- punavetikas o Esinemissageduselt: - harilik pilliroog (u 83%) - kaelus-penikeel (79%) 2.2 Bakterid ja algloomad Bakterid: o Arvukust mõõdetakse miljonites rakkudes milliliitris. o 0,4 8,8x106 (2,5 3 milj) Algloomad: o Ripsloomad (57 ripsloomataksonit) o Viburloomad (600 isendit ml) o Juurjalgsed 2.3 Vetikad · Üle 1000 vetikataksoni (pooled ränivetikad) · Tähtsal kohal: - sinivetikad * paari-kolmemillimeetrise läbimõõduga * liigirohke perekond Anabaena - ränivetikad * karakterliik Aulacoseira islandica - rohevetikad * arvukad perekonnad Scenedesmus, Pediastrum 2.4 Zooplankton 1. Vesikirbulised - tähtsaim rühm - toituvad vetikatest - põhilised veekogu org aine ja energia transportijad vetikatest kaladesse 2. Keriloomad - kõige väiksemad - arvukaim keriloom Keratella cochlearis - domineerivad arvukuselt 3. Aerjalgsed - kõige rohkem juunis, vähem oktoobris - Eudiaptomus gracilis 4. Rändkarp
vormid Aphanothece eutroofsete veekogudeni madala oligotroofsetes ja valgusega,eelistavad mesotroofsetes järvedes kõrget mineraalainete sisaldust *Suured koloonialised Anabaena, Microcystis Mesotroofsetest Põhjustavad suuri Tavalised produktiivsetes vormid veekogudest eutroofseteni õitsenguid järvedes, sagedased Paljud suudavad kasvada Taluvad madalat CO2, hilissuvised dominandid madala N/P suhte juures kõrget O2 ja kõrget pH Rohevetikad
· Salinibacter'i genoomis on leitud nt soolalembuse saar, mis kodeerib mitmeid soolases keskkonnas elamiseks vajalikke valke. Sellel saarel on geene, mis on enamasti pärit soolalembestelt arhedelt, aga osa ka metanogeenidelt ja tsüanobakteritelt. · NB! Mõni aasta tagasi avastati bakterirodopsiin (nimetati proteorodopsiiniks) ka mõnedel merebakteritel (kuulusid gamma-proteobakterite hulka) ja ka tsüanobakteril Anabaena. · Merebakterite vastav geen osaleb kindlasti valguseseoselises ATP sünteesis. Anabaena oma roll veel ebaselge. Oletatakse osalemist sensingus. Halobakterite morfoloogia ja pigmentatsioon · Pulgad, kokid, sartsiinid või lamedad vormid: kettad, kolmnurgad, ruudud. · Pigmenteeritud: punased, oranzhid, roosad. Punane värvus on bakterirodopsiinist, teised värvused teistest karotinoidsetest pigmentidest. · Haloarcula quadrata õhukesed karbitaolised rakud
Rakkudes nitraadivakuoolid. Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011. Tiina Alamäe Niitjad bakterid Niitjas tsüanobakter Oscillatoria. Tema niitide diameeter võib olla väga suur kuni 40 mikromeetrit. Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011. T Niitjad bakterid Mõnedel niitjatel tsüanobakteritel (Nostoc, Anabaena) on niidis ka erineva funktsiooni ja morfoloogiaga rakke: spoorid e. akineedid, mis taluvad hästi ebasoodsaid tingimusi ja heterotsüstid, milles toimub õhulämmastiku fikseerimine. Oscillatoria (vasakul) ja Anabaena (paremal)
Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.3 Vetikad Praeguseks on Peipsis määratud üle tuhande vetikataksoni, neist pooled on ränivetikad. Siiani avaldatud liiginimestikud pole kaugeltki täielikud. Paljud vetikad on mitmel põhjusel jäänud määramata. Tähtsal kohal on järves sini-, räni- ja rohevetikad. Sinivetikad ehk tsüanobakterid on liikide koguarvult kolmandal, planktonis viimasel ajal aga esikohal. Paari-kolmemillimeetrise läbimõõduga. Eriti liigirohke ja arvukas on perekond Anabaena Peipsi Suurjärves. Ohtralt esineb ka väga väikestest rakkudest koosnevad kolooniaid perekondadest Aphanocapsa, Aphanothece ja Cyanodictyon; neist paljud on seni liigini määramata. Ränivetikad on liikide arvult olnud planktonis ülekaalus peaaegu viimase kümnendini, mil neid on hakanud ületama sinivetikad. Peipsi karakterliik on Aulacoseira islandica, suhteliselt suurte mõõtmetega jahedalembene niitvetikas. Ta on praegu üks dominante Skandinaavia
