Oromo keele järel. Seda kirjutatakse ladina tähestikus, mis on kõige levinuim kasutusviis, mida on kasutatud alates 1972. aastast. On kasutatud ka araabia ja osmani kirjasüsteemi, mis ei ole enam kasutusel. Samuti on kasutatud Borama ja Kaddare tähestikku. (http://www.ethnologue.com/language/som 23.10.15 22:30) (http://www.omniglot.com/writing/somali.htm 23.10.15 22:50) Somaali keel on aglutinatiivne keel ehk afiksaalkeel, mis kasutab suurel hulgal afikseid. Afiksid muutuvad vastavalt mitmetele reeglitele. Kindel artikkel on sufiks ehk järelliide, mille põhivorm meessoost nimisõnade puhul on -ki või -ka ja naissoost nimisõnade puhul -ti ja -ta. Artiklid ei muutu ainsuses või mitmuses. (https://en.wikipedia.org/wiki/Somali_grammar 24.10.15 19:00) Muutuseid helikõrguses kasutatakse pigem grammatilistel kui leksikaalsetel eesmärkidel.See hõlmab endas soo, arvu ja käände eristamist. Mõnel juhul on need eristused tähistatud üksiku
Sidamo keelt kasutab 101 000 inimest. Sidamo keelel ei ole teada, et oleks mingeid konkreetseid murdeid. See keel on leksikaalselt sarnane 64% Alaba-Kabeenaga, 62% Kambaataga ja 53% Hadiyyaga. Sidamo keel kasutas Etioopia kirjasüsteemi kuni 1993. aastani. Ladina tähestiku on kasutanud alates 1993. aasast. (Ethnologue 2015. 28.10.15) Sidamo keel on aglutinatiivne keel, kus peaaegu kõik tuletusliite morfoloogia ja kõik fleksiooni (sõnavormi moodustamise) morfoloogia sisaldab afikseid. Enamik afiksid on sufiksid. Selles keeles puuduvad eesliited. Reduplikatsioon pole Sidamo keeles midagi ebaharilikku, kuigi see pole produktiivne. Mõned tegusõnad kasutavad reduplikatsiooni, et väljendada korduvaid või intensiivistatud tegevusi. (Kawachi, Kazuhiro (2007) "A grammar of Sidaama (Sidamo), a Cushitic language of Ethiopia": lk 311. 28.10.15) Sidamo keel on nominatiiv-akusatiiv keel, mis kasutab pigem alust ja sihitis kui ergatiivi ja absolutiivi
,,Minimaalne" tähendab, et järjend ei ole enam liigendatav väiksemateks morfoloogilisteks osadeks. Termin tüvi on tegelikult kahetähenduslik. Sellega võidakse mõelda mis tahes sõnaosa, millele afiks liitub, või tüve eespool määratletud tähenduses, olgu see siis minimaalne juurmorfeem või morfoloogiliselt komplekssem struktuur. Teiselt poolt võidakse tüve all mõista ka lihtsalt juurmorfeemi. Vastavalt asendile tüve suhtes võib eristada kolme liiki afikseid . Tegemist on seega positsioonilise ehk asukohast lähtuva liigitusega. Tüve ees asuvad afiksid on prefiksid, tüvejärgsed on sufiksid ja tüve sees paiknevad afiksid on infiksid. Muuteprefikseid esineb näiteks ka saksa keele verbide partitsiibivormides. Sellise prefiksi ja sufiksi kohustusliku ühendi kohta kasutatakse mõnikord terminit tsirkumfiks. Selle vormi prefiks on osaliselt reduplikatiivne - prefiks sisaldab tüve alguskonsonanti. Tüve lõppu liituvaid afikseid
(Kawachi 2007: 30-31) Selles keeles on ka rida sulghäälikuid (Kawachi 2007: 28). Kõiki Sidama konsonante saab lauses kahekordistada. Kuigi on väidetud, et tähte ´h´ ei saa kahekordistada, eksisteerib siiski sõna „ahahhe“, mis tähendab „vanavanemad.“ Ka täht „z“ esineb nii üksikuna kui ka topeltesituses üliharva, seda vaid Amhara keele laensõnades. (Kawachi 2007: 35) Sidamo keel on aglutinatiivne keel, mis on täis afikseid, neist enamus on sufiksid. Selles keeles puuduvad eesliited (kui välja arvata negatiivse tähendusega di, mida kasutatakse pigem verbi eesliitena, mitte iseseisva kliitikuna). (Kawachi 2007: 311) Sidamo keeles on vähemalt kaks viisi, kuidas klassifitseerida tegusõnu. Üks viis põhineb sihitu ja sihilise tegusõna tunnusjoonte vahel. Teine määratulus põhineb erinevaid tegevusi kajastavate verbide ja seisundi muutusi kajastavate verbide vahel. Sihilised verbid peavad „endaga kaasa
Juurmorfeem, mis võib iseseisvalt sõnana esineda on vaba e sidumata morfeem. Seotud juurmorfeemid esinevad kinnistüvena mimemorf sõna koosseisus. Afiksid on seotud morfeemid ei saa esineda üksi, vaid ainult koos juurmorfeemiga tuletusliited ning muutemorfeemid (vormitunnused) 16. Vormimoodustus ja liiteline sõnamoodustus kasutavad ühesuguseid morfoloogilisi võtteid liidetakse juurmorfeemile afikseid: vormitunnuseid v tuletusliiteid, mis eesti keeles järgnevad tüvele. Ka afiksitele eelnevad tüvekujud, s.t muutetüvi ja tuletustüvi on sageli samad. Eristavaks teguriks on afiksi funktsioon: vormitunnused tähistava sõnaliigile omaseid grammatilisi kategooriaid, tuletusliited tähistavad leksikosemantilisi kategooriaid. Vastavalt sellele jaguneb morfoloogia MUUTEMORFOLOOGIAKS JA TULETUSMORFOLOOGIAKS.
