Ahven Ahven on ilus ja ereda värvusega kala. Tema selg on tumeroheline, küljed rohekaskollased, 59 tumeda ristvöödiga. Saba- ja pärakuuim ning kõhuuimed on erepunased, rinnauimed kollased. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane. Silmad on oranzid. Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes on ta täiesti tume. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven on levinud kogu Euroopas (välja arvatud Pürenee poolsaar, Itaalia, Island, Sotimaa ja Norra), Taga-Kaukaasias ning Põhja-Aasias. Venemaal puudub ta vaid Amuuri jõgikonnas ja Kolõma jõest ida pool. Ta elab paljusugustes mage- ja riimveelistes veekogudes. Eestis on ahven tavaline kala, mida püütakse ka töönduslikult. Isasahvenad saavad suguküpseks varakult: 1-2-aastaselt. Emased suguvõimestuvad 3-4-aastaselt. Kud...
Ahven Ahven on ilusa ja ereda värvusega ahvenaliste seltsi kuuluv röövkala. Külgedelt arenenud keha on piklik, kuid küllalt kõrge, suurima kõrgusega keha eesosas. Lõugadel on ühtlased harjaselised hambad tihedates ridades. Ahvena silmad võrdlemisi suured ning oranzi värvi. Tal on tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ning punased uimed. Keha on kaetud pisikeste soomustega, mis moodustavad üsna tiheda ja tugeva kehakatte. Värvus sõltub veekogust: liivase põhjaga veekogudes heledam, mudase põhja puhul tumedam. Kala suurus oleneb tema vanusest. Ahvenad on üldiselt aeglase kasvuga kalad: 20cm pikkuse kala vanus on umbes 10 aastat. Täiskasvanud ahevena pikkus on siis keskmiselt 15-25cm. Eesti vetes püütud rekordkala pikkus on 44 cm. Suurimad ahvenad on kirjanduse andmetel isegi 51-55 cm pikad. Kehamass täiskasvanutel kaladel on enamasti 20 -180 grammi. Raskeima Eestis tabatud ahvena mass on oln...
väävelvesinikku. Järve põhja katab järvelubi. Järv saab oma vee peamiselt põhjaosas olevatest allikastest. Äntu Sinijärv on omapärane ka selle poolest, et see on läbivooluta järv karbonaatsete muldadega alvaritel sellist tüüpi järvi on Eestis vähe. Sinijärv toitub allikate kaudu põhjaveest, aga samuti valgala kevadisest sulaveest. Järve kaugnurgast lähtuv ojake voolab 50m lõuna pool olevasse Rohelisse järve. Järve elustik: Loomad, kalastik koosneb ahvenast, särjest ja haugist; kõige arvukam näib olevat ahven. Põhjaloomi on üsna palju. Leidub üksikuid järvekarpe. Taimed: Aastail 1972 ja 1973 kattis taimestik peaaegu kogu järvepõhja, liike oli aga ainult 11. Ujulehtedega taimedest leidus ujuvat penikeelt; kaldataimestik oli samuti vähene. Nüüd kasvab seal: mändvetikas, vesisammal ja kuuskhein. Kaldal kasvab: tarn, pilliroog, ubaleht, soopihl ja ädalalill. Alus tekst. Äntu Sinijärv
Kõige maitsvam oli eestlaste arvates kalamaks kartuli lisandina. Kokkuhoidlikumates peredes läks isegi niisk toiduks. Seda lisati supi sisse nagu ka kalapead, mis keedeti koos maksa, tangu ja pekitükkidega pehmeks, lisati maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale. Kaladest saadi rasva, mida koguti sügisel. Kalad pandi, kas päikse kätte või siis ahju sulama. Kalarasva koguti ka soolikaid kuumutades Kõige rohkem saadi rasva latikast, haugist ja ahvenast. Rasva kasutati roogades kuika põletati lampides, sellega praeti kartuleid ning sobis ka hästi seenepirukasse. Mõnelpool lisati kalarasva supi sisse, et viimane rammusam oleks. Rääbiserasvas hautati isegi leiba. Põliseks peolauasoolaseks oli eesti talupojal heeringas. Jõukamates peredes söödi heeringat ka argipäeval kuid iga talupoeg seda endale lubada ei suutnud. Ega niisama öeldud, et silk on vaese mehe heeringas.
