Hoojooks, tõuge, õhulend ja maandumine. kõrgusega. Nendest olulisimaks on väljalennu kiirus ja nurk. Erinevad tehnikad Enamlevinud vead kõrgushüppes - Kiiruse Karjapoiss e. käärtehnika ja flopptehnika. langust hoojooksu lõpus. Äratõukeks valmistudes keha massikeskme langust (tugev allaiste). Pidurdavat tegevust äratõukel (mahapanekul kand kehast kaugel eespool).
koha, siis 1954. aastal võis 1.95 ületanu üldjuhul pretendeerida ainult 56. kohale. Sai silmnähtavaks, et jõu arendamine soodustab äratõukevõimaluse suurendamist. Üha tulemuslikumaks osutusid katsed arendada hüppevõimet raskute kasutamisega treeninghüpetel ja eriti hüppeharjutustel. Hüppeharjutuste suur maht sai kohustuslikuks mitte ainult jõu arendamisel, vaid ka äratõuke tehnika täiustamisel. Äratõuke efektiivsust suurendati julgema hoojooksu kasutamisega, suurem allaiste võimaldas kiirema äratõuke. Selline hoojooksu ja äratõuke tehnika nõudis kõrgushüppajailt paremaid kiiruslik-jõualaseid omadusi. Treenerid alustasid otsinguid nende omaduste arendamiseks. Hüppaja treeningukavva lülitati suures mahus harjutusi tõstekangiga ja sprint. Pärast seda, kui R. Fosbury (USA) oli sellega 1968.a 19. olümpiamängudel kuldmedali võitnud, levis uus hüppeviis kiiresti. Esimestena saavutasid edu naised. 1972.a
37,35 . Naiste kategoorias kuulub praegune rekord Tirunesh Dibabale (Etioopia) tulemusega 14.11,15. Eesti meeste rekord on 13.54,2 , mille püstitas Enn Sellik ja naiste rekord on 15.30,84 , mille püstitas Ille Kukk. 11 LISAD KÕRGUS-JA KAUGUSHÜPE: MIDA TULEB VÄLTIDA! * Kiiruse langust hoojooksu lõpus. * Äratõukeks valmistudes keha massikeskme langust (tugev allaiste). * Pidurdavat tegevust äratõukel (mahapanekul kand kehast kaugel eespool) * Õpetamise algetapil liialt pikaajalist paigalthüpete kasutamist. * Enneaegset aktiivse lennufaasi õpetamisele keskendumist. Grupi harjutused: * Paigalthüpped * Hüpe lühikeselt hoojooksult * Hüpe kiirelt hoojooksult * Üleshüpe * Kordushüpped (näiteks 5×10 hüpet võimalikult kaugele) * Kordushüpped kiiruse peale (näiteks 5×10 hüpet aja peale) KETTAVISE JA KUULITÕUGE:
Tõuke- ja hoojalg on paralleelsed. Käed liiguvad üles-taha. 6. Millest sõltub hüppe tulemus biomehaanika seisukohast? - Õhulennu kaugus määratakse kolme parameetriga: 1) äratõuke kiiruse, 2) äratõukenurga, 3) väljalennunurga ja massikeskme kõrgusega. Nendest olulisimaks on väljalennu kiirus ja nurk. 7. Enamlevinud vead kaugushüppes - Kiiruse langust hoojooksu lõpus. Äratõukeks valmistudes keha massikeskme langust (tugev allaiste). Pidurdavat tegevust äratõukel (mahapanekul kand kehast kaugel eespool). 6. Kõrgushüpe: 1. Kõrgushüppe osad - Kõrgushüpe jaguneb järgmisteks faasideks: HOOJOOKS, ÄRATÕUGE, ÕHULEND (lati ületamine) ja MAANDUMINE. Hoojooksul kogub hüppaja kiirust ja valmistub äratõukeks. Äratõukel loob hüppaja vertikaalse kiiruse ja alustab lati ületamiseks vajalikku pöörlemist. Maandumisel on oluline hüppe ohutu lõpetamine. 2
