areenile oli tõusnud kapitalismi tulevane hauakaevaja- TÖÖLISKLASS. Kapitalism e. Ühiskondlik majanduslik süsteem, mis põhineb tootmisvahendite eraomandusel. Marksism on intelektuaalselt kõige ambitsoonikam, süstemaatilisem ja mõjukam poliitiline filosoofia tänapäeva maailmas. Marksism on avaldanud suurt mõju, mitte vaid tänapäeva kultuuri elule kuid mõjutand poliitilist tegevust olles maailmavaatepoolelt alusalaks mitmele riigile. Marksism hõlmab ühiskonna teadusliku uuringut ajaloofilosoofiat, majandusliku tegevuse ajalugu eriti kapitalistliku süsteemi nii poliitilise mõjuvõimu konseptsiooni. Filosoofiliselt koosneb marksism heegelsusest ehk heegeli põhimõtetest, positivismist ja materjalismist, poliitiliselt on see maailmavaade saanud alguse 19-nda sajandi prantsuse revolutsioonilistest liikumistest. Eetiliselt on see valgustus ajastu vaimu järeltulja, kuid marksism pole vaid teoreetiline struktuur, see on ka üleskutse tegudele.See on
See maailmavaim ei ole konkreetne isik vaid pigem inimene üleüldse. ,,Vaim ei hõlju ajaloo kohal nagu vete kohal, vaid tegutseb ajaloos ja on ajaloo liikumapaneja." ( Hegel. Filosoofiateaduste entsüklopeedia, III, lk 352 ) Mõistus, avaldudes maailmaajaloos , on maailmamõistus. Mõisted maailmavaim ja maailmamõistus ei ole Hegeli jaoks identsed. Maailmavaim on ajaloo substants ehk alus, maailmamõistus aga kujutab endast ajaloolist seaduspärasust. Kogu Hegeli ajaloofilosoofiat läbib mõte ajaloo mõistuspärasusest ajaloofilosoofia pole võimalik ilma veendumuseta, et ajalugu on mõistuspärane. ,,Kes mõistlikult vaatab maailma, sellele vaatab ka maailm mõistlikult vastu" ( Hegel. Loengud ajaloofilosoofiast, lk 23 ) Maailma ja ka ajaloo mõistuspärasus avaldub tema arvates kahel kujul: 1) Mõistuspärasus kui objektiivne seaduspärasus. Mõistuspärasus ei eelda mingit
ühtekuuluvust ei rikuks liiga suures varanduslikud erinevused. Selle eest, et üldine tahe ja riik ei laguneks kannab hoolt "tsiviilreligioon", kuhu kuulub ka patriotismi-kultus. teosed: "Arutlus teadusest ja kunstidest", "Arutlus inimsetevahelises ebavõrdsuse allikaist ja alustest", "Julie ehk Uus Helose", "Ühiskondlikust lepingust" ja "Emile ehk kasvatusest" ning "Pihtimused" 5. Georg Wilhelm HEGEL - sakslane - suur süsteemilooja Hegeli ajaloofilosoofiat läbib mõte ajaloo mõistuspärasusest. Ajaloofilosoofia pole Hegeli arvates võimalikki ilma veendumuseta, et ajalugu on mõistuspärane:"Kes mõistlikult vaatab maailma, sellele vaatab ka maailm mõistlikult vastu" Ajalugu on Hegeli arvates maailmavaimu areng. Vaimu olemuseks on vabadus ning maailmavaimu areng seisneb üha täielikumas enesetunnetamises, oma olemuse vabaduse mõistmises. Maailmavaimu areng väljendub inimeste arusaamades sellest, mis on vabadus
Maailmavaim on aluseks kõigile maailmas toimuvatele ajaloolistele protsessidele ja sündmustele. Maailmavaimu ei seosta Hegel ühegi konkreetse isikuga ega ka Jumalaga tavainimese mõistes. Maailmavaim on pigem üldistatud inimene või inimteadvus, mis on vastandatud mõtteliselt konkreetsetele inimestele. Ta tegutseb ajaloos ja on selle liikumapanija. Hegel on veendunud, et ajalugu on mõistuspärane, sest ilma selle veendumuseta ei saaks olla ka ajaloofilosoofiat. Mõistus, mis avaldub maailmaajaloos, on maailmamõistus. Viimane avab ajaloo tema loogika aspektist lähtudes ning kujutab seega endast ajaloolist seaduspärasust. Maailmamõistus ei samastu Hegelil maailmavaimuga, sest maailmavaim on ajaloo aluseks ja tema lahutamatuks omaduseks ongi maailmamõistus. Hegel on oma loengutes ajaloofilosoofiast juhtinud tähelepanu ka sellele, et juba Vana- Kreeka filosoof Anaxagoras oli esimene, kes ütles, et maailma üle valitseb mõistus ja et see
