("Principles of Morals and Legislation", 1789) Jeremy Bentham oli oli inglise õigusteadlane, sotsioloog, filosoof, majandusteadlane ja ühiskondlik tegelane, kes kasutas terminit kasulikkus, kui kõikjal toimivat põhimõtet. Bentham ise väidab, et ta jätkab oma arutlustes joont, mille alguses on vanakreeka filosoof Epikuros. Bentham sündis Londonis jõukas perekonnas ning tema vanemad arvasid, et ta on imelaps, kui leidsid poja istumas isa kirjutuslaual ning lugemas Inglismaa ajalooraamatut. Väike Jeremy alustas ladina keele õpinguid juba kolme aastaselt. 1760. aastal läks ta õppima Oxfordi ja sai seal 1763. aastal bakalaureusee ning 1766.aastal magistrikraadi õigusteaduses. Jeremy Benthamit peetakse utilitarismi rajajaks. Utilitarism on positsioon, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim lahendus selline, mis toob maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele. Isiklikke hüvesid ei tohi hinnata kõrgemalt kui teiste inimeste samalaadseid hüvesid
Egle Pääslane JEREMY BENTHAM Elulugu Jeremy Bentham sündis Londonis 15. veebruaril 1748. aastal. Ta sündis advokaatide jõukas perekonnas. Vanemad arvasid, et ta on imelaps, kui leidsid põngerja istumas isa kirjutuslaual ning lugemas Inglismaa ajalooraamatut, ladina keele õpinguid alustas ta juba kolme aastaselt. Bentham elas suurte sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike muutuste ajal. Õpinguid alustas ta Wesminsteri koolis. Pärast seda, 1760. aastal, kõigest 12-aastasena saatis isa ta õppima Queeni kolledzisse Oxfordis ja seal sai ta 1763. aastal bakalaureuse ning 1766 magistrikraadi õigusteaduses. Kuigi ta oli pädev praktiseerima õigusteaduse alal, ei teinud ta seda kunagi
palju kloostriansamleid, templeid ja pagoode hiina eeskuju järgi. Riigielu aluseks võeti sajandi algul koostatud koodeks, mis koosnes kuni 1500 artiklist. Hiinast toodi Jaapanisse teejoomise tseremoonia, millest sai peagi jaapani kultuuri lahutamatu osa. Hiinaliku kultuuri domineerimisest hoolimata elas edasi ka jaapani traditsiooniline kultuur. Juba 6. sajandil oli kirja pandud jaapani mütoloogiat ja ajaloolisi andmeid. Nüüd koostati nende materjalide alusel kaks olulist ajalooraamatut: ,,Kojiki" (,,Märkmeid muistsetest asjadest") 712. aastal ja ,,Nihongi" (,,Jaapani annaalid") 720. aastal. Esimene neist oli jaapani-, teine hiinakeelne. Mõlemad taotlesid eesmärki näidata, et jaapanlastel olid oma ajaloo- ja kultuuritraditsioonid ammu enne hiina mõjude sissetungi. Nara ajastu lõpu poole (770) tehti Jaapanis tutvust trükikunstiga. Algul trükiti puitplaatide, alates 15. sajandist liikuvate hieroglüüfide abil. Juba 8. sajandil võeti hiina
· Riigielu aluseks koodeks, mis koosnes -1500 artiklist · Tugevad poliitilised/kultuurikontaktid Hiina Tangi riigiga · Tõlgiti hiina luulet, püüti rakendada Hiina eksamissüsteemi · Hiinast jõudis Jaapanisse ka teejomise tseremoonia Hiina kultuuri domineerimisest hoolimata elas edasi ka jaapani kultuur ning juba 6. sajandil pandi kirja jaapani mütoloogiat ja ajaloolisi andmeid. Nende materjalide alusel koostati kaks olulist ajalooraamatut, mis näitasid, et jaapanlastel olid oma ajaloo- ning kultuuritraditsioonid juba ammu enne hiina sissetungi. 1. ,,Kojiki" (,,Märkmeid muistswetest asjadest") 712. aastal 2. ,,Nihongi" (,,jaapani annaalid") 720. aastal Trükikunst tekkis Jaapanis Nara ajastu lõpu poole (770.a). algul trükiti puitplaatidele, hiljem alates 15. sajandist liikuvate hierogklüüfide abil. Jaapani silpkiri kana võeti kasutusele hiina kirjamärgkide kõrval 8. sajandil. 8