pugudest, kaeltest, jalgadest, südametest. Puljongi valmistamist alustatakse toorainete eeltöötlemise ja tükeldamisega. Kalapuljongite keetmine Kalapuljongit keedetakse kaladest või nende toidukõlbulikest jääkidest luudest, peadest, uimedest, nahast. Ei kasutata heeringaliste ja karplase päid, kuna neist saadav puljong on maitsetu, vahel isegi kibe. Puljongi keetmiseks ei sobi ka koger ja linask oma mudamaitse tõttu. Hea puljong saadakse kohast, ahvenast, kiisast ja tuurlastest. Kalapuljongi keetmiseks võetakse 1 osa kala kohta 1 osa vett. Seenepuljongite keetmine Seenepuljongeid keedetakse tavaliselt kuivatatud seentest, arvestusega 1 osa kohta 7 osa vett ja neid leotatakse 2-4 tundi külmas vees. Kuivatatud seened pannakse keema koos leoveega. Värsketest seentest puljongi keetmiseks kasutatakse sampinjone, kuuseriisikaid, hobuheinikuid ja teisi mahedamaitselisi seeni. Puljongi keetmiseks värsketest seentest
Karnivoorid: Karnivoorideks nimetatakse loomtoidulisi loomi. Nendeks on Victoria järves flamingo, ahven ja krokodill. Nemad toituvad pisematsest kaladest, antud juhul kirevahvenlastest, niipalju kui neid järves veel alles on, vähilladsetest, limustest. Tipptarbijad: Krokodill kuulub ka tipptarbijate hulka. Ta toitub ainult lihast, ei söö taimseid toite. Antud ökosüsteemis toitub krokodill flamingost ja ahvenast. Ökopüramiid: (Joonis on lõpus) 5. Ökosüsteem kui tervik Toiduahelad: Toiduahela moodustavad omavahel rohevetikas ja planktonvähilaadne ja limusedflamingokrokodill. Rohevetikas ja planktonkirevahvenlaneniiluse ahvenkrokodill. Toiduahelate võrgustik: Toiduahelate võrgustik tekib siis, kui mitu toiduahelat põimuvad omavahel. (Joonis on lõpus) Toiduahelate katkemine: Siin saame tuua näite sellest, kui ülal esimesena mainitud toiduahelas kaotada vahelt ära vähilaadsed ja limused
Jäähaug on pikk ja peenike, konnahaug on lühike ja jäme, tumedam. Kui haugid juba enne jäälagunemist kudema tulid, arvati, et tuleb varane kevad (TartuMaarja); keskmisest varasema kudemisrände puhul peeti otstarbekaks külvitöödegagi varem alustada (Saarde); kui haug eelistas kudeda madalas vees, oli oodata kehva viljaaastat (Põlva). Esimesest kevadisest püügist loodeti esimesena saada haug (Türi, Pärnu, Tarvastu), igatahes on haug ahvenast, särjest või latikast eelistatavam. Olgu unna või noodaga, arvati neid parem püüda olevat noorelkuul ja vanakuu põhjas (Iisaku). Rahvapärimuslikud kujutlused hiidhaugist on ette puutunud ka kalanduse asjatundjatele ning leidnud korrigeerimist. Teated enam kui 100 aastastest ülisuurtest haugidest ei ole seni paika pidanud. Eesti vete suurimaid eksemplare on arvatud jäävat 20 kg piiresse. Rahvasuus lisab
komme aastavahetusel, selleks et leib püsiks laual ka järgmisel aastal. Samuti loodeti kalaõnne püsimist. Kui haugid juba enne jäälagunemist kudema tulid, arvati, et tuleb varane kevad (TartuMaarja); keskmisest varasema kudemisrände puhul peeti otstarbekaks külvitöödegagi varem alustada (Saarde); kui haug eelistas kudeda madalas vees, oli oodata kehva viljaaastat (Põlva). Esimesest kevadisest püügist loodeti esimesena saada haug (Türi, Pärnu, Tarvastu), igatahes on haug ahvenast, särjest või latikast eelistatavam. Olgu unna või noodaga, arvati neid parem püüda olevat noorelkuul ja vanakuu põhjas (Iisaku). Rahvapärimust seoses haugi ja haugipüügiga on tutvustanud ka A. Luts. Rahvapärimuslikud kujutlused hiidhaugist on ette puutunud ka kalanduse asjatundjatele ning leidnud korrigeerimist. «Teated enam kui 100aastastest ülisuurtest haugidest ei ole seni paika pidanud,» märgib N. Mikelsaa. Eesti vete
Kõige maitsvam oli eestlaste arvates kalamaks kartuli lisandina. Kokkuhoidlikumates peredes läks isegi niisk toiduks. Seda lisati supi sisse nagu ka kalapead, mis keedeti koos maksa, tangu ja pekitükkidega pehmeks, lisati maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale. Kaladest saadi rasva, mida koguti sügisel. Kalad pandi, kas päikse kätte või siis ahju sulama. Kalarasva koguti ka soolikaid kuumutades. Kõige rohkem saadi rasva latikast, haugist ja ahvenast. Rasva kasutati roogades, põletati lampides, praeti kartuleid ning sobis ka hästi seenepirukasse. Mõnelpool lisati kalarasva supi sisse, et viimane rammusam oleks. Rääbiserasvas hautati isegi leiba. Põliseks peolauasoolaseks oli eesti talupojal heeringas. Jõukamates peredes söödi heeringat ka argipäeval kuid iga talupoeg seda endale lubada ei suutnud. Ega niisama öeldud, et silk on vaese mehe heeringas. Kala osa talurahvatoidus sobib lõpetada nii-
Kõige maitsvam oli eestlaste arvates kalamaks kartuli lisandina. Kokkuhoidlikumates peredes läks isegi niisk toiduks. Seda lisati supi sisse nagu ka kalapead, mis keedeti koos maksa, tangu ja pekitükkidega pehmeks, lisati maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale. Kaladest saadi rasva, mida koguti sügisel. Kalad pandi, kas päikse kätte või siis ahju sulama. Kalarasva koguti ka soolikaid kuumutades. Kõige rohkem saadi rasva latikast, haugist ja ahvenast. Rasva kasutati roogades, põletati lampides, praeti kartuleid ning sobis ka hästi seenepirukasse. Mõnelpool lisati kalarasva supi sisse, et viimane rammusam oleks. Rääbiserasvas hautati isegi leiba. Põliseks peolauasoolaseks oli eesti talupojal heeringas. Jõukamates peredes söödi heeringat ka argipäeval kuid iga talupoeg seda endale lubada ei suutnud. Ega niisama öeldud, et silk on vaese mehe heeringas
11. Voigt, Heinz-Rudolf "Concentration of heavymetals in fisch from coastal waters around the Baltic Sea";1999.a 12. Elintarvikevirasto. Riskiraportti, elintarvikkeiden ja talousveden kemialliset vaarat. Valvontaoppassarja 2/202: 5-11 13. Mustaniemi A, Hallikainen A, Witick A Elohopean saanti kalasta ja muusta ravinnosta. Elintarvikevirasto, tutkimuksia 13/1994 14. "Kalastaja" 2002. Nr. 22 lk. 50-55 15. Leili Järv, magistritöö, Ahvenast Eesti rannikumeres ja tema saakide prognoosimise võimalustest 1997, lk.3 16. Neuman,E . 1977. activity and distribution of benthic fish in some Baltic archipelagoes withs pecial reference to temperature. Ambio spec. Rep. 5: 47-55 17. Abiks kalurile, 1989, 4 18. roceeding of Polisch-Swedish Symposium on Baltic coastal Fisheries; 1996 19. Kukk,H ; Martin,G; "Long-term dynamics of hütobenthos in Pärnu Bay; the Maltic Sea. EestiTA Toimetised. Ökoloogia nr
Linnulihapuljongid. Neid võib keeta tervetest lindudest või lindude subproduktidest: tiivanukkidest, pugudest, kaeltest, jalgadest, südametest. Kalapuljongid. Kalapuljongit keedetakse kaladest või nende nende toidukõlblikest jääkidest: luud, pead, uimed, nahk. Kalapuljongi keetmiseks võetakse ühe osa kala kohta üks osa vett (vaata tabel 7.1). 118 Hea puljong saadakse kohast, ahvenast, kiisast ja tuurlastest. Puljongi keetmiseks ei sobi: heeringaliste ja karplaste pead – puljong tuleb maitsetu või kibe; koger ja linask - puljong tuleb mudamaitseline. Kalapuljongite valmistamine: Kala või kalajäätmed pestakse. Väikesed kalad puhastatakse ja keedetakse tervelt. Suured kalad tükeldatakse. Kalapeadest tuleb eemaldada lõpused ja silmad. Need muudavad puljongi hägusaks.
annaabi.ee 
