Sama tüüpi postmodernismi levis ka kujutavas kunstis. Mitmed kunstnikud, eriti Itaalias, hakkasid maalima klassitsistlikke või selle lähedasi pilte. Itaalia kunstikriitik Achillie Benito Olivia kuulutas postmodernismi transavangarditlikuks kunsti ajajärguks, sest seda iseloomustavat loobumine ideedest, et looming on ainult eksperimenteerimine ja,et uus on parem kui vana. Osa minevikustiilide jäljendajatest võtab oma piltide ainestiku ja eeskujud antiikmütoloogiast või tuntud allegooriatest. Maalitakse kaasaegseid inimtüüpe, päevakajalisi sündumis või probleeme. Peamine on võtta vana teose kompositsioon ja maalida sinna uued tegelased. Sellist maalimist nimetati tsiteerimiseks, mille eesmärk võib olla nali, iroonia või paroodia aga mõnikord võib edastada ka irriteerivaid ühiskondlikke sõnumeid. Kuulsaimad maalikunsti esindajad on Odd Nerdrum, Robert Coloscott,David Ligare ja Edouard Manet. Teist tüüpi postmodernism
1990 Saksamaa ühendamine 1991 NSV Liidu lagunemine ISELOOMUSTUS antiigipärased sambad fassaadi elementidena ja õuedes ning siseruumides püüd visuaalselt siduda vana arhitektuuriga kohaliku omapära austamine ja ehitusliku konteksti arvestamine hoogustus arhitektuuripärandi hooldamine ja muinsuskaitse maalima hakati klassitsistlikke või klassitsismilähedasi pilte piltide aine ja eeskujud võeti antiikmütoloogiast või tuntud allegooriatest Charles Jencks kiitis arhitekte, kes loobusid järjekindlast funktsionalismist, kes ütlesid ja kasutasid oma projektides ,,tsitaate" klassitsismist Cambridge, England Cosmogenesis Charles Moore kasutas antiigipäraseid sambaid mitte ainult fassaadi elemendina, vaid ka õuedes või siseruumides Itaalia väljak Aldo Rossi ei püüdnud uusehitusi
põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri. Seega on elutunnetus siin määrav ning just see elutunnetuse sügavus ja intensiivsus toob Fausti kõigist allegooriatest elusana läbi. Surematut hinge ilma elava lihata ei suutnud Goethe iial ette kujutada. Surma nägi ta taas algelementideks saamises. Kestvusega elu on looduse taassünnis, kuna surma läbi lõhutu uuest ehitatakse, jälle läbi aegade elades alamast kõrgemani seesama elu, aga erinevalt koondudes, kujunedes, vormi leides ja andes. Igavene elu aga, kuhu Faust armu läbi tõsteti, on seletamatilt tarvilik vajadus, tugevam surmahirmust, nagu olekski hirmude hirm jumalikkus ise. (Paul Reets)
kuuluvusest leiab lahenduse taevavägede võitluses põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri. Seega on elutunnetus siin määrav ning just see elutunnetuse sügavus ja intensiivsus toob Fausti kõigist allegooriatest elusana läbi. Teose teises osas, kus enamus tegevusest toimub keisri õukonnas ja antiikajastul, on Goethe Fausti kujutanud oma õnne otsingutel ja kes hakkab tööle inimkonna heaks. Faust teenib keisrit teda sõjas aidates, sõda küll võidetakse, aga seda ainult tänu Mefistofelese abile. Peale sõda, kui Faust on juba raugaeas, soovib Mefistofeles Fausti surma ning nii juhtubki. Kui Mefistofeles jääb ikkagi kaotajaks, sest inglid
põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri. Seega on elutunnetus siin määrav ning just see elutunnetuse sügavus ja intensiivsus toob Fausti kõigist allegooriatest elusana läbi. Kolmas osa Spartas kuingas Menelaose lossi ees. Tuleb Helena, koos temaga Trooja naisvangide koor Panthalise juhtimisel. Helena vajub meelemärkusetult koori käte vahele. Ta toibub ja seisab jälle lava keskel. Phorkyas ütles, et käskija määras Helena ohvriks. Ta püüab Helenat päästa. Lossi siseõu. Faust noomib tornivahti. Parasjagu kui Faust ja Helena räägivad, tuleb kiiruga Phorkyas teatega, et Menelaos tuleb oma väega
Tunnused Postmodernistlikule kunstile on omane pastissi kasutamine(teos, mis teadlikult jäljendab kas teist kunstnikku, stiili, sõnavara või fraasi) ning seda kasutatakse teadlikult, kuna kunstnike eesmärk ei ole luua midagi uut ja originaalset, vaid muuta juba kasutusel olev uudseks ja omanäoliseks. Teostes puudus ajaline korrastatus, ühes teoses võisid olla segamini nii unistused kui ka reaalsus, ajalugu ja fantaasiad. Maalide aine ja eeskuju võeti antiikmütoloogiast või tuntud allegooriatest. Tavaliselt ei ole ideed kuidagi omavahel seotud ning ei ole võimalik eristada kindlat teemaringi. Postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteostesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel. Vastandlikult modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati postmodernismis panema rõhku mängulisusele, kergusele. Paljud kunstnikud tahtsid publikut
