Mikroorganismid. Mikroorganismid ehk mikroobid on väikseimad organismid , kes on nähtavad ainult mikroskoobiga. Mikroorganismide hulka kuuluvad bakterid, mikroseened, arhed ja protistid. Enamik mikroobe on üherakulised ja nähtamatud, kuid mõningaid üherakulisi protiste võib näha ka palja silmaga. Mikroorganismid elavad peaaegu kõikjal Maal, kus vett, samuti sügaval maapinnas. Nad on aineringes lagundajad, muundades mineraliseerumine käigus surnud orgaanilised ained anorgaanilisteks aineteks, mida saavad taaskord kasutada autotroofsed taimed. Kuna mõned mikroobid seovad lämmastikku, mängivad nad olulist rolli lämmastikuringes. Leidub ka patogeenseid mikroobe, kes elavad ja paljunevad teistes organismides. Mikroobide poolt põhjustatud haiguste tagajärjel sureb igal aastal miljoneid inimesi ja loomi. Bakterid on kõige väiksemad üherakulised eeltuumsed organismid, kes suudavad iseseisvalt paljuneda ja ka...
mille käigus vabaneb energia. Lõhustamise protsesside käigus tekkinud aineid ja energiat kasutatakse omakorda sünteesi protsessides. Peale keskkonnast pärit orgaaniliste molekulide lõhustamise saadakse energiat ka fotosünteesi teel (tsüanobakterid). See, et erinevad bakterid saavad energiat erineval viisil ja erinevatest allikatest, võimaldab neid klassifitseerida mitmeti. Üks võimalike klassifikatsioone on bakterite jagamine anaeroobseteks ja aeroobseteks. Aeroobseteks bakteriteks nimetatakse neid mikroorganisme, mis vajad hapniku energiat kasutavate metaboolsete protsesside toimumiseks, ning neid baktereid nimetatakse anaeroobideks, kes ei saa hapniku kasutada nendel samadel eesmärkidel. 1 Sellest tulenevalt on anaeroobsete ja aeroobsete bakterite metabolism erinev. Järgnevalt keskendume bakterite metabolismi puhul just aeroobsete ja anaeroobste bakterite katabolismi erinevustele.
Biotiigid moodustavad erirühma reovee biopuhastite hulgas. Reovee puhastus biotiigis sarnaneb looduslikes veeokudes toimuvate isepuhastusprotsessidega. Biotiigid on lihtsa konstruktsiooniga, neid on lihtne hooldada ja nad olid väga levinud minevikus. Siiski ei vasta biotiikide puhastusefekt külmal aastajal enam kaasaja nõuetele. Teatud tootmisvete käitluseks(nt reovee perioodilise äravoolu puhul) sobivad nad praegugi. Biotiigid jaotatakse fakultatiivseteks, aeroobseteks ja anaeroobseteks. Fakultatiivsetes tiikides on ülemistes veekihtides aeroobne ja alumistes veekihtides anaeroobne keskkond. Aeroobses tiigis leidub kogu veemassis vaba lahustunud hapnikku. Anaeroobsete tiikide reodtuskoormus on nii kõrge, et vaba hapnik puudub kogu veemassis. 12. Reovee puhastamisel tekkinud jääkmuda käitlus Reoveepuhastuses tekib sete(muda), mille käitlus, so ettevalmistus kas kasutamiseks või ladustamiseks toimub reoveepuhastusjaamas
· olulisel kohal on eelsoojendus ning mahajahutamine, · lisaks on soovitatavad veel venitusharjutused. Reketisport Tennis, squash ning sulgpall on mõõduka intensiivsusega suurepärased mängulised tegevused. Ehkki primaarselt on need tegevused anaeroobsed, aitavad nad teatud määral kaasa aeroobsele vormisolekule ning seda eriti siis, kui regulaarsele treeningule lisatakse aeroobsed harjutused. Harjutusi, millega kaasneb järsk ja rohke energia kulu nimetatakse anaeroobseteks, kuna organismil ei ole võimalik koheselt rahuldada kõrgenenud hapniku nõudlust. Organismis tekkivast hapnikupuudusest (see rahuldatakse hiljem) kuhjuvad jääkproduktid, mis põhjustavad inimesel ebamugavustunde ja väsimuse. Anaeroobsed harjutused ei ole südametegevusele soodsad ja soovitatavad. Kui tihti tuleb harjutada? Tervise tugevdamise ja aeroobse kehalise võimekuse arendamiseks on vajalik rakendada 3-5 korda nädalas 20-60 minutit aeroobset treeningut.
