniku sõnul, kes oli tollal juba 38 korda verd annetamas käinud, sai ta doonorluse suurest tähtsusest lõplikult alles siis aru, kui tema abikaasa Birgit vajas sünnitusel vereülekannet. Minnes ise verd annetama, antakse ka oma sõpradele-tuttavatele eeskuju ning sedamoodi üha suureneb võimalus, et traagilisel hetkel on vajalikud varud osaliste aitamiseks olemas. Sirvides Eesti veredoonorluse lehte märkasin jahmatusega, et on olemas mõned inimesed, nagu näiteks Endla Härm, Anne Link, kes on verd annetanud üle saja korra. Minul
1.3 Aeg, millal ja miks hiies käidi Suuremad urjamised ja palved korraldati tavaliselt pühade puhul. Hiliseimana on hiies tehtud leedotulesid. Nädalapäevadest on kindlalt eelistatud neljapäev. Siis püüti toimetada kõik hiietalitused. Neljapäev oli meil pühaks päevaks veel ajalooliselgi ajal.[14.] 1.4 Põhjused, miks hiies käidi Maarahvas käis hiies nõu pidamas, palumas, kohut mõistmas, tantsimas, kadunuid matmas ja austamas. Käidi veel annetamas, et saada hästi läbi hiieasukatega, et nende abil edeneks kari ja tuleks parem saak, oleks kala- või jahiõnne. Või siis, et tänada. Mõnel pool soovitati seal palumas ja urjamas käia iga suurema ettevõtmise eel. Viimasel ajal ja eriti Maavalla õhtukyljel jäi kombeks hiitest tervist nõutada. Selgi puhul oli tarvis urjata. Hiieväed aitasid ka siis, kui kosilased ei tahtnud tulla või polnud lasteõnne.
Arvati, et vaarao oma võimuga tagab korra kogu maailmas ja et temast sõltuvad Niiluse üleujutused ning elanike heaolu. Vaaraod ümbritses erakordne pühalikkus. Ta istus kuldsel troonil, kandis peas erilist krooni ja käes kõveraotsalist valitsuskeppi. Temaga kõnelemine oli suur au, mis sai osaks vaid vähestele. Vaaraod pidid riietuma, sööma ja isegi pesema end erilisel viisil ning iga päev käisid nad templis esivanematele toitu annetamas. Inimesed soovisid, et vaaraod oleksid füüsiliselt tugevad, head jahimehed ja valmis viima sõjaväge võitudeni. Igaüks põlvitas ja suudles maad või vaarao jalga, kui neist möödus kuninglikku soosse kuuluv isik. Vaaraosid kummardati ja austati ka pärast nende surma. Vaaraod käskisid ehitada jumalate auks suured templid ja enestele hauakambrid. Hauakambrid pidid aitama vaaraol pärast surma taevasse tõusta. Egiptlased uskusid , et
Egiptuse valitseja ehk vaarao võim oli erakordselt suur. Talle kuulus Egiptuses kogu maa ja kõik elanikud pidid vastuvaidlematult tema käske täitma. Egiptlased pidasid teda jumalate asemikuks maa peal. Nad uskusid, et ta on päikesejumal Ra poeg ja seega ka ise üks jumalatest. [Kõiv, Mait ,,Vanaaeg" I osa. Avita, 2003 Ajaloo õpik 6. klassile] Vaaraod pidid riietuma, sööma ja isegi pesema end erilisel viisil ning iga päev käisid nad templis esivanematele toitu annetamas. Inimesed soovisid, et vaaraod oleksid füüsiliselt tugevad, head jahimehed ja valmis viima sõjaväge võitudeni lahingutes. [Dr. Hart, George ,,Vana-Egiptus" Varrak, 1997] Arvati, et oma võimuga tagab vaarao korra kogu maailmas. Egiptlased uskusid, et kui vaarao on tugev, siis annavad põllud saaki ja salved on vilja täis. Kui tema võim peaks aga nõrgenema, siis saabuvad ikaldused ja nälg. [Kõiv, Mait ,,Vanaaeg" I osa. Avita, 2003 Ajaloo õpik 6. klassile] Nende
järgida. Lahkus ja heldus on kaks peamist voorust, mida püütakse üles näidata. Seda püha tähistatakse erinevate kommetega: jalutatakse kolm korda ümber templi või stuupa, kastetakse bodhipuud lõhnaveega, kaunistatakse maju, süüdatakse laternaid või ehitatakse tänavale müügilette ja teatreid. Kõigis theravaada budistlikes maades peetakse seda püha värvikalt ja suurejooneliselt. Kodud koristatakse ja kaunistatakse. Inimesed käivad templites annetamas ja Buddha kujud pestakse lõhnastatud veega. Tänavatel ja kodudes süüdatakse laternaid. Wesak on kõige tähtsam püha budistliku aasta jooksul. Sri Lankas meenutatakse selle püha ajal Buddha sündi, virgumist ja surma. Usutakse, et kõik need sündmused juhtusid samal päeval eri aastatel. Põhirõhk on siiski virgumisel, mis on märksa olulisem, kui füüsilised sündmused. Templid kaunistatakse süüdatud lampidega, mis sümboliseerivad ilmutust
1. Vanimas tähenduses on hiis surnute austamise koht 2. Siis looduslik pühakoht, kus võib elada 'halb hingeolend' ehk hing(ed), kes ei saa rahu 3. Erineva tähendusega ohvrihiied Hiied seovad kogukondi. Hiiel võib olla puid, kive, allikaid, kujusid, tantsuplatse, matmiskohti ja mõnel pool kohtupidamisrajatisi. Usuti, et hiies elavad hiie jumalad või vanad jumalad, lisaks vaimud, hiievaimud, hiiehaldjad jms. Hiies käidi nõu pidamas, annetamas, kadunuid matmas ja austamas, kohut mõistmas. S-u rahvaste versioonid ristimärgist on maagilise kaitse ja tõrje eesmärgiga: Ühe joonega joonistavad märgid on maagilised kujundid Viiskand Silmusnelinurgad kaitsevad haigust eest, kurja eest Ristid Rõngas- ja kodarristid ringiga piiratud ristid valguse ja elu märk Triskele (kolmjalg) ja kaheksakannad elu jätkuvust sümbol, aastaaegade kordumine
üks jumalatest. Arvati, et vaarao oma võimuga tagab korra kogu maailmas ja et temast sõltuvad Niiluse üleujutused ning elanike heaolu. Vaaraod ümbritses erakordne pühalikkus. Ta istus kuldsel troonil, kandis peas erilist krooni ja käes kõveraotsalist valitsuskeppi. Temaga kõnelemine oli suur au, mis sai osaks vaid vähestele. Vaaraod pidid riietuma, sööma ja isegi pesema end erilisel viisil ning iga päev käisid nad templis esivanematele toitu annetamas. Inimesed soovisid, et vaaraod oleksid füüsiliselt tugevad, head jahimehed ja valmis viima sõjaväge võitudeni. Igaüks põlvitas ja suudles maad või vaarao jalga, kui neist möödus kuninglikku soosse kuuluv isik. Vaaraosid kummardati ja austati ka pärast nende surma. Vaaraod käskisid ehitada jumalate auks suured templid ja enestele hauakambrid. Hauakambrid pidid aitama vaaraol pärast surma taevasse tõusta. Egiptlased uskusid , et
annaabi.ee 
