abstraktsionism, popkunst, hüperrealism, fovistlik salongiportree on aidanud Põldroosil kokku sulatada talle ainuomase maalilise kujutusviisi, mida võib tinglikult vaadelda modernismi kontekstis. Alates 1970. aastatest süveneb Põldroosi töödes nii portreedes kui figuraalkompositsioonides eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak, mis nagu psühholoogilise enesekaitse mehhanism aitab kunstnikul suhestuda ühiskonnas valitseva võltsmoraali, ambivalentsuse ja normatiivsusega. Pole vahet, kas tegu on sotsialistliku või kapitalistliku ajastuga, Põldroosi pildisüsteem esitab tänagi samu olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Seda uut sümbolitekeelt otsib ta progressiusus ja tehnikakultuses üles kasvanuna oma põlvkonna sees ebatüüpilisena arvuti abil. Kirjanikuna on ta avalikkuses tuntuks saanud eestkätt 2000
Mõtlev aju · Laialt määratletuna on mõtlemine kogu ajutegevuse tulemus.Siiski ilmnenud ka lokalisatsioon: · Mõeldes visuaalselt esitatud materjalidele aktiveerub peamiselt kuklasagar · Tegeledes keeleliste ülesannetega rakendatakse keelekeskusi (Broca ja Wernicke alad) · Prefrontaalse ajukoore tähtsus Kognitsioonid ja teadvus (consciousness) · Teadvuse mõistmiseks tähtis mõista ka seda, mis toimub väljaspool teadvust · Tajumine ilma teadlikkuseta pimenägemine · Ambivalentsuse mõistmine: · Automaatne tegutsemine ukse lukustamine Kas alateadvus või ebateadlikkus? Milleks teadvust ja teadlikkust vaja on?Teadvusevälised toimingud on kiired ja efektiivsed, toimuvad automaatselt · Teadlikkus võimaldab paindlikku tegutsemist, seotud tahtliku käitumisega
ja sellele vastanduv kõiksusejanu, alaline ebakindlus ja eksistentsiaalne kahtlemine (Mattias ja Kristiina, Tühirand, Via regia), inimese kohtumine õnnetusega (Sügisball, Võlg), ahistuse ja vangistuse tunne, elamine virtuaalses tegelikkuses (Elu võimalikkusest kosmoses). Maire Jaanus toob Mati Undi eksistentsiaalsete sugemetega töödest esile järgmise sarnasuse modernismi klassiku Franz Kafkaga: "Identifitseerumine ambivalentsuse, abituse, masohhismi, mittevastupanu seisunditega - teisisõnu antikangelasega, kes Protsessi lõpus hukatakse." (Maire Jaanus, 1990) Mattiast ja Kristiinat iseloomustab camus'liku võõrandumise kontseptsiooni mõju - kõige eksisteeriva, isegi armastuse tühjus, mõttetus, surm, eimiski. Kirkegaard'lik negatiivse vabaduse teooria kui modernismi üks alustalasid kuulub kahtlemata Mati Undi eeskujude hulka. Müüdi loomisel on teda kindlasti mõjutanud
Teise lugemise kaudu muutub illokutiivne akt perlokutiivseks. De Man kirjeldab sama nihet kahes mõistesüsteemis. Poeetil. kiri on täiuslik dekonstruktsioonimoodus oma pakutavate lugemisvõimalustega. Grammatika ja retoorika ei moodusta binaarseid opositsioone – nad ei välista teineteist. Ambivalentsiks ja apooriaks nimetataval pole midagi ühist semiootilise polüseemiaga. See realiseerub tekstis. Märgil on mitu tähendust – sõna ‘tee’: tähendus sõltub kontekstist. Ambivalentsuse puhul võime valida nii ühe kui teise lugemisviisi ja kontekst ei lahenda vastuolu. Tsiteerib Greimasi: keeles ei ole saladusi. De Man pole muidugi nõus, väidab, et tekstil puudub terviklik tähendus, alati mingi teine võimalus. Kirjanduse puhul ei saa rakendada dekodeerimise mõistet, mille tulemuseks peaks olema kindel tähendus. Interpreteerimine Peirce’i mõistes pole dekodeerimine vaid lugemine. Allegooriline vastuoluline tegevus, mis ei jõua kunagi välja üheste tähendusteni. 6
