Juhul, kui uued liigid satuvad asustama jällegi ühist territooriumi, suureneb nendevaheline konkurents ning loodusliku valiku surve tugevneb o Sümpatriline liigiteke. Ø Sümpatriline liigiteke ei eelda, et uueks liigiks kujunev populatsiooni alaosa oleks ülejäänud populatsioonist geograafiliselt eraldatud Ø Populatsiooni ühes osas tekkinud unikaalsed mutatsioonid levivad teatavat ökoloogilist keskkonda asustavate isendite vahel. Geneetiliste erinevuste akumuleerumisel selles ökoloogilises tsoonis väheneb ristumine teisi elupaiku asustavate isenditega, mis soodustab geneetilist divergeerumist, kuni moodustub uus liik, mis on paljunemise seisukohalt emapopulatsioonist täielikult isoleeritud o Parapatriline liigiteke Ø Parapatriline liigiteke on kiire protsess ning selles osaleb vähe isendeid, sageli on nad populatsiooni äärealadelt Ø See liigitekke viis ei eelda geograafilist eraldatust Ø
söögikordade vahel, suurendab maks vere glükoosi taset glükoneogeneesi raja abil. Glükoosi hulk, mida produtseeritakse glükoneogeneetiliselt ei ole piisav selleks, et maksas leiduv glükokinaas aktiivselt suhkrut fosforüüliks ja seega väljub tekkiv glükoos hepatotsüütidest verre. Heksokinaasi ja glükokinaasi allosteeriline regulatsioon on samuti erinev. Heksokinaasid I, II ja III on allosteeriliselt inhibeeritud produkti G6P akumuleerumisel, glükokinaas aga ei ole. See võimaldab akumuleerida maksal glükoosi varu glükogeenina sel ajal, kui glükoos on liias ning samas soodustada glükoosi perifeerset tarbimist siis, kui glükoos on vajalik energiaallikana perifeersetes kudedes. 2. Glükoos 6-fosfaadi isomeraas Glükolüüsi raja teine reaktsioon on isomerisatsioon, mille käigus G6P konverteeritakse fruktoos 6-fosfaadiks (F6P). Vastav reaktsioon on rakus olevate heksoosfosfaatide kontsentratsioonide korral pöörduv
liigitekkeks (phyletic specification). Teisel juhul areneb eellasliigist kaks või enam uut liiki ning need rikastavad Maa liigilist koosseisu. Sellist liigitekke vormi nimetatakse hargnevaks liigitekkeks (branching specification). Edaspidi tulebki peamiselt juttu hargnevast liigitekkest, sest just tänu sellele vormile on meie biosfäär liigiliselt nii mitmekesine. Sugulisel teel paljunevate organismide puhul on uute liikide tekkimisel põhiosa geneetiliste muutuste populatsioonisisesel akumuleerumisel, mille tulemusena kujuneb geneetiliselt lahknenud isendite vahele ristumisbarjäär. Juhul, kui siiski omavahel järglasi saadakse, on need steriilsed. Geneetiline muutlikkus looduslikes populatsioonides. Populatsioonisiseselt on kõik isendid üksteisest mõnevõrra fenotüübiliselt erinevad. Inimesed erinevad üksteisest näiteks kaalult, kasvult, naha värvuselt, juuste värvuselt, silmade värvuselt ning paljude teiste tunnuste poolest. Fenotüübiline muutlikkus.