Peamine varuaine: (x) tärklis; () lipiididilgakesed; () glükogeen; () tselluloos () mureiinist; () lipiididest Rakusein; (kui see esineb) on: (x) tselluloosist; () amorfsetest polüsahhariididest; () pektiinainest; () ränist Klorofüllid: (x) a; (x) b; () c Kloroplasti katab: () 1 membraan; (x) 2 membraani; () 4 membraani; () kloroplasti endoplasmaatiline retiikulum; () vöölamell LIIGID Mis rühma kuuluvad; (hõimkond (-phyta) või klass (-phyceae)) Aphanizomenon Microcystis Anabaena Nostoc Synechococcus Trichodesmium Oscillatoria Nodularia - Sinivetikad e Cyanophyta Ceramium Furcellaria Batrachospermum- punavetikad Mallomonas Synura Dinobryon Uroglena Pedinella - Chrysophyceae, krüsofüüdid, koldvetikad Heterosigma Fibrocapsa Chattonella Gonyostomum - Raphidiophyceae e radiofüüdid Melosira Cyclotella Navicula Fragillaria Diatoma Asterionella Aulacoseira Cocconeis Thalassiosira - Bacillariophyceae e ränivtikad
vib olla ka suurem. Nitrogenaas-kompleksi formeerumist inhibeerivad lmmastikuhendid keskkonnas (NH3, NO3, org. N). N2+8H++8e-+16MgATP. 2NH3+H2+16MgADP+16Pi Lisaks N2 vib nitrogenaasi vahendusel redutseerida Denitrifikatsiooni reguleerivad tegurid erinevatel HCN, HN3, CH3NC, C2H2- atsetleen. N2 seovad ainult ksikud bakteriliigid. N2 sidumine toimub nii ruumilistel skaaladel. aeroobsetes kui ka anaeroobsetes tingimustes. N2 seovad jrgmised tsanobakterite liigid -Anabaena, Nostoc, Oscillatoria, fototroofsed bakterid - Rhodospirillum, Rhodopseudomonas, kemotroofsed bakterid -Spirillum, Azotobakter, Beijerinckia, Rhizobium, Escherichia. Lmmastiku sidumine vabalt elavate mullabakterite poolt: selleks on vaja molbdeeni, rauda, Mg, ATP. bakterid kasutavad nitrogenaasi kaitsmiseks hapniku eest erinevaid mooduseid: anaeroobid fikseerivad N2 ksnes hapniku puudumisel, mikroaerofiilid teevad seda vikses hapniku konts. juures, kiire hapniku tarbimine
Veeproov, mida uuris Eesti Maaülikooli rakendushüdrobioloogia magistrant Kristel Panksepp, näitas oma liigilise koosseisuga, et järv on tugevalt eutroofne. Analüüsi käigus selgitati välja, millised liigid on Undi veehoidlas veeõitsengu ajal massilised. Undi veehoidlas domineerisid niitjad sinivetikad. Tsüanobakteritest domineeris ülekaalukalt rohketoitelistele järvedele iseloomulik Planktothrix agardhii. Esinesid Anabaena compacta, Pseudanabaena limnetica, Planktolyngbya limnetica, Planktothrix suspensa, Aphanocapsa parasitica, Chroococcus limneticus. Ränivetikatest domineeris Stephanodiscus hantzschii, mis on iseloomulik just reostunud järvedele. Esinesid eutroofset vett nõudev Aulacoseira ambigua ning perekonna Cyclotella liigid. Rohevetikatest esinesid Scenedesmus cuadricauda, Scenedesmus subspicatus, Monoraphidium contortum. Järgnev foto on tehtud septembrikuu alguses, näitamaks järvevee värvust suvel
