oma kehaga väga tihedalt seotud on küll mõtlev asi, mis pole piiratud, kuid siiski on selgepiiriline idee kehast ulatuvusega asi, mitte mõtlev. Sellest järeldab, et inimene on midagi muud kui tema keha ja ta suudaks ka ilma selleta eksisteerida. Siinkohal jätab Descartes tõestamata, mis on see ,,midagi muud", millest inimene koosneb? Kuidas see ,,mõtlev" osa meist suudaks ilma kehata eksisteerida, kuna Descartes väidab, et vaimu mõjutab ka aju, mis on siiski ju keha osa? Inimene aistib, et see keha, kus ta ,,eksisteerib" viibib paljude teiste kehade vahel, mis võivad teda mõjutada positiivselt kui ka negatiivselt, mida mõõdetakse tunnete läbi. Descartes väidab, et tajub asju, mis on mõtlemisest täiesti erinevad kehad, mis tulevad tema juurde ise, ilma igasuguse nõusolekuta. Ja kuna need mõtted on palju tugevamad ja selgejoonselisemad, kui need ideed, mida ta ise soovib, siis järeldab, et need ei tule temast enesest vaid teistest asjadest
vaim aga täiesti jagamatu. Kui ma vaadelda vaimu, ehk iseennast, niivõrd kui ma olen mõtlev asi, ei ole ma võimeline eristama endas ühtki osa, vaid mõistan ennast ühe ja tervikliku asjana. Kuigi näib, et kogu vaim on ühendatud kogu kehaga, siis ometi, kui amputeeritakse jalg või käsi või mõni muu kehaosa, ei tunneta inimene, et midagi oleks vaimust ka võetud; samuti ei saa öelda, et võime tahta, aistida, mõista jne oleks vaimu osa, sest üks ja sama vaim on see, mis tahab, mis aistib, mis mõistab. Descartes väidab tõe teadmine kuulub üksnes vaimu juurde, mitte aga keha ja vaimu kombinatsiooni juurde. 3. 1) Argumendid meelelise tunnetuse poolt · Descartes ei mõista komnurka kui üksnes kolme joonega haaratud figuuri, vaid ta ühtlasi kaeb oma vaimusilmaga neid kolme joont justkui kohalolevaina, ja seda nimetab ta kujutlemiseks. · Kui kujutlusvõime puuduks, oleks inimene kahtlemata seesama, kes ta praegu on, sest
Kui keha ei ole, siis pole ka hingele omast. Kuid mõtlemist ei saa kunagi ära võtta. Sellest järeldubki, et me eksisteerime nii kaua, kuni mõtleme. Samuti võib selle põhjal öelda, et inimene on mõtlev asi. Kõige paremini tunnetataksegi mõtlemist ja aistmist ehk hingega seotut. Vaim tuleks hoida eemal asjadest, mida saab haarata kujutlusvõime abil, kuna need takistavad vaimul ise oma loomust tajuda. Need ei puutu kuidagi teadmistesse, mida iseenda kohta saame. Kehalisi asju aistib inimene aga meelte abil ning need on hästi haaratavad. Selliseid asju ei saa kunagi ette kujutada, vaid üksnes vaimuga tajuda. Siin tuleb mängu otsustusvõime kui vaatame inimest tänaval, siis me ei saa näha, mis on tema riiete all, kuid otsustame, et see on inimene. Otsustades, et me näeme asju, otsustame ka ühtlasi, et oleme olemas. Meil ei pruugi isegi silmi olla, kuid piisab mõtlemisest, et me näeme ning siis ka eksisteerime. Kõik kaalutlused,
5. ja 6. nädala vältel areneb südamealgest neljakambriline süda. 7. elunädala lõpuks tekivad suguorganite alged, aga soolist vahet veel teha ei saa. 8. elunädalaks on embrüol kõik organid ja kehaosad olemas. Need peavad ainult veel kasvama. Nüüdsest peale nimetatakse teda looteks. Alates 8. Elunädalast algab looteperiood, mis kestab sündimiseni. Organid ja kehaosad ning nende talitus areneb üha intensiivsemalt. Ja mis eriti tähelepanuväärne loode aistib juba, tajub ema kehasiseseid helisid ja tunnetab tema meeleolu. Alates 5. Raseduskuust on loode võimeline reageerima ka mõnele väliskeskkonna mõjule. 3. elukuust (9-12 nädalat) alates hakkab loote pea kasv aeglustuma, pea on nüüd juba kolmandik keha pikkusest. Nägu on lai, silmad asetsevad teineteisest kaugel. Käed omandavad õiged proportsioonid. Nahk on väga õhuke, veresooned kumavad läbi. 11. rasedusnädalast alates hakkab loode pöialt lutsima
Selgitage! Maitse on meel, mille abil eristatakse kiitust ja hukkamõistu väärivaid nähtuseid. Maitsestandard on vastav väärtuste süsteem. Kompositsioon ja kunstireeglid on küll universaalsed kuid nende konteksti asetamine tugineb üksikisiku kogemusele. Seega ei ole võimalik. Ilu ei ole asjade endi omadus: ta eksisteerib pelgalt nende üle mõtisklevas vaimus; ja iga vaim tajub ilu erinevalt. Üks isik võib tajuda inetust seal, kus teine ilu aistib; ning iga indiviid peaks soostuma oma tundmusega ja mitte üritama korraldada teiste omi. Tõelise ilu või tõelise inetuse otsimine on sama viljatu ettevõtmine nagu üritus kindlaks teha tõelist magusust või tõelist mõ- rusust. Vastavalt organite kalduvusele võib sama objekt olla nii magus kui mõru; ning leidub vanasõna, mis on õigusega maitseid puudutavad vaidlused viljatuks kuulutanud. Maitsestandardit saab kehtestada inimene kes on kriitik. Neid on vähe.