aastal, mil Kolonn tähistas 20. juubelit. Just tänu sellele üritusele ja oma isa seotusele Kolonniga sai töö autor teada Vaba- Sõltumatust Kolonnist nr 1. Kui isa mind endaga kaks aastat tagasi toimunud juubeliüritustele ja tahteväljenduspäevale kaasa kutsus, oli Kolonni ajalugu minule täiesti tundmatu. Päevakava oli väga huvitav ja tegus. Päev algas jumalateenistusega Katariina kirikus, seejärel tutvustasid Kaja Tullus, Aavo Savitsch ja Ain Saar koostöös valminud ajalooraamatut ''Võru veri ei värise'' ja jagasid autogramme. Õhtune mälestusmiiting surnuaial oli igati korda läinud, kohale tuli oodatust rohkem inimesi. Üheskoos marssis mitmesaja pealine rongkäik tõrvikutuledes linna poole. Linnas oli rongkäigule vastu tulnud palju inimesi. Kesklinnas pidas pidupäeva auks kõne President T. H. Ilves. Oma kõnes rääkis ta julgusest, mida nõudis 1987. aastal ettevõetu ning arutles selle üle, mida on noortel tollasest südikusest õppida.53 President T. H
tooma ainult olulise fakti ning ülejäänud teksti lisadesse panema. Raamatu panemine ajalistesse raamidesse, ei ole Luksi meelest samuti hea, sest oleks saanud kokku võtta terve pungi ajaloo ilma mahu erilise suurenemiseta. Pigem nimetatakse seda infokillukestega pildiraamatuks. Lääne bändide mõju Eesti artistidele on aga välja toodud üsna hästi. Mõistagi ei saagi loota punkarilt ja poeedilt ühte korralikku ajalooraamatut. Autor ei taha küll oma arvustusega väljendada seda, et ülevaadete koostamine peaks jääma teoreetikute pärusmaaks, sest asjaosalised ise on parimad seda väljendama, kuid selleks peab olema fookust ja faktide eristatavust. (Luks 2009) Jürgen Rooste: "Punk ei oleks punk, kui ta ei võiks kirjutada ükskõik millest, ükskõik kuidas. Piiratud on näha selles vaid vägisõnalist sotsiaalkriitikat, ajutist rõvetsevat sissetungi
ajast kui paradiisist kuni praeguse ajani. Kontrast seisneb selles, et Ivan Orav idealiseerib kogu Eesti Vabariigi aega, sellele vastandub nõukaaeg, kus kõik on halvasti, on reeturid. Ideaalid kaovad. Jõhker okupatsiooni võim tapab kogu vaba vaimu jne. Kivirähk võimendab stereotüüpi viimase piirini. Teine võte: tõlgendatakse fakte üpris vabalt. Tekitatakse pinge või vastuolu fakti ja väljamõeldise vahel. Raamat imiteerib ajalooraamatut või ka teaduslikumat väljaannet/teksti. Kivirähu üks kirjutamisressurss on kõikvõimalikud, tuttavamad multifilmid, filmid, meedias ringlevad väljamõeldud kujud,kes kõik tekstides kokku saavad. ,,Mees, kes teadis ussisõnu" (2007) Kivirähk kasutab erinevate kirjandusteksti maailmasid: Islandi saaga, Põhjala müüdid ja muistendid, gootika Shakespeare sünged draamad, Eesti muistendid. Mitte nii tume ega
Autoriks Jeremy Bentham. 18. saj kasvab loomuõigus tihedalt kokku valgustusega, jagavad vastastikku sümpaatiat ja võimu. Jeremy Bentham (15. veebruar 1748 -- 6. juuni 1832) oli inglise õigusteadlane ja filosoof, kes kasutas terminit kasulikkus (utility) kui kõikjal toimivat põhimõtet. Benthami peetakse utilitarismi rajajaks. Bentham sündis Londonis jõukas perekonnas ning tema vanemad arvasid, et ta on imelaps kui leidsid põngerja istumas isa kirjutuslaual ning lugemas Inglismaa ajalooraamatut. Väike Jeremy alustas ladina keele õpinguid juba kolme aastaselt. 1760 aastal läks ta õppima Oxfordi ja sai seal 1763 aastal Bakalaureuse ning 1766 Magistri kraadi õigusteaduses. Õige pea pettus lootustandev advokaat Inglise keerukas õigussüsteemis ja hakkas kehtivat seadusandlust avalikult kritiseerima. Utilitarismi seisukohalt tuleb Benthami arvates korraldada ka seadusandlus. Seadusandluse loomise eesmärgiks peab olema maksimaalse hulga inimeste maksimaalne hüvang (õnn, nauding
annaabi.ee 
