Alternatiivid Eesti energeetikas (0)

Alternatiivid Eesti energeetikas
Põlevkivi on maavarana laialt levinud, kuid jääb kütteväärtuse ja muude omaduste poolest naftale ja kivisöele alla ning ei ole seetõttu nii laialt kasutatud. Eestis alustati põlevkivi tööstuslikku kaevandamist 1916. aastal. Kaevandamise hiilgeaeg jäi 1980. aastatesse. Sellest ajast saadik on põlevkivi tootmismahud vähenenud, hind on aga tõusnud kordades. Seesuguse fossiilse kütuse kaevandamine ja kasutamine Eesti peamise energiaallikana on kaotamas oma praktilisust. Põlevkivi ei ole jätkusuutlik ega efektiivne. Eestil on vaja alternatiivi.
Eestimaad ei ole õnnistatud energiaefektiivsete maavaradega. Geograafilise paigutuse tõttu puudub Eestil ka võimalus päikselt energiat ammutada. Tuulegeneraatorid on kallid ega suuda Eestis oma ülesannet täita. Tasase reljeefi tõttu on jõed väikse languga, mistõttu on hüdroelektrijaamade rajamine piiratud. Kõige praktilisemaks lahenduseks sellises olukorras võib pidada tuumaenergiat. Sama teed mööda on läinud ka näiteks Prantsusmaa, kes saab rohkem kui 80% oma elektrienergiast tuumajaamadest. Tuumaenergia kuulub taastumatute energiaallikate hulka. See pole kindlasti kõige loodussõbralikum lahendus, kuid praegusel momendil on tuumaenergeetika kindlasti üks võimalus, mis tasuks rakendamist.
Inimestel on tuumajaamade suhtes tekkinud negatiivsed eelarvamused. Selle põhjuseks on 1986. aasta 26. aprillil toimunud aatomielektrijaama reaktori plahvatuse tagajärjel tekkinud katastroof. Sellest on möödunud 23 aastat, aga kurvad mälestused ja pikaajaline mõju loodusele on säilinud. Vigadest on õpitud ning tuumaenergia on tänapäeval kõvasti arenenud. Rangemaks on muutunud ohtus- ja keskkonnanõuded. Rahvas aga ei ole teadlik uudsest tehnoloogiast ning seetõttu pole ka paranenud inimeste arvamus tuumaelektrijaamadest. Eriti riigis nagu Eesti, kus tuumaenergeetika kasutuselevõtt oleks esmakordne. Olukorra parandamiseks oleks vajalik teha tevitustööd, mis tõstaks inimeste tolerantsust tuumaenergeetika suhtes.
Kõikidel energiaallikatel on head ja halvad küljed. Paljud, kes eelistaksid põlevkivi kasutamise jätkamist Eestis, ei ole teadlikud selle traditsioonilise kütuse negatiivsetest omadustest. Põlevkivi saastab nii õhku, kui ka põhjavett ja tekitab hulgaliselt aherainet. Ka tuumaenergia puhul on kütusejääkidest vabanemine probleem, kuid selle tootmine on leebem atmosfäärile. Tuumaenergeetika suur miinus on töödeldud uraani hankimine. Eesti puhul oleks seda võimalik saada Venemaalt, mis aga muudaks Eesti energeetika idanaabritest sõltuvaks. Vaatamata sellele on tuumakütus palju energiaefektiivsem kui põlevkivi ning on seetõttu praktilisem. Kui uudse elektrijaama ehitamine Eestile üle jõu käib, on võimalik seda teha ka kolme Balti riigi koostööna. Kuna ka Leedu on sunnitud Ingalina elektrijaama sulgema, on uudsed lahendused igati teretulnud.
Lisaks tuumaenergia kasutuselevõtmise aitaks Eesti energeetikale veel kaasa biokütuste tootmise arendamine. Biogaasi toodetakse Eestis hetkel väga vähesel määral. Tegemist on väga loodussõbraliku energiaallikaga, mis koosneb peamiselt prügilatest vabanevast metaanist. Biogaasi rakendamine aitab aeglustada ka kasvuhooneefekti teket. Teine potensiaalne biokütuse saamise võimalus oleks energiavõsa kasvatamine , mida samuti kasutatakse Eestis kahjuks liiga vähe. Sellegi probleemi lahenduseks on teavitustöö, millega hetkel ka hoogsalt tegeletakse.
Eesti energeetika tulevik on mitmekesine , kui seda toetab alternatiividest teadlik rahvas. Hetkel pean kõige praktilisemaks lahenduseks tuumaenergia rakendamist ja taastuvenergia arendamist . Tulevikus võib Eestit toitvaks energiaallikas olla aga hoopis midagi muud. Energeetika on hoogsalt arenev teadusala, mille tulevikku on raske ette näha.
Reaalkool 2010