„Ajaloo
suurkujud . Tsivilisatsiooni lühike ajalugu antiikajast kuni uusaja
koiduni“
Will
Durant Tegemist
on maailmakuulsa kultuuriloolase Will Duranti postuumselt ilmunud
raamatuga , mis tutvustab lühidalt ja ladusal moel maailma ajaloo
silmapaistvamaid isikuid Egiptusest uusaja Euroopani.
Neli
aastat enne surma alustas
Pulitzeri preemia võitnud Will Durant tööd
raamatuga, mis jäi tal
viimaseks . Varem oli ta koos oma naise
Arieliga välja andnud paljukiidetud raamatusarja „Tsivilisatsioonide
ajalugu“, mille lühikokkuvõtteks võibki pidada alles
hiljuti avastatud ja avaldatud raamatut „Ajaloo suurkujud“.
Selles
avaneb värvikas galerii isiksustest, kes on olulisel määral
kujundanud maailma ajaloo palet: Konfutsiusest Kristuseni,
Sokratesest Shakespeare’ini, Periklesest Lorenzo de Medicini.
Hiilgava ajaloo populariseerijana suudab Will Durant pakkuda
nauditavat lugemist kõigile neile, kel huvi inimkonna ajaloo vastu.
Mulle
isiklikult see raamat meeldis. Seda oli sellepärast hea lugeda, et
enamus informatsioonist on suuremal või vähemal määral juba teada
kas ajaloo-, või filosoofiatunnist, aga ka kirjanduse ja
usundilootundidest ning selle ülelugemine oli meeldiv meeldetuletus.
Näiteks on raamatus kirjeldatud Konfutsiuse (moraali ja korra
taastamine ühiskonnas hariduse levitamise kaudu) ja Lao Zi (vaikne
maaelu ) õpetusi, millega oleme eelmise aasta usundilookursusel
tutvunud.
Sellegipoolest
sain raamatut
lugedes teada palju uutki. Näiteks ei
teadnud ma seda,
et homoseksuaalsus oli levinud meeste seas
ammu enne meid. Näiteks
Caesari kohta on kirjutanud autor nii: ...
Rooma tagasi tulnud,
pühendus ta poliitikale ja naistega amelemisele. Ta oli kena mees,
kuid tundis muret oma hõrenevate juuste pärast. Kui tema esimene
naine Cornelia suri, abiellus ta
Sulla lapselapse Pompeiaga. Et see
oli puhtalt poliitiline abielu, ei kohkunud
Caesar tagasi sõlmimast
tolle aja moe kohaselt suhteid paljude mõlemast soost armukestega,
nii et Curio ütles tema kohta:
omnium
mulerium vir et omnium virorum mulier (kõikide
naiste mees ja kõikide meeste naine).
Lisaks
sellele on raamatus veel kirjas, et Leonardo da Vinci kutsuti
aadlikogu ette, kus teda süüdistati homoseksuaalsetes suhetes,
kuigi homoseksuaalsus oli Itaalias tol ajal laialt levinud. Veel üks
huvitav fakt, mis mulle silma jäi, on see, et kui Solonist sai
Ateena linnaülem, legaliseeris ta prostitutsiooni ning asutas
avalikud bordellid. Vaba naisterahva vägistamise eest oli ette
nähtud
tagasihoidlik 100-drahmine
trahv , kuid igaüks, kes
abielurikkuja teolt tabas, võis ta kohapeal tappa.
Raamat
sisaldab väga palju aastaarve ning mingil määral ka seda n-ö
kuiva teksti, mille lugemisel huvi veidi kaob, aga enamasti on raamat
siiski huvitavalt kirjutatud. Pikalt lugedes väsib natuke ära, sest
see muutub veidi üksluiseks, aga paari peatüki kaupa lugedes säilib
huvi ja
suutelisus kaasa mõelda.
Lõpetuseks
loeksin ette ühe koha, mis mulle eriti meeldis, peatükist, mis käib
Rooma luuletaja Lucretiuse kohta:
Hing
(anima) ib „eluhingus“, mida leidub väga peene ainena terves
kehas ning mis hingestab iga selle osa. Ta kasvab ja vananeb koos
kehaga ning kui keha
sureb , hajuvad tema
aatomid . Elu ei
anta mitte
päriseks, vaid laenuks, ning sellest on kasu
niikaua , kuni me saame
sellega kasulik olla. Kui oleme oma jõu ammendanud, peame jätma elu
sama armuliselt, nagu tänulik külaline tõuseb pidulauast.
Surm
ei ole midagi kohutavat, ainult meie hirm teispoolsuse ees muudab ta
selliseks. Mingit teispoolsust aga ei ole olemas. Põrgu on siinsamas
nendes kannatustes, mis tulevad nõmedusest, kirest, riiakusest ja
ahnusest, ning ka taevas on siinsamas kui
sapientum
tempola serena
(tarkade
kirgas tempel).
Voorus
ei esine mitte jumalate
kartuses ega pelglikus hoidumises rõõmudest,
ta seisneb
meelte ja vaimuannete harmoonilises toimimises mõistuse
juhtimise all – „inimese tõeline vara on lihtne elu ja
meelerahu “. Abielu on hea, kuid kirglik armastus on hullus, mis
riisub mõistuselt selguse. Erootilises uimas ei leia kindlat alust
ükski pere, ühiskond ega
tsivilisatsioon .
AITÄH!
Kõik kommentaarid