3) Sirutehnika - Hoojalg liigub kõverdatult ette-üles, tõukejalg jääb taha. Hoojalg liigub samuti taha ning käed viiakse ette-üles. Õhulennu kõrgpunktis viiakse käed taha ja kõverdatud jalad samuti ning lükatakse puus ette. Vahetult enne maandumist sirutatakse käed ja jalad maksimaalselt kaugele ette. 4. Enamlevinud vead kaugushüppes - Kiiruse langus hoojooksu lõpus. Äratõukeks valmistudes keha massikeskme langust (tugev allaiste). Pidurdav tegevus äratõukel (mahapanekul kand kehast kaugel eespool). Tippimine või sammude venitamine hüppepakule lähenedes. Ülakeha liigne ettekallutamine õhulennu lõpuosas. 6. Kõrgushüpe: 1. Millest sõltub hüppe tulemus biomehaanika seisukohast - Õhulennu kõrgus määratakse kolme parameetriga: äratõuke kiiruse (4,9-5,2m/sek), äratõukenurga, väljalennunurga (50-60o) ja massikeskme kõrgusega. 2. Kõrgushüppe osad:
9. Hüpetes on õpetamise järjekord järgmine: 1. hoojooksult äratõuge; 2. õhulennuliigutused; 3. maandumine. 10. Olulised momendid hüpetes: 1. Sammusageduse suurenemine hoojooksu lõpus. 2. Pöia aktiivne mahapanek äratõukel. 3. Hoojala võimas tegevus äratõukel. 4. Puusa-, põlve- ja pöialiigese täielik sirutus äratõukel. 11. Vead, mida vältida hüpetes: 1. Kiiruse langust hoojooksu lõpus. 2. Äratõukeks valmistudes keha massikeskme langust (tugev allaiste). 3. Pidurdavat tegevust äratõukel (mahapanekul kand kehast kaugel eespool). 4. Õpetamise algetapil liialt pikaajalist paigalthüpete kasutamist. 5. Enneaegset aktiivse lennufaasi õpetamisele keskendumist. 12. Teivashüpe 1. Teivashüppe faasid - HOOJOOKS; TEIBA AUKUASETAMINE; ÄRATÕUGE JA RIPE; TAHAKALLUTUS, SIRUTUS JA PÖÖRE; LATI ÜLETAMINE JA MAANDUMINE. 2. Teiba hoie - Käed on õlgadelaiuselt. Parem käsi on teibal vasakust ülalpool. Mõlemad käed
kaugele jäänud palli päästmisel. Kõige üldisemalt eristatakse laskumise seljale, küljele, rinnale. Laskumisel kasutatakse ülaltsöötu, altsöötu kahe käega, altsöötu ühe käega. „pannkook“ Laskumine seljale- kahe käega ülaltsööt laskumisega seljale otse mängija suunas tulevat palli mängitakse madalas asendis, pallile „poetakse“ alla, palli söödetakse otsaesise kohalt, söödumomendil on allaiste kõverdatud tagapool olevale jalale, keharaskus kaldub taha, järgneb veere üle kanna istmikule, kumerale seljale ja tõus vaba jala hooga kükki. Külje suunas jäävat palli mängitakse pika väljaastesammuga, keharaskus viiakse madalale väljaastutud tugijalale, tugijala kand pööratakse väljapoole, põlv aga sissepoole, laskumine üle kanna istmikule, kumerale seljale ja tõus vaba jala hooga, väljaastesammuga
Osad peamised liigutuskombinatsioonid ja võtted, millest koosneb antud tervik- diharjutuse täitmise lik tegevus. kõige efektiivsemat Näiteks korvpallis püüdmine, põrgatamine, sööt, vise jt; ujumises start, distant- ja ratsionaalsemat si läbimine, pööre, finis; kaugushüppes hoojooks, äratõuge, õhulend, maandu- viisi saavutamaks mine; tõstmises start, tõmme, lõputõmme, allaiste jt. maksimaalset efek- ti (sporditulemust) Faasid osade mingid spetsiifilised detailid või alasüsteemid. Näiteks ujumises lähenemine seinale, pööre, äratõuge, libisemine ja üleminek uju- misele. Elemendid üksikute kehaosade liikumine. Spordiharjutuse tehnikas eristatakse: