,,Pyrrhon ei nimetanud midagi ei kauniks ega inetuks, ei õiglaseks ega ebaõiglaseks ja üleüldse arvas ta, et midagi tõelist pole olemas, inimesed juhinduvad vaid seadustest ja tavadest, sest miski ei ole rohkem üks kui teine. Vastav oli ka Pyrrhoni eluviis: mitte millestki ei hoidunud ta kõrvale, sattudes nii hädaohtudesse, olgu see siis vanker, järsak või koer. Hädaohtudest püüdsid teda kõrvale hoidata sõbrad, kes teda saatsid. Ainesidemos kirjutab, et otsustusest hoidumine oli Pyrrhonile reegliks vaid filosoofias, igapäevases elus aga polnud ta sugugi ettevaatamatu. Pyrrhon oli alati rahulik. Kui tema juttu ei kuulatud, siis jätkas ta kõnelemist ka ilma kuulajateta. Noorest peast aga olevat ta olnud üpris elavaloomuline. Sageli lahkus ta kodust ilma kellelegi ütlemata ja hulkus igasugustega ringi." Pyrrhon elas (erinevate andmete järgi) ajavahemikul 360-275 eKr ning oli seega Zenoni (Kitionist) ja Epikurose kaasaegne
praktilist, eetilist, religioosset ning teaduslikku skeptitsismi. Kolmandas peatükis on veidi laiemalt välja toodud skeptitsismi perioodid ning nende silmapaistvamad esindajad. Esines kolm põhilist perioodi, millest esimene oli antiikne skepsis, milles figureerisid Pyrrhon Elisest ning Phliuse Timon. Teiseks oli akadeemiline skepsis, mille silmapaistvamateks viljelejateks olid Arkesilaos ja Karneades. Viimaseks perioodiks oli noorem skepsis, mida esindas kõige märkimisväärsemalt Ainesidemos. Neljandas peatükis kirjutab autor skeptikute kümnest kõnekujundist ehk troobist ning toob iga troobi kohta välja ka lühikese selgituse. Referaadi koostamisel on kasutatud kokku viite allikat. Nendest neli moodustavad raamatud ning üks on internetiallikas. 1 SKEPTITSISMIST ÜLDISELT Skeptitsism on mõtteviis, mis seab argumenteeritult kahtluse alla mingi valdkonna õpetused ja teooriad. Skeptitsismi nimetati vanakreeka keeles skepsis, mis tähendab
mitte. Juba Pyrrhon olla väitnud : ,, Kui oleks midagi, mis isenesest oleks hea või paha, siis peaks see olema seda kõigile, nii nagu lumi on kõigile külm. Ei ole olemas head ning paha, mis seda oleks kõigile järelikult pole ka midagi ieenesest head ega paha". Teistest antiikaja skeptikutest on tähtsaimad Platoni akadeemia filosoofid Arkesilaos, kes oligi skeptilise mõttesuuna esimeseks harrastajaks, ja Karneades ning nn. hilise skeptitsismi esindajad Ainesidemos, Agrippa ja Sextus Empiricus. Viimane on kirjutanud filosoofia koolkindadest nii: "...Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised arvavad, et tõde on võimatu leida, kolmandad otsivad teda. Neid, kes kujutavad ette, et nad on tõe leidnud, nimetatakse dogmaatikuteks, nagu näiteks Aristotelese, Epikurose ja stoikute järgijad; tõest kui tabamatust rääkisid Klitomachos, Karneades jt akadeemikud; otsijad on aga skeptikud.
Ühed kujutlused on iseenesest tõenäosed, teised osutuvad tõenäosteks tänu sarnasusele teiste samasugustega ja on seetõttu vasturääkivatud; kolmandad vajavad oma tõenäosuse kindlaks tegemiseks juba üksikasjalikkuslikemat uurimist ning läbikatsumist. Karneadesega saavutab skeptitsism oma õitsengu. (Tartu Ülikooli Eesti Kirjandusmuuseum, 2013) Noorem skepsis ehk skepsise kolmas õitseng leiab aset Aleksandrias ning seda Ainesidemose õpetuse toel aastatuhande vahetuse paiku. Ainesidemos pakub välja 10 punkti, nn troopi veenmaks meid lõplikult meie taju ja tunnetuse relatiivsuses. Skeptitsism polnud antiikajal kuigi populaarne kuid ajalooline tähtsus asetub väljapoole kahtlust (ehkki skeptikud selles ise kahtleksid) olles aluseks ajakohasema mõtlemisviisi ja tunnetusmeetodite otsimisel võideldes tardumuse ja dogmatismi vastu. (Tartu Ülikooli Eesti Kirjandusmuuseum, 2013) 5 2. SKEPTITISMI TROOPID
äärmise teravusega ja isegi laimasid. Idealistlik on stoikute õpetus hinge surematusest. Diadohhide riikide ja hiljem Rooma impeeriumi kõrgemal seismisele rahvuslikest erinevustest vastas nende teostumatu unistus maailmariigist. Kolmas suur Aristotelese järgne filosoofiasuund on skeptitsism. Mõnd aega oli see valdav ka Platoni akadeemias. Kuigi skeptikute (peamised esindajad Pyrrhon, Arkesilaos, Karneades ja Ainesidemos) tõestusviisid ei ühtinud, oli neil ühine põhiseisukoht: tõene tunnetus on võimatu, seepärast peab inimene hoiduma igasugusest otsustusest. Kui ollakse sunnitud tegutsema, siis piisab tõenäosuse, tavade ja harjumuste järgimisest. Sellise otsustustest hoidumise (epoche) ihaldusväärne eesmärk on apaatia ja ataraksia. Seega kummutasid skeptikud põhimõtteliselt Sokratese ajast alates üldiselt tunnustatud väite, et ülima hüve ja vooruse saavutamise eeltingimus on tunnetus.
pindalade summa võrdub hüpotenuusile ehitatud ruudu · Pürrhon Elisest (u.360-270) pindalaga. · Arkesdilaos (u. 315-241) · Meelelise reaalsuse aluseks peab ta koos · Karneades (213 -123) Empedoklesega tuld (tetraeeder), maad (kubus), õhku · Ainesidemos Knossosest (oktaeeder) ja vett (ikosaeeder). · Arvud, mis väljenduvad geomeetrilistes kujundites on · SKEPSIS maailma aluseks. · Sõna skepsis tähendab "uurimist" või "proovimist". · Kui arv on maailma olemus, siis peab olema ka kõik · Skeptik on kahtleja, kes peab tõelist tunnetust võimatuks. matemaatiliselt väljendatav. Ta ei soovi end siduda ühegi arvamusega.
referri potest. /…/ (7, 31)4 3 Skeptitsism on filosoofiline õpetus ja tunnetusteoreetiline printsiip, mida iseloomustab kahtlemine teadmiste usaldusväärsuse ja objektiivse tegelikkuse tõese tunnetamise võimalikkust. Skeptitsismi kui filosoofilise õpetuse rajas kreeka filosoof Pyrrhon (u 365-275 eKr). Tuntumad skeptikutest on Platoni akadeemia filosoofid Arkesilaos (315-241 eKr) ja Karneades (214-129 eKr) ning hilise skeptitsismi esindajad Ainesidemos (1 saj eKr) ja Agrippa (1-2 saj). 4 Cicero, M. T. Topica (Die Kunst, richtig zu argumentieren). Hg. Bayer, K. Bayer, G. – Tusculum, Darmstadt, 1994. äärenr 5, 26; 28; 7, 30; 31. /…/ Definitsioon on lause, mis seletab defineeritavat tulenevalt selle mõistest. On olemas kaks definitsiooni põhiliiki: üks käib nende asjade kohta, mis tõeliselt eksisteerivad, teine nende kohta, mida ette kujutatakse.
õpetusi, eriti stoikusid. Kahtles teadmimse võimalikkuses, tõekspidamiste tõelevastavuses, tõe kriteeriumides ja millegi tõestamise võimalikkuses. Nn. kindlatele tõdedele võib üksnes omistada teatud määral tõenäosust. Kritiseeris ägedalt stoikude teoloogiat ja nende rahvapärast polüteismi mitte seda kummutades, vaid selle kõige tõestamatust näidates. Noorem skepsis õilmitses Aleksandrias (Akadeemiast surus eklektism ta välja). Väljapaistvaim esindaja Ainesidemos toetub pms. Pyrrhonile. Tema kool tegutses Aleksandrias veel III saj. pKr., seal on õpetanud Sextus Empiricus (analüüsis loogilise süllogismi kõlbmatust väidete tõestamiseks). 57. Filosoofiline eklektism Filosoofilise eklektismi kujunemist on mõjutanud kahesugused tegurid. Kultuuriloolised, mis olid seotud toonase poliitilise maailma väljakujunemisega. Rooma võimu avardumine impeeriumiks andis rohkesti võimalusi erinevatele impeeriumi territooriumile jäävatele
annaabi.ee 