võitluses põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri. Seega on elutunnetus siin määrav ning just see elutunnetuse sügavus ja intensiivsus toob Fausti kõigist allegooriatest elusana läbi. Surematut hinge ilma elava lihata ei suutnud Goethe iial ette kujutada. Surma nägi ta taas algelementideks saamises. Kestvusega elu on looduse taassünnis, kuna surma läbi lõhutu uuest ehitatakse, jälle läbi aegade elades alamast kõrgemani seesama elu, aga erinevalt koondudes, kujunedes, vormi leides ja andes. Igavene elu aga, kuhu Faust armu läbi tõsteti, on seletamatilt tarvilik vajadus, tugevam surmahirmust, nagu olekski hirmude hirm jumalikkus ise
on alates 1970. aastatest hakanud maalima klassitsistlikke või klassitsismilähedasi pilte, näiteks Carlo Maria Mariani, David Ligare jt. 1979. a. kuulutas itaalia kunstikriitik A. B. Oliva, et on alanud transavangardistliku kunsti ajajärk. Seda iseloomustavat loobumine ideedest, et looming on ainult eksperimenteerimine ja et uus on parem kui vana. Osa minevikustiilide jäljendajaid võtab oma piltide aine, nagu nende eeskujudki, antiikmütoloogiast või tuntud allegooriatest. Rohkem on siiski neid, kes vana kunsti stiile kasutades maalivad kaasaegseid inimtüüpe, päevakajalisi sündmusi või probleeme. Võimalik on ka mitte ainult jäljendada mõnd stiili, vaid "tsiteerida" mõnda minevikukunsti üldtuntud teost. Tavaline on võtta aluseks vana teose kompositsioon, kuid maalida sellesse teistsugused tegelased. Tsiteerimine aitab luua huvitavaid pingeid uue ja vana vahel, paneb märkama erinevusi. Tsiteerimise eesmärk võib olla ka nali, iroonia või
seisukohalt kujutatud tegelane. Ta on konfliktne, suhteliselt maine. Ka Fausti suhtumine Margaritasse kui ideaali ja pettumine selles. I Fausti osa on varustatud üsna konkreetse taustsüsteemiga, selle on Goethe pärnud ilmselt Voltairelt ja see on imbunud E kirjandusse. Teine osa- on suurel määral sümboolne-allegooriline ja siin on palju episoode, mida tuleb nii võtta. Varasemad suhted antiigiga ja säilitab valgustusliku antiigi ideaali. Allegooriatest võib öelda, et Fausti abielu Helenaga muutub illusoorseks jne. Kui teost vaadelda ideaaliotsinguna, siis jääb lõpp avatuks ja ideaal jääb leidmata. See on romantismi üldine konseptsioon. Ideaal on olemas , aga selle juurde jõudma ei pea. Goethe juures erinevalt romantikutest, puudub pettumus. Ta pole meelheitel nö. Positiivne alge on tema teostes tunda. Usub paranevatesse ilma asjadesse. Näitab ennast ,kui valgustuslik autor. Valgustuslik optimism on säilinud
leiab lahenduse taevavägede võitluses põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri. Seega on elutunnetus siin määrav ning just see elutunnetuse sügavus ja intensiivsus toob Fausti kõigist allegooriatest elusana läbi. Spartas kuingas Menelaose lossi ees. Tuleb Helena, koos temaga Trooja naisvangide koor Panthalise juhtimisel. Helena vajub meelemärkusetult koori käte vahele. Ta toibub ja seisab jälle lava keskel. Phorkyas ütles, et käskija määras Helena ohvriks. Ta püüab Helenat päästa. Lossi siseõu. Faust noomib tornivahti. Parasjagu kui Faust ja Helena räägivad, tuleb kiiruga Phorkyas teatega, et Menelaos tuleb oma väega. Koopast kõlab võluv, meloodiline pillimäng
lahenduse taevavägede võitluses põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri. Seega on elutunnetus siin määrav ning just see elutunnetuse sügavus ja intensiivsus toob Fausti kõigist allegooriatest elusana läbi. Spartas kuingas Menelaose lossi ees. Tuleb Helena, koos temaga Trooja naisvangide koor Panthalise juhtimisel. Helena vajub meelemärkusetult koori käte vahele. Ta toibub ja seisab jälle lava keskel. Phorkyas ütles, et käskija määras Helena ohvriks. Ta püüab Helenat päästa. Lossi siseõu. Faust noomib tornivahti. Parasjagu kui Faust ja Helena räägivad, tuleb kiiruga Phorkyas teatega, et Menelaos tuleb oma väega. Koopast kõlab võluv, meloodiline pillimäng
annaabi.ee 