orgaanilised ained, toitained, heljum, vee bakteriaalne reostus. Veepuhastusmeetodid on füüsikalis-mehhaaniline (settimise või filtreerimise põhimõttega), keemiline (keemilise reaktsiooni tekitamine puhastusaine ja reoaine vahel), bioloogiline (aluseks mikroorganismide võime lagundada ja kasutada toitainena ära vees sisalduv orgaaniline aine). Puhastusjaam=nende meetodite kombinatsioon. Organismid ja bioloogilised protsessid jaotuvad hapnikutarbe järgi aeroobseteks ja anaeroobseteks. Reostuskoormus – reostatava aine hulk vees. Joogivees sisalduvad ained (esimesed on mürgised): ammoonium, arseen, elavhõbe, plii, vask, nikkel, alumiinium Õhk ja atmosfääri kaitse Atmosfäär=troposfäär, stratosfäär, mesosfäär, ionosfäär ja eksosfäär. Peamised õhusaaste probleemid: hapestumine, osoonikihid, kasvuhoonegaasid. Hapestumine – looduse vastupanuvõime vähenemine happelistele saasteainetele. Happevihm ja happeline kuivsadenemine
spoorideks ehk eoselitseks vormideks Eose moodustumisel kaotab mirkoob osa veest, väheneb mahult ja kattub tihke kestaga. Eosed hukkuvad keetmisel 4-5 tunni pärast. Eosed ei paljune ega toitu, kuid võivad püsida eluvõimelistena aastaid. Soodsatesse tingimustesse sattudes nad paisuvad, veesisaldus suureneb, hakkavad kasvama ja muutuvad bakteri rakkudeks. Elusa looma või inimese organismis ei moodustu spoore kunagi. Hapniku vajaduse järgi liigitatakse mikroobid aeroobseteks ja anaeroobseteks. Mikroorganismide elutegevus ja väliskeskkond Mikroobide paljunemine toiduaines sõltub · temperatuurist · ajast · niiskusest · keskkonna happesusest · mikroorganismide alghulgast toiduaines Ebasoodsates tingimustes mikroobide elutegevus peatub, paljunemine lakkab. Selleks, et mikrooganismid saaksid omastada toitaineid peab keskkond sisaldama vähemalt 15 % vett. Eriti heaks toite keskkonnaks on valgurikkad toiduained. Seega on
* olulisel kohal on eelsoojendus ning mahajahutamine, * lisaks on soovitatavad veel venitusharjutused. Reketisport Tennis, squash ning sulgpall on mõõduka intensiivsusega suurepärased mängulised tegevused. Ehkki primaarselt on need tegevused anaeroobsed, aitavad nad teatud määral kaasa aeroobsele vormisolekule ning seda eriti siis, kui regulaarsele treeningule lisatakse aeroobsed harjutused. Harjutusi, millega kaasneb järsk ja rohke energia kulu nimetatakse anaeroobseteks, kuna organismil ei ole võimalik koheselt rahuldada kõrgenenud hapniku nõudlust. Organismis tekkivast hapnikupuudusest (see rahuldatakse hiljem) kuhjuvad jääkproduktid, mis põhjustavad inimesel ebamugavustunde ja väsimuse. Anaeroobsed harjutused ei ole südametegevusele soodsad ja soovitatavad. Kui tihti tuleb harjutada? Tervise tugevdamise ja aeroobse kehalise võimekuse arendamiseks on vajalik rakendada 3-5 korda nädalas 20-60 minutit aeroobset treeningut.