Merelised deltad moodustavad reeglina tasaseid, nõrgalt mere/ookeani poole kallutatud settelavasid mille veepealset ja suudmelähedast osa liigestavad arvukad hargnevad jõekanalid. Deltade settekehad ulatuvad tavaliselt kaugele eemale füüsiliselt määratlevast jõesuudmest ning neil eristatakse kask põhilist osa: (1)subakvaalne delta - veealune deltatasandik (2)subaeraalne delta - veepealne (ajuti üleujutatud) deltatasandik Kuigi voolukiiruse langemisel on deltade akumuleerumisel mängida suurim roll on settimine deltas kontrollitud kolme faktoriga: (1) mehhaaniline settimine - voolukiirus/voolamise turbulentsus langeb ja hakkavad settima ka kõige väiksemad osakesed (2)elektrolüütiline koagulatsioon - magedas st madala ioonkontsentratsiooniga vees on saviosakeste ja ka kolloidide ümber oaks elektriline kaksik-kiht, mis ei lase neil osakestel üksteise külge kleepuda, kuid juba vähegi
Eristatakse kahte mudelit: lukk-võti ja indutseeritud sobivus. © MIHKEL HEINMAA, kevad 2010 2. Ensüümide aktiivsuse regulatsiooniks raku tasandil on 6 võimalust: Geneetiline kontroll (geeni ekspressiooni indutseerimine või allasurumine); substraadi kontsentratsiooni kaudu (kiirus sõltub substraadi kättesaadavusest); produkti kontsentratsiooni kaudud (kiirus väheneb produkti akumuleerumisel); ensüümide kovalentse modifitseerimise teel (fosforüleerimine); allosteeriliste efektorite (modulaatorite) abil; sümogeenide, isosüümide, modulaatorvalkude abil. Kovalentne modifitseerimine. Ensüüme, mida reguleeritakse kovalentse modifitseerimise teel, nim interkonverteeritavateks ensüümideks. Ensüüme, mis katalüüsivad interkonverteeritavate ensüümide kahe
järgi. 2. Reaktsioonikiiruse reguleerimise võimalused rakkudes. Ensüümide kovalentne modifitseerimine. Valkude fosforüleerimise/defosforüleerimise roll ensüümide aktiivsuse regulatsioonis. 1) Geneetiline kontroll geeni ekspressiooni indutseerimine või allasurumine; 2) Substraadi konts. kaudu kiirus sõltub substraadi kättesaadavuseset; 3) Produkti konts. kaudu kiirus väheneb produkti akumuleerumisel; 4) Ensüümide kovalentse modifitseerimise teel fosforüleerimine; 5) Allosteeriliste efektorite abil; 6) Sümogeenide, isosüümide, modulaatorvalkude abil. 3. Proensüümid (sümogeenid) ja isoensüümid (isosüümid) mõisted, nende roll katalüüsi regulatsioonis. Proensüümid Isoensüümid mitu erinevat struktuurivormi, kuid katalüüsivad kõik ühte keemilist reaktsiooni 4. Allosteerilised ensüümid - mõiste, bioloogiline roll.
· sidemespetsiifilisus toimivad vaid teatud kovalentsele sidemele · geomeetriline spetsiifilisus võime eristada substraate molekulis esinevate keemiliste rühmade järgi Reaktsioonikiiruse reguleerimise võimalused rakkudes · geneetiline kontroll geeni ekspressiooni indutseerimine või allasurumine · substraadi kontsentratsiooni kaudu kiirus sõltub substraadi kättesaadavusest · produkti kontsentratsiooni kaudu kiirus väheneb produkti akumuleerumisel · ensüümide kovalentse modifitseerimise teel · allosteeriliste efektorite abil · sümogeenide, isosüümide, modulaatorvalkude abil Valkude fosforüleerimise roll ensüümide aktiivsuses Katalüütiliselt aktiivne on ENSÜÜM-OH vorm, katalüütililselt inaktiivne on ENSÜÜM-PO4 vorm Allosteerilised ensüümid ... on ensüümid, mida reguleeritakse regulatoorsete molekulide pöörduva, mittekovalentse sidaise kaudu.
glütseraadi kinaas, fosfoglütseraadi mutaas ja enolaas, püruvaadi kinaas. 2. Kirjeldage fosfofruktokinaasi allosteerilist regulatsiooni. 3. Fruktoos-2,6-bisfosfaadi roll fosfofruktokinaasi regulatsioonil. Fruktoos-2,6-bisfosfaadi moodustumine ja lagunemine. 4. Heksokinaasi regulatsioon. Glükokinaasi ja heksokinaasi füsioloogilised funktsioonid inimese organismis. Heksokinaasid I, II ja III on allosteeriliselt inhibeeritud produkti G6P akumuleerumisel, glükokinaas ei ole. See võimaldab akumuleerida maksal glükoosi varu glükogeenina sel ajal, kui glükoos on liias ning samas soodustada gükoosi perifeerset tarbimist siis, kui glükoos on vajalik energiaallikana perifeersetes kudedes. 5. Püruvaadi kinaasi regulatsioon. PÜRUVAADI EDASINE KONVERSIOON 1. Etanooli, laktaadi ja AcCoA moodustumine. Alkohoolse fermentatsiooni korral püruvaat dekarboksüleeritakse atseetaldehüüdiks, mis omakorda redutseeritakse etanooliks
