2 Minu meelest mõtles Descartes selle lause all olemise ja eksisteerimise paratamatust. Seda pole võimalik muuta. Olemise ja eksisteerimise võiks võtta kaheks võrdväärseks sõnaks, kuna nende erinevus seisneb ainult häälduses. Kui me eksisteerime, siis järelikult me ka oleme olemas ja vastupidi. Heidegger esitas oma versiooni kartesiaanlikust cogito`st: Dasein täht-tähelt ,,sealt olemine" on termin, mida ta kasutab inimese teadvuse algseisundi kohta. Dasein erineb kartesiaanlikust cogito`st selle poolest , et on ,,alati juba" maailmas olemas, mitte aga sellest eraldi. Seal, kus Descartes kahtleb oma teadvat mõistust kui kindluse allikat ja vastandab sellele materiaalsete asjade maailma, rõhutab Heidegger meie maailmas olemise elatavat reaalsust, mitte meie enda valikut. Seega hõlmab Dasein materiaalselt kehastunud eksistentsi, mis paikneb ajas ja ühiskondlik-ajaloolises situatsioonis koos teiste inimestega. Kartesiaanlik
füüsilise jõu (impetus) mõiste. G. mõttelised eksperimendid. [vt OxFiLex naturalism ja naturaliseeritud][naturalistlik empirism?] [MR: Hobbes'i, Spinoza ja Locke'i õpetuste kokkuvõtteks öeldakse, et nende naturalistlikud loomuõigused päädivad positivismi. Teatud mõttes on naturalistlike loomuõigusõpetuste puhul selline tulemus paratamatu: kõik need õpetused (Spinoza oma küll mööndusega) näitavad õigust kui hädavajalikku vahendit inimese ja kogukonna loomuliku algseisundi ületamiseks. Kui see saab ületatud, siis peab inimtsivilisatsioon ühes oma õiguse ja riigiga end sellest algseisundist lahti haakima. Järelikult algseisund kaotab mõju nii riigile (mis on neis õpetustes ilmselgelt väljendatud) kui ka õigusele ning õigus hakkab alluma vaid kas inimese volile, mis on mõistuspärane niivõrd, kuivõrd ületab algseisundit, või mõistuspärasuse (ratsionaalsuse) seadustele, mille omavoliline muutmine on irratsionaalne.]
vesi, lähtub sõna arche ühest algsest tähendusaspektist – algus. Selle kohaselt esindaks Thales jällegi oleva genesis`liku käsitlust, kusjuures ta väidab, et see genesis on alguse saanud veest. Mõttekäik oleks siis umbkaudu selline: maailm avaneb vaatlusele pidevasse muutumisse haaratud nähtuste tervikuna. Thales eeldab, et sellel protsessil peab olema algus. Tolle alguse selgitamiseks toob ta sisse oleva algseisundi eelduse, millest kogu maailmaprotsess olevat alguse saanud. Seejärel samastab ta selle alguse veega. Aristoteles tõlgitseb asja nii, et kogu maailmaprotsessi kannab üks algelement – vesi – mis ise jääb aga kõigis muutustes samaks. Sellest algelemendist lähtub igasugune tekkimine ja sinna suubub igasugune hävimine. Seega tuleb eristada vee algset ning püsivat seisundit ja sellest tulenevaid seisundeid. Et vesi võib omada erinevaid seisundeid on
ning lahenduste ja konkreetsete tegevuste valik. Tegevuste valik sõltub kliendi võimetest, kogemustest ja võimalustest, samas kergemini muudetav käitumine seatakse esimesele kohale. Kliendi sotsiaalse elu jaoks olulisemad käitumisviisid peaksid saama selge eelistuse ja sekkumise tegevussammud on järgmised: · Mediaatorite leidmine ja hindamine (toetav isik muutumise protsessis, nt pereliige, sober jmt) · Parima sekkumiskoha valimine · Algseisundi andmete kontrollimine ja analüüsimine · Oluliste vallandavate sündmuste ja tagajärgede määratlemine · Lõpp- ja vahe-eesmärgid · Plaan ja kasutatavad tehnikad · Kinnitajate valimine · Andmete kogumine ja edu kontrollimine ning sellele vastav tegevuse muutmine Käitumuslikke tehnikaid saab kasutada ka grupitöös, nt alkohoolikud, õigusrikkujad, koolist väljalangejad jt.