Ja nii on ka autor seda meelt, et antud ettevõtmine on vaevaline, langedes tagasi vanade harjumuste juurde. II meditatsioon Mõeldes eelneva meditatsiooni peale ja jätkates seda sama teemat on autor ikka arvamusel, et kõik mida ta näeb on võlts. Tõde on see, et mitte miski pole kindlalt teada. Samas, kui on keegi kes mind pidevalt ja sihikindlalt eksitab, siis pean olemas olema ka mina on autor arvanud. Ehk siis inimene kel on keha, kes toitub, kõnnib, aistib ja mõtleb. Kui aga ka see on kõik väljamõeldis jääb üle vaid mõtlemine. Kujutlemine mõtlemises aga peaks samuti tõene olema, kui kujutlusvõime ise moodustab osa mõtlemisest. Peale vaimu ei ole minus midagi tõdeb autor. Kehi on võimalik tajuda üksnes intellektiga ja mitte meelte ega kujutlusvõimega. Vaid selle põhjal, et neid mõeldakse ja kõige kergemalt tunnetan oma vaimu. VI meditatsioon
Mis nendest on mu mõtlemisest erinev? Millise kohta nendest võiks öelda, et ta on minust eraldi? See, et ma olen olemas, kes ma kahtlen, kes ma mõistan, kes ma tahan, on ju sedavõrd ilmselge, et mingit aredamat selgitust sellele pole. Aga see, kes kujutleb, on [1646] ju seesama mina; sest kui ka mitte ükski kujutletud asi pole tõeline. nagu eeldanud olen, siis ometi eksisteerib tõeliselt kujutlusvõime ise, ja moodustab osa mu mõtlemisest. Lõpuks olen samuti mina see, kes aistib ehk kes täheldab kehalisi asju justkui meelte kaudu. Ma näen ju ikka ja jälle valgust, kuulen müra, tunnen soojust. Need pole ehtsad, sest ma magan. Aga ma näin täiesti kindlalt nägevat, kuulvat, sooja tundvat. See ei saa olla ebaehtne; see on ainuomane sellele, mida nimetatakse "minu sees aistimiseks"; ja täpselt nii võetuna pole aistimine midagi muud kui mõtlemine. Eelneva põhjal hakkan mõnevõrra paremini taipama, kes ma olen; siiski näib siiamaani ja ma ei 5
Tabamuste suhe valehäirega. Kas hunt oli metsas või ei olnd. Üks : jaaaaa muidugi oli hunt. Tegelt oli mingi hall koju ja koer ulgus kaugustes. No mis hunt. Teine ütleb, et ei olnd seal mingit hunti. Tunnistajate ütlusi kuulates tuleb arvestada, et mõni ütleb et jaaa see oli kindlalt see isik. Ja tene tunnistaja on väga kaalutlev ja ei tunne midagi ära või õigemini ei ütle, sest ta ei taha mööda panna. Tihti sõltub see kiirusest. Autotuli, kusagil ilmub laps. Kui kiiresti inimene aistib . esmapilgul lihtne küsimus, et mõõdame ära ja ok. Aga ei ole. Üks on subjektiivne . millal meie teadvusesse jõuab. Aga teine asi on see, millal me jõume reageerida. Inimene reageerib enne, kui ta teadvustab endale. Aistingu ajaline viivis: latentne periood= 100-200 millisekundit Reaktsiooniaja katsed: · Lihtreaktsiooniaeg (0.15-0.25sek) · Valikreaktsiooniaeg (0.2-0.5) · ,,go-no-go" reaktsiooniaeg · Eristusreaktsiooniaeg (,,sama-erinev") /tajuteema/
vajadused. Laps mõjutab hooldajat saamaks rahulolu tunnet, rahuldust ja rõõmu. Inimese lapsepõlv on pikk. Vastsündinu on abitu ja ei tule ilma hoolduse ja turvalisuseta toime. Ta elab kaua sõltuvuses hooldajast. Teiselt poolt on inimlapsel ettevalmistus, mis kaitseb tema kasvu. Tal on võime luua elutähtsat vastastikust suhet hooldajaga: juba vastsündinu aistib ümbritsevat ja reageerib sellele. Vastsündinu info saamine Vastsündinu päevad mööduvad peamiselt magades. Keskmiselt magab imik päevas 16 tundi, kuigi mõni võib magada 21 tundi, teine aga 11 tundi. Laps ärkab tavaliselt iga paari tunni järel. Kui laps saab umbes 3 kuu vanuseks, on ta pärastlõunal ja õhtul erksam ning hakkab magama öösiti
annaabi.ee 