Reaktsioonikiiruse reguleerimise võimalused rakkudes. Ensüümide kovalentne modifitseerimine. Valkude fosforüleerimise/defosforüleerimise roll ensüümide aktiivsuse regulatsioonis. Ensüümide aktiivsuse regulatsiooniks raku tasandil on 6 võimalust: 1) Geneetiline kontroll geeni ekspressiooni indutseerimine või allasurumine 2) Substraadi kontsentratsiooni kaudu - kiirus sõltub substraadi kättesaadavusest 3) Produkti kontsentratsiooni kaudu - kiirus väheneb produkti akumuleerumisel 4) Ensüümide kovalentse modifitseerimise teel (fosforüleerimine) 5) Allosteeriliste efektorite (modulaatorite) abil 6) Sümogeenide (proensüümide), isosüümide, modulaatorvalkude abil Kovalentne modifitseerimine Ensüüme, mida reguleeritakse kovalentse modifitseerimise teel, nimetatakse interkonverteeritavateks ensüümideks. Ensüüme, mis katalüüsivad interkonverteeritavate ensüümide kahe vormi vahelist
aberti aberti ja Sciurus aberti kaibabensis. Sümpatriline liigiteke. Sümpatriline liigiteke ei eelda, et uueks liigiks kujunev populatsiooni alaosa oleks ülejäänud populatsioonist geograafiliselt eraldatud. See muudab selle teooria vastuoluliseks, kuna geograafilist isolatsiooni ei saa kunagi täielikult välistada. Populatsiooni ühes osas tekkinud unikaalsed mutatsioonid levivad teatavat ökoloogilist keskkonda asustavate isendite vahel. Geneetiliste erinevuste akumuleerumisel selles ökoloogilises tsoonis väheneb ristumine teisi elupaiku asustavate isenditega, mis soodustab geneetilist divergeerumist, kuni moodustub uus liik, mis on paljunemise seisukohalt emapopulatsioonist täielikult isoleeritud. Sümpatrilise liigitekke näiteks tuuakse Põhja-Ameerikat asustavat kahte kärbseliiki Chrüsoperla carnea ja C. downesi. Nende kehavärvus on seotud käitumuslike eelistustega. C. carnea on kevadel ja suve algul heleroheline ja muutub sügise saabudes pruuniks
aberti ja Sciurus aberti kaibabensis. Sümpatriline liigiteke. Sümpatriline liigiteke ei eelda, et uueks liigiks kujunev populatsiooni alaosa oleks ülejäänud populatsioonist geograafiliselt eraldatud. See muudab selle teooria vastuoluliseks, kuna geograafilist isolatsiooni ei saa kunagi täielikult välistada. Populatsiooni ühes osas tekkinud unikaalsed mutatsioonid levivad teatavat ökoloogilist keskkonda asustavate isendite vahel. Geneetiliste erinevuste akumuleerumisel selles ökoloogilises tsoonis väheneb ristumine teisi elupaiku asustavate isenditega, mis soodustab geneetilist divergeerumist, kuni moodustub uus liik, mis on paljunemise seisukohalt emapopulatsioonist täielikult isoleeritud. Sümpatrilise liigitekke näiteks tuuakse Põhja-Ameerikat asustavat kahte kärbseliiki Chrüsoperla carnea ja C. downesi. Nende kehavärvus on seotud käitumuslike eelistustega. C. carnea on kevadel ja suve algul heleroheline ja muutub sügise saabudes pruuniks
Kui leida joont kirjeldav tuletisfunktsioon, siis saame kiiruse . Igas t katsepunktis on võimalik leida vastav kiirus jne. Õiged tulemused saab ainult siis, kui kiiruse languse taga on ainult substraadi kontsi vähenemine. Ensüüm-katalüüsitud reaktsioonde puhul on asi keerulisem, sest tulevad mängu teised faktorid, mis mõjutavad reaktsiooni kiirust ja mille mõju võib aja jooksul tugevamaks muutuda. Ntx produkti akumuleerumisel saab oluliseks produkt-inhibitsioon, selle osa suureneb ajas, sest produkti konts suureneb. Lisaks on suur osa ensüüme õrnad molekulid neil on kalduvus denatureeruda, inaktiveeruda, ajas ensüümi osaline inaktiveerumine progresseerub. Varasemad ensümoloogid uurisid asju keemikute moodi. Michaelis ja Menten võtsid kasutusele uue lähenemise - mõõtsid ainult algkiirusi. Nad vaatasid ainult seda osa, kus ajakõver on lineaarne. Y-teljel on [P] ja x-teljel on t. S01, S02, S03
annaabi.ee 