oma isiklikud ajalootaotlused hülgas. b) G. H. Merkeli kontseptsioon, Eestlaste kui rahva ajaloole, s.t eesti ajaloole pannakse alus alles radikaalsete ümberkirjutustega XVIII sajandi lõpul. Merkeli jt sõnavõtud ei toetunud mitte faktograafiale, vaid peaosa mängis uus kujutlus- ja mõtlemisjulgus. Ehkki ei Merkel, Jakobson ega Hurt olnud järjekindel teoreetiline mõtleja, ehkki nad ei arendanud välja oma ajaloofilosoofiat, olid nad kõik kontseptualistid (eriti Merkel) s.t isikud, kes püüdsid oma ideid kuulutades mõista anda, et nad ei ole mitte ühe või teise asja poolt, vaid et nende poolt on ka inimese ajalookogemus ja filosoofiline loogika. Ajaloofilosoofia ei olegi ehk õige sõna selle narratiivse kihistuse iseloomustamiseks, küll aga võime kõnelda AJALOOIDEOLOOGIAST. Faktiliselt ebausaldusväärne, kuid ajaloo ümberkirjutajana ei ole tal Baltikumis võrdset. Need
Kõigi ajalooliste sündmuste ja protsesside substant (alus) on maailmavaim. See maailmavaim ei ole konkreetne isik, ka mitte Jumal lihtrahvalikus tähenduses; pigem on see inimene üleüldse, abstraktne inimene või inimteadvus üleüldse, mis mõtteliselt vastandatakse konkreetsetele inimestele. Selline vastandamine saab olla vaid mõtteline, sest tegelikult "vaim ei hõlju ajaloo kohal nagu vete kohal, vaid tegutseb ajaloos ja on ajaloo liikumapanija". Kogu Hegeli ajaloofilosoofiat läbib mõte ajaloo mõistuspärasusest. Ajaloofilosoofia pole Hegeli arvates võimalikki ilma veendumuseta, et ajalugu on mõistuspärane: "Kes mõistlikult vaatab maailma, sellele vaatab ka maailm mõistlikult vastu". Mõistus, avaldudes maailmaajaloos, on maailmamõistus. Mõisted maailmavaim ja maailmamõistus ei ole Hegeli jaoks identsed. Maailmavaim on ajaloo substants ehk alus, maailmamõistus kujutab endast ajaloolist seaduspärasust (ajalugu tema loogika aspektist).
1.7.1 Hegeli allikakriitika Ajaloofilosoofia jäi alles käsikirjana, tema poeg trükkis ta loengud ära. Suu- res osas koguti need õpilastelt, aga poeg väitis, et kasutas ka käsikirju, mida keegi ei ole näinud. Asi ei ole puhas. 19.»saj lõpus nägi G. Lasson ära, et reaalsuses asi ei vasta. Ta vaatas läbi ja võrdles allesjäänud käsikirju ja märkmeid ning tegi uue väljaande. Kokku sai pikem ja paksem ning teoreetilises osas erinev raamat. Hoffmeister hakkas 1930 uuesti “Ajaloofilosoofiat” ja Hegeli pärandit uu- rima. 1955 ilmus teoreetiline osa kriitilisel ja parandatud kujul. Ta otsis üles kõikvõimalikud Hegeli tekstid ning püüdis asendada tudengite konspektid nendega. Väljaandes on need erinevad ˘sriftis. Hegeli tööl on 4 osa: 1. on teoreetiline ning kolm ülejäänut jutustavad maailma ajalugu Hegeli moodi. Kolme viimast osa ei ole ei redigeeritud ega kontrollitud. 1.7.2 “Ajaloofilosoofia” Hegel nimetas Maailma ajaloofilosoofiaks
"Filosoofia teaduste entsüklopeedia" (1817). Kutsuti Berliini ülikooli. Preisi riik oli teda tükk aega tõmmanud. Hegeli loengud on konarlikud ja ebatäpsed, kuid vaatamata sellele siiski popid. Hegel saab Preisi "riigifilosoofiks." Loeb ka kõrvaldistsipliine. "Õigusfilosoofia põhijooned" (1831). Peale surma annavad õpilased välja tema loengukonspektid. Hegeli teosed on rasked lugeda, mittearusaadavuse meisterteosed. Tõestavad, et tume ei ole alati mõttetu. Tema ajaloofilosoofiat on loogikast kergem jälgida. Looming terviklik, ei saa tükke välja võtta. Dialektikakäsitluses eristab Hegelit teistest filosoofidest sünteesi sügavam mõistmine, sellele erilise rõhu asetamine. Hegeli filosoofial on 3-astmeline ülesehitus. tees×antiteessüntees×antiteessüntees (kolmiksamm). Saab tõusva spiraali (uus tees). Hegel kujutas kõigi asjade liikumist sellisena ette. Fichtel aitas süntees vastuolul kaduda.
annaabi.ee 