Niidis on enamasti kõik rakud ühesugused. Sphaerotiluse kinnitunud niidist rakkude jagunemisel väljalükatavad rakud (goniidid) kasvatavad endale viburid ja ujuvad kinnitunud niidist eemale. Soodsas keskkonnas nad kinnituvad, kaotavad viburid, hakkavad jagunema ja annavad alguse uuele niidile. Leptothrix (oksüdeerib rauda) Sphaerotilus Beggiatoa Thioploca Leucothrix (niitjas veebakter) Mõnedel niitjatel tsüanobakteritel (Nostoc, Anabaena) on niidis ka erineva funktsiooni ja morfoloogiaga rakke: spoorid e. akineedid, mis taluvad hästi ebasoodsaid tingimusi ja heterotsüstid, milles toimub õhulämmastiku fikseerimine. Punguvad ja jätketega bakterid: Mõnede bakterite rakkudel on jätked, mis on kas raku väljakasved (jätketesse ulatub rakumembraan ja tsütoplasma) või koosnevad kas valgust või eritatud limast. Jätketel on enamasti kinnitusfunktsioon
Toksilisus on võrdeline vetikate kontsga vees ja kaob 2 nädala jooksul pärast toksilise fütoplanktoni kadumist. · Koorikloomamürgistused jagatakse nelja rühma: 1. Paralüütilised (PSP) 2. Diarreetilised (DSP) 3. Neurotoksilised 4. Amneetilised paralüütiline Anatoksiinid on rühm madalmolekulaarseid neurotoksilisi alkaloide, mida esmakordselt leiti Kanadas magevee sinivetikatest Anabaena flos-aquae. Rühma kuuluvad anatoksiin-a ja homoanatoksiin-a, mis on sekundaarsed amiinid ning anatoksiin-a(S), mis on tsüklilise N- hüdroksüguaniini fosfaatester. Anatoksiin-a-d leidub veel sellistes sinivetikates nagu A. planktonia, Oscillatoria, Aphanizomenon, Microcystis, homoanatoksiin-a-d vetikas Oscillatoria formosa ning anatoksiin-a(S)-i vetikas A. lemmermannii. · Anatoksiin-a ning homoanatoksiin-a on sünapsijärgsed depolariseerivad
Koorikloomade toksiinid, mis põhjustavad paralüütilist kooriklooma mürgitust (PSP) on üle 20 struktuurselt sarnase imidasoliin-guanidiiniumalkaloidi, mida toodavad mõningad meres elavad dinoflagellaadid, magevee tsüanobakterid ning dinoflagellaaatidega seotud bakterid, mille koorikloomad on alla neelanud ning akumuleerinud. Tuntumad on saksitoksiinid (sinivetikas Aphanizomenon flos-aquae ja dinoflagellaat Alexandrinum tamartense jt.), neosaksitoksiin, anatoksiin (Anabaena flos-aquae) ja goniautoksiinid). Nimi saksitoksiin molluskist Saxidomus giganteus. Inimese närvisüsteem nende toksiinide suhtes ülitundlik. 1 mg saksitoksiini sissesöömine 1 kuni 5 150 g kaaluva rannakarbi koosseisus võib olla nõrgalt toksilise toimega, 4 mg saksitoksiini söömine aga fataalse lõpuga, kui ei saada kiiret abi. Mürgituse esmasteks sümptomiteks on juba mõne minuti jooksul peale söömist tekkiv huulte,
g. Veeõitseng põhjustab vee läbipaistvuse vähenemise, h. hapnikupuuduse, pikema ajaperioodi jooksul veekogu i. eutrofeerumise ja veekogu põhja mudastumise. Teatud j. juhtudel võib põhjustada kalade hukkumise ja olla k. toksiline inimesele. Suvine veeõitseng: tsüanobakterid; l. Peipsis: Gloeotrichia echinulata, Aphanizomenon, m. Microcystis spp.Võrtsjärves: Anabaena spp. 23. Zooplankton mikroobses lingus. 24. Eesti vooluveekogude funktsioneerimist määravad olulisemad tegurid. 25. Suurtaimede levikut ja hulka määravad tegurid Eesti sisevetes. a. Vooluvete suurtaimestikku mõjutavad ökoloogilised tegurid: · valgus · jõe sügavus · voolukiirus ja veetase · jõepõhja iseloom · jääkate
annaabi.ee 
