asjadega. Üldtunnustatud õpetuse kohaselt on ideed kaasasündinud, kuid palju hõlpsamini nõustutakse, et ideed tulenevad kogemustest. 2. Kõik ideed tulevad aistimisest ja refleksioonist. Meie kogu teadmine, meie arutlusvõime ja ideed tulenevad kogemustest. Meie endi sisemine ning väline vaatlus ning tajumine moodustab terve meie ideede kogumiku. Locke võtab ilma vähimagi nurinata omaks traditsioonilise ettekujutuse aru passiivsusest. 3. Aistimise objektid on üks ideede allikas. Meelelised kogemused kanduvad vaimu ning tekitavad seal nende tajumused. Seda meeltest sõltuvat ideede allikat, kus ideed meelte poolt arusse viiakse, nimetab autor aistmiseks. 4. Ideede teine allikas on vaimu tegevused. Ühelt poolt on vaatlus, mille objektideks on välised esemed ja asjad, teisalt on meie sisemine vaatlus, mille objektiks on meie teadvuse olekud. On loomulik, et tegelik aistingute läbi tunnetamine eristatakse
mõtiskluste. Kui vaatlus varustab vaimu mõtlemise algmaterjaliga, siis ettekujutusvõime niiöelda seob tajutud algmaterjali omavahel ja 'salvestab' selle vaimu. Ehk inimesed saavad oma teadmised ja arutlused kogemustest. Olen Locke`ga nõus sest kui näiteks lapsele öelda et tulega ei tohi mängida sest tuli teeb haiget siis ei pruugi laps sellest enne ikka aru saada kui kogemusest ( ehk mängib tulega ja saab kõrvetada ja siis ta saab aru et tuli teeb haiget). Kolmandas punktis" Aistimise objektid on üks ideede allikas" ütleb Locke et allikat millest on pärit enamik ideid ja mis meelte poolt viiakse arusse ,nimetab ta aistmiseks. Neljandas punktis ,,ideede teine allikas on vaimu tegevused" tahab ta öelda et teiseks teadmise allikaks on vaimu enda tegevuse tajumine inimese sees. Kui selliseid tegevusi tajutakse siis täitub vaim uut liiki ideedega mida ei ole ainult tajumise abil võimalik saada(nt tunded,ebamugavus). Viiendas punktis ,,kõik meie ideed on pärit
Sellele ma vastan ühe sõnaga, kogemusest; sellel põhineb kogu meie teadmine ja sealt ta lõppude lõpuks tuleneb. Meie vaatlus, mis tegeleb kas väliste meeleliste [sensible] objektidega või meie vaimu seesmiste tegevusetga [operations], mida me ise tajume ja mille üle me mõtiskleme, on see, mis varustabki meie aru mõtlemise kogu materjaliga. Need kaks on teadmise allikad, kust on pärit kõik ideed, mis meil on või mis meil loomulikul moel võivad olla. 23) aistimise ja refleksiooni erinevus Aistimise objektid on üks ideede allikas. Esiteks, meie meeled, puutudes kokku üksikute [particular] meeleliste objektidega, toimetavad vaimu mitmesuguseid, omavahel erinevaid asjade tajumusi [perceptions], vastavalt nendele erinevatele viisidele, kuidas need objektid meeli mõjutavad. Ja nõnda me saame need ideed, mis meil on kollase, valge, kuumuse, külma, pehme, kõva, mõru, magusa, ja kõige selle
See on kohastumuslikult otstarbekas organismi ja närvisüsteemi reageering, sest pidevalt liiga tugevasti reageerides raisatakse bioloogilisi ressursse, väsitatakse süsteemi ja tekitatakse tähelepanuvajakuid muude, uute ärritajate märkamises. Seega adaptatsiooni KOHASTUMUSLIK FUNKTSIOON on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastutvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis. Lisaks NEGATIIVSELE ADAPTATSIOONILE – tundlikkuse vähenemisele ärritaja mõjul – esineb ka POSITIIVSE ADAPTATSIOONI NÄHTUSEID. Tundlikkus võib suureneda ärritajatega kokkupuutumise mõjul. See toimub tavaliselt nõrkade ärritajate korral, tähelepanu abil, kesknärvisüsteemi seisundi kohaldamisel fokuseeritud tajuks. Tundlikkuse suurenemist nimetatakse SENSITISATSIOONIKS. Tundlikkust
,,kanal ummistub", tugeva valguse korral tundlikkus valgusele läheb tuimemaks, läved kasvavad. Protsess, kus aistingu tundlikkus muutub vastavalt keskkonna mõjurite tasemele, nim adaptsiooniks. Nagu ka kohanemine, aga see on liiga üldmõiste. Bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt olulise ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis. Positiivne adaptsioon- tundlikkuse suurendamine, tavaliselt nõrga ärritaja toimel- kuulmisadaptsioon vaikuses olles. Negatiivne ad- aistingu täielik kadumine või tundlikkuse oluline nürinemine kestval või tugeval ärritusel. Selektiivne adaptsioon- kestval valikulised kokkupuutel mingit üht laadi ärritajaga või keskkonnatunnusega. Tundlikkuse valikuline alanemine. Tekivad sensoorsed järelefektid.
tundlikkus valgusele läheb tuimemaks, läved kasvavad. Protsess, kus aistingu tundlikkus muutub vastavalt keskkonna mõjurite tasemele, nim adaptsiooniks. Nagu ka kohanemine, aga see on liiga üldmõiste. Bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt olulise ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis. Positiivne adaptsioon- tundlikkuse suurendamine, tavaliselt nõrga ärritaja toimel- kuulmisadaptsioon vaikuses olles. Negatiivne ad- aistingu täielik kadumine või tundlikkuse oluline nürinemine kestval või tugeval ärritusel. Selektiivne adaptsioon- kestval valikulised kokkupuutel mingit üht laadi ärritajaga või keskkonnatunnusega. Tundlikkuse valikuline alanemine. Tekivad sensoorsed järelefektid.
<- aistingute latentne e varjatud periood Meelte tundlikkus on sõltuv inimese east. Keskea ületamisel hakkab sensoorne tundlikkus kahanema. Adaptsioon meeleorgani tundlikkuse muutumine pikemaaegsel ärritaja toimel või selle puudumisel. Adaptsiooni bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis. Adapstioon jaguneb: positiivne tundlikkuse suurenemine negatiivne aistingu täielik kadumine või oluline nürinemine kestval või tugeval ärritusel. Selektiivne adapstisoon tekib ärritaja või tunnuse suhtes, kestval valikulisel kokkupuutel mingit üht laadi ärritajaga või keskkonnatunnusega. Eri analüsaatorite adapstioon toimub erineva kiirusega
ehk mitte-teadlikult. Mõni ärritaja kutsub esile automaatse refleksi. Mõni ärritaja aga tekitab pikaajalisel toimel või selle puudumisel meeleorgani tundlikkuse muutumise. Tegemist on adaptsiooniga. Adaptsiooni bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustatavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis. Aistimine on aktiivne protsess, millest võtavad osa paljud erinevad analüsaatorid üheaegselt ja kombineeritult. Aistingu tekitab adekvaatne ärritaja, mis tähendab, et ärritajal peavad olema kindlad kvanitatiivsed ja kvalitatiivsed omadused, alles siis muundub ärrituse energia teadvuse faktiks. Aistingu teke on reflektoorne, kuna ärritajale järgneb vastureaktsioon
annaabi.ee 
