Animal collective (0)

Animal Collective - "Merriweather Post Pavilion"(ilmumisaeg 20.01.2009)
Animal Collective on Ameerika avangardmuusika bänd, kes on üks freak-folk trendi esile toojatest viimase dekaadi sees. Viimaste albumitega on aga nad läinud akustilisest muusikast elektoonilisemaks ja tantsulisemaks. Grupp alustas oma tegevust 2000 aastal, koosneb hetkel kolmest mehest Avey Tare (David Portner; vokaal , kitarr , süntesaator, sämplingud, löökpillid), Geoloog (Brian Weitz ; elektroonika , sämplingud, vokaal), Panda Bear ( Noah Lennox; vokaal, löökpillid, sämplingud, kitarr), varem oli bändis ka Deakin (Josh Dibb, kitarr, vokaal), kes võttis bändist ajutiselt puhkust. Neil on ka oma plaadi firma Paw Tracks. Panda Bear ja Avey Tare on andnud välja ka sooloalbumeid. Merriweather Post Pavilion`i on nimetatud paljude kriitikute poolt aasta(2009) parimaks albumiks, juba enne selle ametliku ilmumist. Animal Collective on külastanud ka Eestit 2006 aastal.
Discograafia: Spirit They're Gone , Spirit They're Vanished - 2000 (Animal)
Danse Manatee - 2001 (Catsup Plate)
Hollinndagain - 2002 (St. Ives)
Campfire Songs - 2003 (Catsup Plate)
Here Comes The Indian - 2003 (Paw Tracks)
Sung Tongs - 2004 (FatCat)
Feels - 2005 (FatCat)
Strawberry Jam - 2007 (Domino)
Water Curses - 2008 (Domino)
Merriweather Post Pavilion - 2009 (Domino)
Bänd ja plaat kuulavad mu enda lemmikute hulka, album vast kõige lemmikum mida kuulnud olen.
Animal Collective kohta võib ütelda avangaardne, eksperimentaalne, noise pop, freak folk, indie rock,
My Girls - esimene singel , sellelt albumilt. Loo on kirjutanud Noah Lennoks ak Panda Bear oma naisele ja tütrele. Ja ta laulab kui tähtsad nad talle on, tähtsamad kui materjaalsed asjad.
In Flowers - lugu räägib ühest tüdrukust, kes tantsib , tal ei ole muresid ja laulja kadetseb teda, ning tahab oma kehast välja tulla et olla sama muretu.
Daily Routine - räägibki igapäevasest rutiinist, kuidas sa tahaksid hommikuti vähemalt natukegi voodis kauem olla ja mis kohustused sul on igapäevaselt on, lapse eest hoolitsemine jne
No More Runnin - jälle ütleb pealkiri palju, kuidas lauljal on kõrini oma ebameeldivate asjade eest ära jooksmisest. Tüdimusest vanast elust ja kuidas ta on kaotanud sõpru, kes ei mõtle enam tema pealegi,
Bluish - väga lihtne sõnum armumisest.
Plaat tervikuna räägib armumisest, armastusest, perest (kõik bändi liikmed on abielus), igapäevaelust.
Plaadiümbrisel on muster, mille tegi neile nende sõber. Muster on optiline illusioon , vaatates tundub nagu see liiguks, kuigi ei liigu.Sobib minu arvates väga sellele albumile - hüpnootiline nagu nende muusika .
Esimest korda neid kuulata võib olla üprisvõõras tunne ja nagu ei saakski aru, mis imelik virrv-varr see nüüd on, kui ei ole veel nende eelmist albumit ka kuulnud. Nende muusikast arusaamine võtab võib-olla veidi aega. Nagu juba mainitud nende muusika on hüpnootiline. Paljud lood ei ole klassikalise ülesehitusega ( salm -refrään-salm-refrään jne) vaid arenevad justkui ühest loost teiseks. Merriweather Post Pavilion ei ole argipäeva muusika, ta on selleks liiga eriline. Nende muusika on tihe, justkui sillerdaks, nagu selge allikavesi. Tavaliseks tantsumuusikaks seda nimetada ei saa, kes soovib, see tantsib, mõni nutab , mõni jääb mõtlisklema, mõni satub meeldivalt segadusse. Tegu ei ole kindlalt kerge kuulamisega, liiga palju erinevaid osakesi (hüpnootiline klaver , kitarr, süntesaator, vokaal, igasugused plõksud ja klõpsud jne).Mõned ei saagi aru mis on nende fenomen, nad ei saagi nende muusikast aru. Iga kord avastad uusi varjundeid, mis viivad ekstaasi.
10 punkti