... sex igkawessex walgkussex/ kumba jure keddakit woip tullema/ üllestöstetut sahme) Ajalooline eitusverb: tüvi e- 28. Eesti keele käändeliste verbivormide ajalugu 29. Fusionaalsed ja aglutinatiivsed muutused eesti keeles. 30. Eesti keeletüübi muutumine. Põhilised morfoloogilised keeletüübid: – Isoleeriv(sõnad koosnevad ainult tüvedest): vee sisse – Aglutineeriv(uute sõnade moodustamine toimub ainult afikseid lisades): vee+sse – flekteeriv e fusionaalne(lisatakse afikseid ja teisendatakse): vette – polüsünteetiline(sõnad koosnevad paljudest morfeemidest): ? vettitakse (verb ja objekt seotud) Fusionaalsed muutused eesti keeles: *vete+hen> veteen > vette Aglutineerivad muutused eesti keeles: *vet+te+sse, vee+de+sse Mitmeid muid uusi aglutineerivaid analoogiamuutusi (si-minevik jm.)
Keelte tüpoloogiline liigitus (morfoloogia alusel: isoleerivad, aglutineerivad, flekteerivad e fusiivsed ja polüsüsnteetilised keeled). Keele päritolu. Keelekontaktid. Keelte tüpoloogiline liigitus: Isoleeriv - (hiina, vietnam) Käändeid pole, sõnamuutmine puudub, selleks otstarbeks kasutatakse abisõnu. Aglutineeriv - (kirundi, eesti) kasutatakse süntaktiliste seoste väljendamiseks sõnamuutmist. Sõna muutevormide moodustamine tüvele afikseid liites nii, et tüve ja afiksi piirid jäävad selgeks ning igal afiksil on üks kindel tähendus Flekteeriv e fusiivne - (slaavi ja germaani keeled, vene, eesti) kasutatakse süntaktiliste seoste väljendamiseks sõnamuutmist. (Toimuvad muutused sõna sees: buy--bought) Kasutatakse morfoloogilise tehnikana fusiooni - uute tüvede ja sõna muutevormide moodustamine tüvesid fonoloogiliselt teisendades.
artiklite kujunemist asesõnastunud arvsõnast tähendusega ,,üks" abiverbide kujunemist verbidest). Tavaliselt mõeldaksegi grammatikalisatsiooni all kitsamat tähendust, mille kohta ajalooline keeleteadus on tootnud rohkesti interpreteerimisvõimalusi pakkuvat lähtematerjali. Eesti keele grammatisatsiooni näide: komitatiivi kujunemine muutusahelas kansak > käsak > käsa? > käs > kas > -ka > -ga 14. Derivatsiooni ja inflektsiooni (muutmise) erinevus Afikseid saab jaotada kas nad on derivatsioonilised või inflektsioonilised. · Inflektsioon sõna muutmine nii, et ta näitab erinevaid grammatilisi kategooriaid nagu aeg, kõneviis, aspekt, isik, arv jne (nt auto-d) · Derivatsioon uue sõna moodustamine olemasoleva sõna baasil (nt un-happy) Eerinevus peitub läbinähtavuses, ehk kui lihtsasti võib nende tähendust näha uutes konstruktsioonides. Derivatsiooni puhul võib sõna muutuda nii, et ei saa aru enam endisest tähendust
järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised (sõnadega väljendatakse nii leksikaalset kui ka grammatilist tähendust) ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid afikseid (tunnuseid ja lõppe), s.t seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged. Ühele tähendusele vastab üks vorm. Sellist tüüpi esindavad turgi keeled, polüneesia ja altai keeled, ungari ja ka soome keel rohkem kui eesti keel. 3) flekteerivad e fusiivsed keeled – neis on nii tunnuseid ja lõppe kui ka liiteid, kuid need liituvad
annaabi.ee 
