Aleksis Kivi elulugu (0)

Aleksis Kivi

Aleksis Kivi nimi kuulub suurimate hulka soome kirjanduse ajaloos. See märgib murrangut idealiseerivast rahvusromantikast realistlikuma rahvaelu kujutamise poole ja hoopis artistlikumat suhtumist oma ülesandesse seni valitsenud diletantismi asemel. See kahesaja aasta eest toimunud murrang tähendab õieti selle kirjanduse tõusutee algust.
Kuid Kivi enese elulugu on üks kurvemaid soome kirjanduse ajaloos.
Aleksis Stenvall, nagu oli ta nimi eraelus, sündis 10. Oktoobril 1834 Uusimaa läänis Nurmijärvi kihelkonnas Palojoe külas. Küla asus ligi nelikümmend versta Helsingist. Tema isa oli külarätsep, kuid mõnes mõttes kõige haritum selles piirkonnas, sest peale soome keele oskas Aleksise isa ka rootsi keelt. Nii isa kui ka ema poolt pärines Kivi käsitööliste suguvõsast. Isa jõi aeg-ajalt, ema oli usklik -harda iseloomuga inimene. Kahjuks päris ka poeg vanemate kalduvused, sest temagi elule heitis alkoholi tarvitamine varju ja ta oli ka siiralt süveneva iseloomuga, kuigi mitte sõna kitsamas mõttes.
Kivi lapsepõlv oli üks tema õnnelikum aeg elus. Kuigi juba väiksena nõrga kehaehitusega, oli ta ometi liikuva iseloomuga, kuna ta armastas poisikese põlves palju küttimas käia ja harjus nõnda metsa vabadusega, mis mõjutas ka teda hiljem. Samuti huvitus ta juba noorena kirjandusest. Kuid perekonna ainelisi tingimusi arvestades oleks olnud loomulik, et Aleksis oleks oma isa ametit jätkanud või mõne teise sellelaadse elukutse valinud. Nii said ta vendadest kaks rätsepaks ja üks poeselliks. Kivile need ametid ei meeldinud ja ta sai suurema hariduse osaliseks kui ta vennad – talle enesele vahest õnnetuseks, kuid ülearvamatuks õnneks soome kirjandusele.
Kaheteistkümneaastaselt viidi Stenvall Helsingi kooli. Kuid oma keskhariduse sai ta suurel määral oma käel õppides. Kogu kooliaja elas ta väga kitsais oludes ja seoses sellega hakkas ka tema tervis allamäge minema. 1857.aastal sooritas ta üliõpilaseksami, kuid ta oli juba toona närvide poolest liiga kurnatud. Raha puudusel võis ta alles 1859. aastal ülikooli astuda. Ta õppis seal peamiselt ajalugu, keeleteadust ja esteetikat. Kahjuks sai ta ülikoolis käia ainult viis aastat ja seda ka väga palju puududes, nii et ta ei sooritanud ühtegi eksamit . Pärast ülikooliõpingute lõpplikku katkestamist elas Kivi kirjanduslikku tööd tehes Helsingi lähedal Siuntio kihelkonnas, peamiselt vanapreili Charlotta Lönnqvisti kehvas kodus. Seal oli ümbrus rootsikeelne ja sellepärast Aleksisele sisemiselt võõras. Kahjuks ka sel kannatas ta raskelt majandusliku kitsikuse käes, kuid soome kirjanduslugu on ikka tänulikult Lönnqvisti meenutanud, kes oma kehvuseski Kivi olemasolu võimaldas.
Need aastad, mis Aleksis Siuntios veetis, olid üksainus tööpäev, kuigi see meeleheitlik töö teda ainelisest viletsusest ei päästnud. Elu lõpupoole plaanitses ta, kuidas põllutöökooli pääseda, et siis kuskil kupja või valitseja kohta saada.
Kuid 1870. Aasta paiku hakkas Kivi vaimne tervis järsult nõrgenema ja kevad-talvel 1871 viidi ta Helsingisse, kus paigutati vaimuhaiglasse, ja kahjuks tunnistasid arstid ta parandamatuks. Selle järel viidi ta tagasi maale ühe oma rätsepast venna juurde, ja kihelkond määras talle nagu vallavaesele elatiseks viis tündrit rukkeid aastas.
Ta suri venna kodus Tuusula järve ääres 1872. Aastal.

Loomingust

Aleksis Kivi pani aluse soomekeelse kunstipärase proosa- ja näitekirjandusele. Tema kuulsaim romaan on ,,Seitse venda’’ . Kunstipärased näidendid on ,, Kullervo ’’ ja ,,Nõmmekingsepad’’ ning ,, Kanervala’’ luulekogu .