Valesti valitud mõõdikud ei peegelda tegelikkust ehk ei selgu tõeselt kas eesmärk on saavutatud või mitte. Samuti on oht, et mõõdik nö küll saavutatakse kui tegelik eesmärk e soovitud tulemus jääb organisatsioonile ikkagi saavutamata. Mida ja kuidas siis ikkagi mõõta? Väga laias käsitluses võib tulemuslikkuse mõõtmisel välja tuua kaks erinevat lähenemist: y Lisandunud väärtuse kontseptsioon, mille puhul võrreldakse, hinnatakse tulemuslikkuse kasvumäär kas algseisundi või mingi muu referents näitajaga (teine organisatsioon). See väljendub tavaliselt eesmärgi sõnastuses kui kasvumäära väljatoomine (,,suureneb 10% aastas võrreldes 2010 aastaga" näiteks); y ,,Parima väärtuse" kontseptsioon, mille puhul sõnastatakse nö ideaal, parima väärtuse seisund ning võrreldakse tulemuslikkuse mõõtmisel, hindamisel selle suhtes saavutamist (personalivoolavus on 10%; toodetakse 1000 ühikut nädalas jne).
korral on vaja m-jada tuvastamiseks 2m m-jada järjestikust väärtust. M-järgulisse tagasisidestusega registrisse võib kirjutada suvalise kahendarvu .Siin algab m-jada keskelt. M-jada tsükliline nihe annab samuti m-jada. M-jada on tuvastatav, kui : 1. On teada nihkeregistri järkude arv m. 2. on teada tagasisidestusega järkude kohad - saame leida rekurentsest valemist. 3. on teada nihkeregistri algusesse kirjutatud algseisundi kahendarv. 63. m-jada omadused (loeng 18, slaidid 14-23) 1. Poolsuletud jada [y0, y1,.....,y1,.....), rahuldab rekurentset võrrandit: y1= =yl-1*hm-1+yl-2*hm-2+...+y1-m ; kui l m Ja kus hi on korpuse GF(2) elemendid 0 ja 1 ja korpuse GF(2 m) primitiivse elemendi minimaalse hulkliikme kordajad. Seega saab m-jada genereerida m-järgulise nihkeregistriga, kus m-pesasse on kirjutatud y l-1, yl- 2,...
Valesti valitud mõõdikud ei peegelda tegelikkust ehk ei selgu tõeselt kas eesmärk on saavutatud või mitte. Samuti on oht, et mõõdik nö küll saavutatakse kui tegelik eesmärk e soovitud tulemus jääb organisatsioonile ikkagi saavutamata. Mida ja kuidas siis ikkagi mõõta? Väga laias käsitluses võib tulemuslikkuse mõõtmisel välja tuua kaks erinevat lähenemist: y Lisandunud väärtuse kontseptsioon, mille puhul võrreldakse, hinnatakse tulemuslikkuse kasvumäär kas algseisundi või mingi muu referents näitajaga (teine organisatsioon). See väljendub tavaliselt eesmärgi sõnastuses kui kasvumäära väljatoomine (,,suureneb 10% aastas võrreldes 2010 aastaga" näiteks); y ,,Parima väärtuse" kontseptsioon, mille puhul sõnastatakse nö ideaal, parima väärtuse seisund ning võrreldakse tulemuslikkuse mõõtmisel, hindamisel selle suhtes saavutamist (personalivoolavus on 10%; toodetakse 1000 ühikut nädalas jne).
puudutavate probleemidega, aga seletaine läks arhailise ajaga võrreldes rohkem loogilisele pinnale. Parmenides- olev on ja olematut ei ole. Parmenidese arvates on ainuke asi, mida on võimalik ilma endaga vastuollu minemata ütelda: "Olev on ja olematut ei ole". Selle eelduseks on, et olev on muutumatu ning sellest tulenevalt hävimatu, igavene ja liikumatu, kuna selleks, et muutumine oleks võimalik, peaks olema ka midagi muud peale oleva (muutumine eeldab algseisundi saamist mitte olevaks ja uue seisundi ehk vast mitte olnu saamist olevaks), mis on aga võimatu, kuna kõik, mis pole olev, on mitte-olev, mitte-eksisteeriv. Tegemist on äärmusliku "loogilise" väitega, mis lähtub vasturääkivuse välistatusest kui ühest loogika põhilisest printsiibist, mille esmasõnastajaks võib Parmenidest teatud mõttes pidada, kuigi loogika kui valdkond tekkis märksa hiljem. Parmenidese loogikat pole ka sisu poolest õige pidada väga
Reegel, mille kohaselt tarbimine ei tohi aja jooksul väheneda, on tuntud kui Hartwick- Solowi´i säästlikkuse kriteerium. Milline joonisel 2.5 esitatud kõveratest vastab sellele kriteeriumile? Need on 1, 3, 5 ja 6. Kuna säästlikkus on siin piiravaks teguriks, ei saa seda kasutada nende kõverate paremusjärjestuse koostamiseks. Siiski võib kõverat 3 eelistada teistele, sest tarbimine on selle puhul kõrgem igal ajahetkel. Hartwick-Solowi kriteerium ei ütle midagi algseisundi kohta. Areng võib olla säästlik isegi siis, kui elustandard on äärmiselt madal ja jäädagi madalaks, peaasi, et ta veelgi madalamale ei langeks! Seega võiks nimetatud kriteeriumile lisada mingi miinimumstandardi, millest tarbimine peaks alati kõrgem olema. Kõik kuus kõverat rahuldavad minimaalselt talutava eesmärgi, kaks nendest ei vasta miinimunõudele. Kui nüüd vaadata kõveraid kolme kriteeriumi suhtes, selgub, et nõudeid täidavad jooned 1 ja 3. 2
annaabi.ee 
