normaalkujul. Sellist morfoloogilist protsessi nimetatakse aglutinatsiooniks. Morfianalüüs on keerukam, kui kaks (või rohkem) tähendusüksust ehk semeemi esinevad üksteisesse sulandunult nii, et nende vorme ei saa foneemide või grafeemide reas loomulikult üksteisest eraldada. Eesti keele tüvemitmuse vormid nt sõpru, kasse, pilvi ongi näited fusioonist. Fonoloogiliselt tingitud morfofonoloogiline varieerumine Fonoloogiliselt tingitud variatsioon morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised tegurid. Seda nähtust nimetatakse ka automaatseks varieerumiseks. Nt saksa keeles Hund (hääldame hunt) ja Hunde (hääldame hunde). Kuna käsitletava näite puhul on tegemist puhtalt fonoloogilise nähtusega, opositsiooni kadumisega, siis on võimalik võtta morfeemi representatsioonis kasutusele arhifoneemi mõiste. Arhifoneem /T/ esindaks opositsiooni t/d, arhifoneem /P/ opositsiooni p/b jne.
vaba variatsiooni testide alusel erinevateks foneemideks või sama foneemi allofoonideks. Kokkukuuluvad morfid on sama morfeemi allomorfid. Kaks morfi on omavahel opositsioonis ja seega eri morfeemide allomorfid (variandid), kui nad on fonoloogiliselt erineva ehitusega ja neil on erinev tähendus. Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid, kui nende ehitus on osaliselt sarnane, nad on komplementaarse distributsiooni vahekorras ja tähenduselt identsed. Morfeemide allomorfide häälikuvarieerumist nimetatakse morfofonoloogilisteks varieerumisteks. Näiteks ees- ja tagavokaalide vaheldumine (vokaalharmoonia) soome keele kohakäänete lõppudes -ssa ja -ssä, -lta ja -ltä on oma olemuselt morfofonoloogiline. Kolmandaks on kaks morfi sama morfeemi allomorfid ka juhul, kui nad on vormiliselt erinevad, kuid tähenduselt ja distributsioonilt samad. Distributsiooni samasus tähendab, et
Allomorfid on ühe morfeemi konkreetsetes sõnavormides esinevad variandid. (1) jõgedes jõge +de +s õpikutes õpiku +te +s (2) jõgedes jõge +de +s jões jõe +s Morfoloogia põhimõisted Allomorfidel on sama tähendus, kuid erinev häälikuline väljendus. Supletiivne tüvi on tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav. minema, lähen vrd nt go, went hea, parem good, better üks, esimene one, first Allomorfide häälikuvarieerumist nimetatakse morfofonoloogiliseks varieerumiseks. Morfoloogia põhimõisted Morfofonoloogia uurib tüvevaheldusi: seda, kuidas sõna tüvi eri sõnavormides varieerub. Morfoloogia põhimõisted Vaba morfeem on morfeem, mis võib esineda omaette sõnana, ilma et sellega peaks kohustuslikult liituma teisi morfoloogilisi elemente. Vabad morfeemid jagunevad omakorda sõnaliikideks. Morfoloogia põhimõisted
Jäänukmorf – üldjuhul esinev vaid selles seoses ega saa iseseisvana esineda teistes seostes Nullmorf – ei avaldu struktuuriliselt, st ei realiseeru ei foneemide ega tähtede kujul. Ka peitmorf! Allomorf – omavahel opositsioonis, fonoloogiliselt erineva ehitusega ja erineva tähendusega. Ehitus on osaliselt sarnane, täiendava jaotumise vahekorras ja sama tähendusega./vormiliselt erinevad, kuid tähenduselt ja jaotumiselt samad Morfofonoloogiline varieerumine – morfeemide allomorfide häälikuvarieerumine Fonoloogiliselt tingitud varieerumine – morfeemi allomorfi häälikuvariatsioon mille määravad fonoloogilised tegurid s.o häälikuümbrus – automaatne varieerumine Grammatiliselt tingitud variatsioon – allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused. Morfofoneem – esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme
Kliitik ei ole enamasti seotud mitte niivõrd tüve, kuivõrd konkreetse muutevormi või fraasiga (“peremeesvormiga”) ega saa esineda lauserõhulises positsioonis. Kliitikutel on pigem pragmaatiline funktsioon. Allomorf on ühe ja sama grammatilise tähendusega morfeemi variant, sest morfeemid võivad eri ümbrustes varieeruda, nt lihtmineviku allomorfid: luge/si/n, luge/s, laul/is, tul/i. Sama morfeemi allomorfide vahel kehtib komplementaarse distributsiooni seos e täiendussuhe, s.t nad on samas sõnavormis üksteisega asendamatud, kuid grammatiliselt tähenduselt identsed. Morfofoneem – foneemid, mis võivad muutuda ühe morfeemi sees, nt sõda : sõja (tüves), käige – saatke (tunnuses) = foneemide suhe oma grammatilisse ümbrusse. Paradigma – morfoloogiliste kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulk. Keele
vokaalid. Jäänukmorf - üldjuhul esinev vaid kindlas seoses ega saa esineda iseseisvana teistes seostes. (nt uhi-, võhi-, jne) Nullmorf - peitemorf, ei avaldu struktuuriliselt (ei realiseeru ei foneemide ega tähtede kujul) Kokkukuuluvad morfid on sama morfeemi allomorfid. Kui kaks morfi on omavahel opositsioonis, kui kaks morfi on vormiliselt erinevad aga tähenduselt samad. (siis on allomorfid) 21. Morfofonoloogiline varieerumine. Morfofonoloogiline varieerumine - morfeemide allomorfide häälikuvarieerumine. Kaks peamist variatsiooni liiki: Fonoloogiliselt tingitud varieerumine - fonoloogiliselt tingitud variatsioon on morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised tegurid (häälikuümbrus) Grammatiliselt tingitud varieerumine - määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused
fraasiga ega saa esineda lauserõhulises positsioonis. Neil on pigem pragmaatiline funktsioon. Tüüpiliseks näiteks on eesti keeles liidepartiklid -ki/-gi, samuti küsipartikli jäänuk -s (on's); rõhupartikli -pa > -p klitiseerumine kõnekeeles seep' see on, sestap; vä. 9) Allomorf on ühe ja sama tähendusega morfeemi variant, sest morfeemid võivad varieeruda, nt lihtmineviku allomorfid: luge/si/n, luge/s, laul/is, tul/i. Sama morfeemi allomorfide vahel kehtib komplementaarse distributsiooni suhe, s.t nad on täiendusseoses, olles samas sõnavormis üksteisega asendamatud, kuid grammatiliselt tähenduselt identsed. 10) Morfofoneem foneemid, mis võivad muutuda ühe morfeemi sees, nt sõda : sõja (tüves), käige saatke (tunnuses) see on foneemide suhe oma grammatilisse ümbrusse. Astmevaheldusnähtused selle valdkonnaga tegelevat keeleteaduse haru nimetatakse morfofonoloogiaks.
homograafid kirjutame ühtmoodi, hääldame erinevalt: palk - palk 7. Morfoloogia. Morfeemi ja allomorfi mõiste. Morfeemide liigid (esinemise alusel). Afiksite liigid (paiknemise alusel sõnas: prefiks, sufiks, infiks, tsirkumfiks). Morfoloogia tegeleb morfeemide ja nende funktsioneerimisega. morf kõige väiksem tähendusega osake sõnas kirja+sta+ma(+)tu+te+le+gi morfeem kõige väiksem tähendusega üksus keeles, võib koosneda allomorfide hulgast nt mitmuse tunnus on üks morfeem, millel on kaks allomorfi; -te ja de allomorf morfeemi variant Kaks morfi on ühe morfeemi allomorfid, kui nad on: tähenduselt samad nt de; te + d struktuurilt osaliselt sarnased vt eelnev näide komplementaarses distributsioonis, ühes kontekstis üks, teises teine jalga- / jala- ; -de- / -te- või tähenduselt samad; vormilt erinevad; distributsioonilt samad ilusa+te+le / ilusa+i+le Morfeemide liigid:
annaabi.ee 