Eeltöötlusena ühtlustumine, jämedisperssete lisandite ja kiuliste osakeste eemaldamine sõelade ning võrede abil ning surveflotatsioon. Reovee temperatuur on tavaliselt 27-38C. Viibeaeg on 12-24 tundi koormus on ca 1g BHT/m3 päevas. BHT väheneb 98 % Piimatööstuse reoveed sisaldavad tavaliselt ca 1000 ppm BHT-t ning nende pH on lähedane neutraalsele. Reoveed sisaldavad peamiselt lahustunud orgaanikat, seismisel kalduvad käärima, muutuvad anaeroobseteks ning lõhnavad ebameeldivalt. Tavaliselt sobib nende töötlemiseks aeroobne meetod, kuid lõplik valik sõltub kohast ning tootmise mahust. Töötlemisskeemi kombineeritakse järgnevatest protsessidest: aeratsioon (24 h BHT 50%), nõrgbiofilter (2 ast süst väheneb BHT >90%), aktiivmudaprotsess ( BHT 90-97%, kallim), pinnastöötlemine, töötlemine biotiikides, anaeroobne kääritamine. Piirituse-, veini- ning pärmitootmisest sisaldavad palju heljumit (kuni 7 %), nende BHT 2000-
Biotiigid moodustavad erirühma reovee biopuhastite hulgas. Reovee puhastus biotiigis sarnaneb looduslikes veeokudes toimuvate isepuhastusprotsessidega. Biotiigid on lihtsa konstruktsiooniga, neid on lihtne hooldada ja nad olid väga levinud minevikus. Siiski ei vasta biotiikide puhastusefekt külmal aastajal enam kaasaja nõuetele. Teatud tootmisvete käitluseks(nt reovee perioodilise äravoolu puhul) sobivad nad praegugi. Biotiigid jaotatakse fakultatiivseteks, aeroobseteks ja anaeroobseteks. Fakultatiivsetes tiikides on ülemistes veekihtides aeroobne ja alumistes veekihtides anaeroobne keskkond. Aeroobses tiigis leidub kogu veemassis vaba lahustunud hapnikku. Sisuliset ilma tagasusmudata aktiivmudaseadmed. Anaeroobsete tiikide reostuskoormus on nii kõrge, et vaba hapnik puudub kogu veemassis. 13. Reovee puhastamisel tekkinud jääkmuda käitlus Reoveepuhastuses tekib sete(muda), mille käitlus, so ettevalmistus kas kasutamiseks või ladustamiseks toimub reoveepuhastusjaamas
Reoveele rakendatakse looduslikku puhastamist, kui see on eelnevalt suuremast prügist puhastatud, protsess sarnaneb looduses toimuvate isepuhastusprotsessidega. Kasutusel on biotiigid, pinnaspuhastus ja tehismärgalad, ükski neist pole sobilik Eestis külmemal ajal kasutamiseks. Biotiigid on lihtsa konstruktsiooniga ja neid on lihtne hooldada, kuid võivad materjalikulu tõttu osutuda kulukaks. Biotiigid jagunevad fakultatiivseteks (aeroobne ja anaeroobne keskkond), aeroobseteks ja anaeroobseteks. Pinnasepuhastust kasutatakse imb-, niisutusväljakute ja pinnasefiltri (väikese tarbimise korral) näol. Tehismärgaladel kasutatakse ära maapinna ja taimestiku isepuhastusvõimet, juurestikpuhastuseks on eelistatuim taim järvepilliroog. 21 15. Reovee puhastamisel tekkinud jääkmuda käitlus - Muda o eraldatud reoained ja kasutatud kemikaalid