Objektiline simulaakrum. 2. vahetusväärtuse - ökonoomiline loogika. Tugineb ekvivalentsusel ehk võrdsusel. Tähistaja. 3. märgilise väärtuse - diferentsiaalne loogika. Iseloomustab erinevus. Need kolm on esmased. 4. sümboolne vahetuse loogika. Tugineb ambivalentsusel. Nt. kinkimine, ohverdamine. Oluline on just vahetus kui niisugune, mis vahetusse läheb pole oluline. Kui kaotab oma ambivalentsuse, muutub see üheks eelpool nimetatutest. (Eelmise kolme väärtuse juures toimus ambivalentsuse mahasurumine). Märk Baudrillard`il . Klassikalises märgiskeemis on see seotud ühikuks, mis viitab tähistajale ja koos tähistatavaga suunab referendile (osutusele). Baudrillard kritiseerib seda Saussure süsteemi ja näitab, et referent ja tähistatav on mõlemad seotud ja haaratud märki. Reaalsus osutub märgi peegelduseks. Maailm kui
- Kui on mitmeid võrdseid teid eesmärgini siis arvestatakse kõrgemaid ning abstraktsemaid eesmärke ja valitakse välja just see tee, mis neid teisi eesmärke ka kõige enam täidab - Chun – lisaks eesmärgile leida parim objekt valikust, teha seda võimalikult väikse energiakuluga - Kui eesmärgid konkureerivad siis valitakse reeglina see käitumine mis esmast vajadust rahuldab - Chun ja kruglanski – kõrge ambivalentsuse vältimisega KId eelistavad olukordi kus on mitmeid eesmärke võimalik täita. Mõõdeti terrorismi kaudu. - Paljudel puhkudel käitumine toimub mitteteadlikult, ratsionaalsus välistab teadlikkuse. Nt riiete valikul sama kvaliteediga riiete hulgast, kliendid valivad esimese paremalt, sest see tundus kõige parema kvaliteediga olevat. Asendamine – üks võrdse eesmärgilisuse positiivne faktor on et see annab võimaluse asendada eesmärke üksteisega
proosa: eristav sündmused, stilistika, kujundis, suhet reaalsusega. Ilmneb, et kui üritame strukturalistlikult seda teksti analüüsida leiame igal tasandil mingi oma struktuuri, mis ei ole üksüheses kooskõlas teiste tasanditega. tasandite vahel pidev pinge. See mis strukturaalselt oluline info ühel tasandil võib olla lärm teisel tasandil. Just nimelt tasandite koosmõju on see mis kunstilise efekti tekstis tekitab. Lotman: üritab kaitsta teksti mitmetiloetavust ja ambivalentsuse teesi. erinevalt prantsuse strukturalistidest, elas Lotman keskkonnas kus sõnavabadus oli piiratud ja inimesel ei olnud mõttevabadust. kõikidel tekstitel pidi olema üks lubatud, partei lubatud tõlgendus ja õige viis tekstist aru saada. Tekstilise mitmetimõistetavus. Võimalikud struktuurid selles tekstis on olemas meist sõltumatult tema sees, et need aktualiseeruvad meie jaoks erinevates situatsioonid, mitte ei teki.
elukeskkonnaga ja käitumise õppimine. Kui aga veelkord psühholoogia ajaloost üldistusi otsida, siis vaadakem, millised 3 olulisemat ,,kultuuri" mõiste tähendust on siin kasutusel olnud. (1) mõistega kultuur tähistatakse mingit gruppi inimesi, kes ,,kuuluvad kokku" vastavalt mingitele jagatud tunnustele (väärtused, pärand, jm). Nt eestlased kuuluvad kokku, kuna nad jagavad ühte keelt ja on ühe maa kodanikud, neil on ühine kultuuripärand. (Praegu ei hakka diskuteerima selle väite ambivalentsuse üle.) Kuhu kuulub aga indiviid? Indiviidid kuuluvad teatud kultuuri(le). Selles mõttes on kultuuripsühholoogia (eriti selle haru kultuuridevaheline v kultuuriti võrdlev psühholoogia) arusaam indiviidi-kultuuri vahekorrast sarnane kultuuriantopoloogia omaga. (2) kultuuri nähakse kui indiviidide psühholoogiliste süsteemide (mõtlemise) korrastajat. Selle arusaama kohaselt kuulub kultuur pigem igale indiviidile. On väheoluline
annaabi.ee 