Varasemate arusaamade kohaselt arvati, et puhastatud reoveed võivad osutuda tervistkahjustavateks, kui nad satuvad supluspiirkonda. Seetõttu loeti desinfitseerimist vajalikuks vähemalt suplushooajal. Kloorimisel moodustuvad aga kantserogeensed või mutageensed klooriühendid, millest tekib suurem kahju kui bakteritest. Seetõttu on kaasajal reovee desinfitseerimisest loobutud. 8. Aktiivmudaprotsess Bioloogilised protsessid jagatakse aeroobseteks ja anaeroobseteks olenevalt sellest, kas keskkonnas on vaba hapniku või mitte. Lisaks jagatakse protsessid tehniliselt teostuselt kahte rühma: aktiivmudaprotsessideks ja biolileprotsessideks. Esimeses on mikroobid vees vabalt ujuvas olekus. Biokileprotsessides kinnituvad mikroobid tahke kandja või täiteaine pinnale. Aktiivmudaprotsess on reoveepuhastuse kõige laiemalt kasutatava biopuhastusprotsess, mille põhimõtteline skeem on järgmine:
Denitrifikatsiooniga tegelevad teatud anaeroobsed bakterid, kes kasutavad lämmastikuühendeid oma hingamisel elektroni aktseptorina. Aeroobselt hingavad organismid kasutavad selleks otstarbeks teatavasti hapnikku. Seega on tegemist hingavate organismidega, kes saavad ühe glükoosi molekuli lõhustamisel 36 ATP-d kuid kes ei kasuta hingamiseks hapnikku. Selliseid organisme nimetatakse anaeroobseteks hingajateks. Antud juhul on tegemist nitraatsete hingajatega (vaata ka süsinikuringe juures olevat anaeroobse hingamise üldist valemit). o Fosfori ringe Erinevalt teistest eelpool käsitletud ainetest puudub fosforil gaasiline faas. Seetõttu ei saa pinnavee äravooluga merre kandunud fosfor kuigi lihtsalt maismaale tagasi. mõningal määral saab seda tagasi näiteks
Neid baktereid nimetatakse kemoorganotroofideks. Need kasutavad hästi näiteks aminohappeid ja suhkruid sisaldavatel söötmetel. Suudavad aga lagundada ka naftat, taimekaitsevahendeid ja tselluloosi. Aeroobne ja anaeroobne hingamine. Inimene vajab orgaaniliste ainete lagundamiseks hapnikku, talle on omane aeroobne hingamine. See on omane ka bakteritele, mis elavad aeroobses vees ja mullas ning taimede ja loomade pinnal. Mitmed bakterid, mida nimetatakse anaeroobseteks hingajateks, suudavad hingata ja ilma hapnikuta. Nad kasutavad hingamisel hapniku asemel näiteks sulfaat või nitraatioone ja eristavad keskkonda nende redutseeritud vorme. Sellest annab tunnistust meremuda must värvus ja väävelvesiniku lõhn. käärimise ja kääritajad bakterid. Käärimine ehk anaeroobne glükolüüs saab toimuda vaid anaeroobsetes tingimustes. Seda viivad läbi kääritaja bakterid, mis anaeroobsetes
mikroorganismide tegevus lakkab, kui temperatuur langeb alla 0°C. Vajalik on ka sobiv niiskus: kui niiskust on kas liiga vähe või liiga palju, pidurdub või lõpeb mikroorganismide tegevus. Mikroorganismide tegevust mõjutab ka kasvupinnase reaktsioon. Näiteks ei talu enamik bakterid tugevalt happelist keskkonda; seened aga võivad elada nii aluselises, neutraalses kui mõõdukalt happelises keskkonnas (vt p 2.4.2). Õhuhapniku vajaduse järgi liigitatakse baktereid aeroobseteks ja anaeroobseteks. Aeroobsed bakterid vajavad oma elutegevuseks õhuhapnikku, anaeroobsed aga võivad elada tingimustes, kus õhuhapniku juurdepääs on takistatud. Oma elutegevuseks vajaliku hapniku võtavad anaeroobsed bakterid mitmetest hapnikku sisaldavatest ühenditest, näiteks raudoksiidist jms. Elutegevuseks vajaliku energia saavad mikroorganismid orgaanilisest ainest, lagundades seda. Lagundamiseks
annaabi.ee 
